Vähehaaval tekkis mul harjumus istuda hämaras vannitoas tugitoolis, kõlgutada jalgu ja mõtiskleda selle üle, mida peaksin tegema. Tahtsin siit ära… koju… oma päriskoju! Ma ei julgenud sellest emale rääkida, teades ette, et ta pahandab. Arvasin, et on parem, kui selgitan talle oma otsust kirja teel, mille annaksin talle üle sobival hetkel.
Ema oli väga hõivatud väikese vennaga. Ta oli tõsiselt pühendunud ema ega usaldanud kunagi oma lapsi võõraste hoolde. Ta vannitas ja hoolitses nende eest ise. Seega oli mul piisavalt võimalust lastetoas üksi olla ja kiri valmis kirjutada. Kirjutasin väga viisakalt ja lihtsalt, et tean väga hästi, et ma pole nende laps, et nad isaga pole mu päris vanemad, et nad arvatavasti leidsid mind kusagilt ja võtsid endaga kaasa, mida nad nüüd kindlasti kahetsevad, sest nad ei suuda mind armastada, ja seepärast ma tahaksin, et nad viiksid mind nii ruttu kui võimalik tagasi sinna, kust nad mu leidsid. Selgitasin, kui kohutavalt õnnetu ma siin olen ja kuidas miski ei suudaks panna mind meelt muutma. Edasi selgitasin, et see on tõenäoliselt parim ka tema jaoks, sest see vabastaks ta igaveseks kogu hoolest ja murest, mida olen talle põhjustanud. Kirja lõppu kirjutasin: “Suudlen su kätt” ja oma nime. Kiri sai valmis, aga ma ei julgenud seda emale anda. Jäin ootama sobivat hetke.
Ühel ilusal pärastlõunal olid mõned ema sõbrad ja sugulased meil külas. Nad vestlesid meeldivalt, imetlesid meid õega ja väikest venda, kes me kõik kandsime oma kõige ilusamaid rõivaid. Seejärel suundusid nad söögituppa, kus kohvilaud oli juba kaetud. Mu ema istus harjumuspäraselt laua otsas, kiirgavalt ilus, täis lahkust ja rahu ning mulle tundus, et sobiv hetk kirja üleandmiseks on lõpuks saabunud. Sellisel hetkel ta kindlasti ei vihasta. Ootasin, kuni kõik daamid on oma kohvi lõpuni joonud. Ühel hetkel, kui ema vestles oma naabriga, lipsasin tuppa ja poetasin kirja talle tasakesi sülle. Ema märkas mind kohe, sest talle ei meeldinud, kui lapsed täiskasvanute vestlusse vahele segasid. Meie pidime püsima lastetoas ja tulema sealt välja üksnes juhul, kui meid kutsutakse. Kuna ta oli hetkel külalistega hõivatud, ei saanud ta minult kohe küsida, mida ma soovin. Kui ma kirja talle sülle pistsin, heitis ta mulle üllatunud pilgu, libistas kirja taskusse ja jätkas vestlust. Olin väga rahul, et olin sellise soodsa juhuse ära kasutanud.
Õhtul, kui külalised olid läinud ja isa koju tulnud, puhkes torm. Sellist tormi ma ei osanud oodata. Ema oli väga ehmunud ja ärritunud. Ta ulatas kirja isale ning lausus värisedes: “See laps on täiesti mõistuse kaotanud! Vaata, mida ta mulle kirjutas!” Siis pöördus ta minu poole ja valas oma raevu välja: “Oota, noor daam, kui meie pole sulle piisavalt head vanemad, siis võime me olla ka teistsugused. Siis saadki endale teistsugused vanemad ja usu mind, sa veel kahetsed seda!”
Isa luges mu kirja suure huviga ja mulle tundus, et see valmistas talle lõbu. Isa oli tavaliselt väga raske rööpast välja viia ja seda ei suutnud teha ka mu kiri. Ta vaatas mulle küsivalt otsa ja päris: “Mida sa sellega silmas pead, et tahad tagasi oma “tõelise” perekonna juurde? Kes on siis sinu arvates su “pärisvanemad”? Ja kus nad on? Sa väike rumal tüdruk!” Sellega oli isa jaoks teema lõpetatud.
Ema seevastu oli väga endast väljas ja rääkis mu kirjast veel mitmeid päevi nii vanaema, tädi Adi, onu Stefi kui ka meie perearsti, isa parima sõbraga. Arst oli väga elutark ja tähelepanelik mees, kõrgelt haritud, sõber ja nõuandja tervele meie perele kõiges, mis puudutas keha ja hinge. Ema oli minu suhtumise üle väga kibestunud ja teatas arstile, et nagu too kindlasti hästi teab, teeb kogu perekond kõik endast oleneva, et ma oleksin õnnelik ja et mina, tänamatu laps, tahan ära joosta hoolimata sellest, mida kogu pere minu heaks on teinud.
“Ja kuhu sa kavatsed minna, väike rumal tüdruk, räägi mulle, kuhu sa kavatsed minna?” küsis ema ikka ja jälle. Kuid see oli midagi niisugust, mida ma ise ka ei teadnud, küsimus, millele olin lootnud saada vastuse isalt ja emalt. Mina olin see, kes tahtis teada saada, kust nad mu leidsid. Meie perearst vaatas oma rahulike siniste silmadega mulle uurivalt otsa ja küsis väga tõsiselt, nagu oleks küsinud täiskasvanult: “Mida sa mõtled sellega, lapsuke, vasta mulle avameelselt, mida sa mõtled?”
Ma ei saanud ega tahtnud sellest enam rääkida. Tahtsin ainult tagasi sinna, kust olin tulnud, kust mind oli ära toodud! Kus tundsin end koduselt, kus elavad inimesed, kes on minu moodi.
Sain aru, et sellest ei tule midagi välja ja mul ei jää üle muud, kui siia jääda. Sain aru, et need inimesed siin teavad minu päritolust veel vähem kui ma ise. Ma ei saanud loota nende abile oma mõistatuse lahendamisel. Oma küsimustega olin neid haavanud ja hirmutanud. Mõistsin, et mu kiri oli suur pettumus emale ja seda ma ei tahtnud! Läksin tagasi lastetuppa, kus Grete vältis mu pilku, et mitte vaadata sellist nurjatut last. Tundsin end kurjategijana. Kogu mu küsimus oli täiesti lootusetu! Ma ei rääkinud sel teemal enam kunagi. Tasapisi unustas meie pere selle loo ja tasahilju hõljus mu hingele loor, mis ajapikku üha paksenes. Püüdsin mitte mõelda oma tõelisest kodumaast, kuna näis võimatuna leida selle kohta mingitki infokildu.
Umbes samal ajal – olin siis seitsmeaastane – rääkis isa ükskord söögilauas midagi inimesest kui “looduse kroonist”.
“Mida sa sellega mõtled, isa?” küsisin.
“Seda, et inimene on kõige täiuslikum olevus Maa peal. Pole miskit kõrgemat.”
Olin imestunud. Kuidas on see võimalik, et minu geniaalne isa, kes teadis kõiki vastuseid ja tuli võitjaks igas vaidluses, ei tea, et inimesest kõrgemal on… kuidas neid nimetataksegi? Titaanid või gigandid, kes on suured mitte füüsiliselt, vaid teadmiste ja väe poolest, kõrgudes inimeste kohal, juhatades meid oma väega ja suunates meid edasi meie maisel arengurajal!
Vaatasin isa, püüdes aru saada, kas ta lihtsalt ei taha neist suurepärastest olenditest rääkida või siis tõepoolest ei tea nende olemasolust. Uurisin ta nägu ja mõistsin, et ta oli täiesti kindel selles, et inimene on looduse kroon. Ma ei söandanud rohkem küsimusi esitada, sest tajusin sisimas, et Temale ei meeldiks, kui räägin varjatud tõdedest ja asjadest asjatundmatute inimestega. Pean suutma vaikida.
Järgmisel hetkel võpatasin vapustusest. Tema? – kes see on, kelle olemasolu ma nii iseenesest mõistetavana võtan, arvates, et Tema viibib alati mu kõrval, olles valmis mind aitama? Kes on Tema, kellele ma vaatan alandlikkuses alt üles, kelle juurde ma üksinduses või varjupaika otsides pagen, kellelt leian alati tõelise armastuse ja mõistmise… Kes ei mõista mind kunagi hukka, vaid kuulab mind ära, võtab mind alati tõsiselt, aitab mind alati edasi ja mitte kunagi… mitte kunagi… mitte kunagi ei hülga mind. Kes ja kus on Tema? Kui otsisin vastust sellele küsimusele, ilmusid mu vaimusilma ette kaks tumesinist, kõikearmastavat, kõiketeadvat, kõikvõimsat silma, võrratult sügavat, piiritut kui taevalaotus ise…
Tahtsin hüüda Tema nime, kuid tähed olid maetud mu mälestuste sügavikku, mu mõtlemine polnud piisavalt selge, et need iseenda seest üles leida ja pinnale tuua. Korraga tajusin, et istun söögilaua ääres, mille ühes otsas on ema, väike vend süles ja ta pistab vennale lusikaga putru suhu… ja mu nägemused kadusid.
Terve pärastlõuna istusin oma väikese kirjutuslaua taga, sundides oma meelt alateadvusesse talletatud mälestusi välja tooma. Aeg-ajalt ilmutasid end mõned laialivalguvad ja udused mälestuspildid. Tahtsin neist kinni haarata, aga nad kadusid kiirelt.
Kuid üks asi sai mulle selgeks: kogu oma teadliku maailmas viibitud aja jooksul olen alati enesestmõistetavalt kandnud endas pilti kellestki, keda kutsun Temaks.
Otsides ühtekuuluvust
Ühel päeval sai ema küllakutse nõolt, kes koos abikaasa ja poegadega oli linna kolinud. Kogu nende pere tuli uksele meid tervitama. Kaks perepoega seirasid meid arvustavalt, ning meie õega piidlesime altkulmu vastu, kuni tädi saatis meid lastetuppa.
Leidsime end ühtäkki väikeste poiste maailmast. Neil oli rong, mis sõitis mööda mänguraudteed, väike kirjutusmasin