ja muidugi igapäevaelust.
Ometi ei saa olla kindel, kas need teed
ei vii lihtsalt uude sõltuvusse.
Pole olnud tsivilisatsiooni, kus poleks proovitud
parandada oma olukorda, täpsemini küll
vaid enesetunnet kõikvõimalike droogide abil.
Viin vabastab tõesti mõneks hetkeks kurbusest
ja argielu närususe kogemisest.
Häda on selles, et nõnda saad endale
uue isanda ja oled viinaori.
Tööstuslik ühiskond algas pagemisena vaesuse eest.
Nüüd pagetakse töö juurest jõudeellu,
harrastuste ja spordi juurde.
Vene sõna töö kohta, «rabota», tuleb sõnast
«rab», ori, «trud» on «trudno», raske.
Jõude elava ühiskonna aluseks on unistus
elada nagu peremees, kusjuures töö teevad ära
robotid, mehaanilised orjad.
Inglise ajaloolane Theodore Zeldin nendib
inimsuhete ajalugu kirjeldades, et
orjanduse ajalugu lõpeb kurva tõdemusega,
et inimesed muutuvad tihtipeale ise robotiteks.
Vabadust ei saa simuleerida.
Paradoks on selles, et ei õnnestu iseenese käest pääseda.
Arvo Valtoni aforismi sõnadega: kõik me
oleme ju lõpuks iseenese vangid, ainult mõnel
on inimlikum vangivalvur kui teisel, laseb
oma vahialust pikema oheliku otsas kõndima.
Maailm, mida inimene näeb, on
vaid üks maailma võimalusi.
Iga üksikinimene ühendab minevikutruudust,
olevikuvajadusi ja tulevikunägemusi
erinevate piirjoontega võrguks.
Ajastu ahistusest füüsiliselt põgenemise asemel
võib oma olukorra mõttes ümber teha.
Seda õpetas kreeka ori-filosoof Seneca.
Kõige paremad eskapistid on kunstnikud,
kes suudavad end igapäevaelu hallusest
ja sundkitsendusest irrutada.
On võimalik luua omaenda maailm,
leida sõltumatus ja originaalsus.
See ei tähenda valu vältimist, pigem võimet
mure viljakaks ja kauniks muuta.
Luuletaja õngitseb allikas, mis temast läbi voolab.
Võib ju olla palju tõsiasju,
mida sa muuta ei saa,
kuid on ka neid,
mis polegi üldse tõsiasjad.
Valu vari
MINEVIK MÕJUB, OLGU HEA VÕI HALB.
Ka meie rahvas kannab endaga nii mineviku
õnnistust kui needust.
Kaleidoskoopilise kirevusega on vaheldunud
hinnangud, kord oled osutunud partisaniks,
kord bandiidiks.
Meie rahva päid on niidetud päri- ja vastukarva.
XX sajandil toimunule tagasi vaadates peab nõustuma,
et suurt osa inimese käitumisest ei juhi
moraaliprintsiibid, vaid vastupidi –
oma tegelikust toimimisest tuletatakse moraal.
Kõige tähtsamad põhimõtted
ning ka südametunnistus sõltuvad
meie kuuluvusest, kogemustest ja keskkonnast,
kus me elame.
Kui olukord ühtäkki muutub,
variseb kogu väärtussüsteem kokku.
Neid, kes vägivalda lausa naudivad,
ei ole kunagi olnud kuigi palju.
Reageerimise ekstreemolukordades määrab hirm.
See, kellest saab timukas või ohver,
ei olnud enne 1940. aasta juunipööret teada.
Tuleb kahelda, kas julmuste vahetud täideviijad
ise olid suutelised oma käitumist
adekvaatselt hindama –
ebardlikus olukorras hägustub eneseteadvus.
Inimene õigustab oma alatust,
et säilitada vaimset tasakaalu.
Enamik ülekohut on tehtud õilsate eesmärkide nimel.
1941. aastal küüditati Siberisse pursuid – need,
kes olid rikastunud teiste ekspluateerimise arvel.
Seda ei serveeritud sugugi alasti ülekohtuna,
vaid just õigluse jaluleseadmisena.
Nii nagu 1919. aasta maareformi,
millega võõrandati mõisad.
Tagantjärele, aastakümnete järel, võib
kommunistliku režiimi tunnistada kuritegelikuks.
Selles ei ole karvavõrdki uut.
Jah, 1905. aasta revolutsiooni aegu ehk oli neid,
kes uskusid, et võitlevad õilsate eesmärkide eest.
Igale tema vajaduste kohaselt,
igaühelt tema võimete järgi! Kas me leiame elavate seast kellegi,
kes tihkab tunnistada, et tema on
selle ideaali nimel elanud ja tegutsenud?
Vaevalt.
Meie endised kiitlevad, et nemad ei ole kunagi
võtnud vene värki tõsiselt.
Niisugused õrnahingelised tegelased,
nagu meie kirjaniku Enn Vetemaa
«Monumendi» või «Pillimehe» kangelased,
olid harvad erandid.
Inimolendi loomusesse kuulub eneseõigustamine.
Kes sellega korda ei saa, osutub luuseriks.
Elu tahtis elamist.
Kui okupatsioon on kestnud üle viie aasta,
ei ole enam võimalik rääkida kollaboratsionismist.
Edasipüüdlikud inimesed pidid leidma lahendi.
Ja leidsid.
Ettevõtlikud inimesed on iga korra ajal korda saanud.
Need, kes oskasid nõukogude võimu all hästi elada,
on ka praegu pumba juures.
Kuna nad ei võtnud tolleaegset ideoloogiat tõsiselt,
ei ole neil olnud mingit raskust ümber lülituda.
Kui vaja, esitavad nad oma CVs ennast
rahvuse säilimise eestvõitlejatena.
Õigluse jaluleseadmist võiks võrrelda
kärbeste tõrjumisega.
Toakärbeste jaoks on kärbsepiits,
millega nende arvu reguleeritakse.
Ükski mõistlik inimene ei hakka aga porikärbest
piitsaga