Pühitsemine. Elisabeth Haich

võtsin. Nemad polnud niisugusest “rumalusest” huvitatud. Nüüd tegin poistele ettepaneku sõlmida “igavese sõpruse leping” ja nad pidasid seda suurepäraseks ideeks. Noorem poiss, kes oma tugeva iseloomu tõttu kaldus sageli liidrirolli haarama, arvas, et peaksime igavest sõprust oma allkirjaga kinnitama. Niisiis, igaüks pidi kirjutama oma nime paberitükile. Poisid ja Grete maalisid nimede esitähed eriti suurelt ja kaunistasid need keerdude ning kaartega, ülejäänud tähed aga võimalikult segaselt ja raskestiloetavalt. Pidasin neid ilustusi liialduseks ja kirjutasin oma nime lihtsate ja selgelt loetavate tähtedega.

      Pärast allkirjade ülevaatust pöördus noorem poiss halvustavalt minu poole: “Sa tahad sõlmida igavese sõpruse lepingu, olla sõpruse liidu liige ja sul pole tõsiseltvõetavat allkirjagi! Sa ei saa meie sõprusühinguga enne liituda, kui sul on korralik allkiri.” Sellepeale sõlmisid kaks poissi ja Grete “igikestva sõpruse lepingu elus ja surmas.”

      Olin südamepõhjani pettunud, löödud ja masenduses.

      Niipea, kui olime koju jõudnud ning palitu ja mütsi varna riputanud, hakkasin harjutama oma allkirja. Kirjutasin oma nime tuhandeid kordi, alustades suure kõverdatud esitähega ja maalides ülejäänud tähed võimalikult segaselt. Üritasin imiteerida meie perearsti allkirja, kes kirjutas täiesti mitteloetavaid retsepte. Oma kunstiteose lõpetasin pika joonega, mis lookles edasi ja tagasi mööda lehte. See oli kunstipärane, kuid kõike muud kui tõeline ja ehe. Kuid sellegipoolest võisin järgmisel laupäeval uhkusega oma kaht sõpra tervitada: “Te ainult vaadake, mis minul on… nüüd on ka minul oma allkiri!” Ja siis kirjutasin ma oma kõige muljetavaldavama allkirja paberitükile.

      Poisid ja Grete uurisid mu kunstiteost ja noorem poiss sõnas: “Tubli! Su allkiri on ikka veel pisut liiga loetav, kuid me aktsepteerime seda ja võtame sind liidu liikmeks.”

      Arvasin, et soovi täitumine muudab mu õnnelikuks, kuid kummaline küll – ma ei tundnud end õnnelikuna. Ei! Miski oli valesti. Hiljem kodus peegli ees seistes vaatasin silma oma nähtamatule minale ja kuulsin häält iseenda seest: “Su allkiri oli võlts. See polnud sinu. Kas arvad, et jõuad õigete asjadeni valede asjade kaudu? Õige sõprus võltsi allkirjaga? Inimesed, kes ei nõustu sinu õige allkirjaga, ei saa olla sinu tõelised sõbrad…”

      Kõndisin kurvalt peegli eest ära ja läksin voodisse. Ma ei suutnud enda kaualihvitud allkirja enam kasutada. Tundsin vastikust. Teadsin, et see “igavene sõprus elus ja surmas” on sama kunstlik kui minu “allkiri” ja et neil poistel polnud õrna aimugi sõprusest, mida mina otsisin – ehtsast, tõelisest, igikestvast sõprusest, mis püsib üle aja ja ruumi! Olin üksi oma tõelise sõpruse otsingus… üksi tõelise ühtekuuluvuse otsingus… täiesti üksi.

      Punane mees

      Üheksa-aastaselt vapustas mind kogemus, mis seisab siiani kustumatuna mu mälus. Väike vend, keda ma siiralt armastasin, oli siis kaheaastane. Ta jäi haigeks, kuid meie arst ei osanud leida haiguse põhjust. Olin samas toas, kus vend voodis lebas ja ema istus tema kõrval. Järsku ärkas laps unest, vaatas hirmust pärani silmadega ainiti ukse suunas ja karjus: “Ema, ema, Punane mees… Punane mees tuleb mulle järele!” Laps vehkis oma pisikeste kätega, nagu võitleks kellegagi ja karjus, nagu kopsud võtsid. “Ema! Aita! Punane mees!”… ja nõrkes jõuetusest.

      Ema hüppas püsti, püüdis ta kinni, asetas hellalt voodisse ja lasi viivitamatult arsti kutsuda. Arsti saabumist oodates küsisin emalt: “Kes on see Punane mees, keda vend nägi?”

      Ema vastas: “Ei midagi reaalset, kullake. Ta näeb palavikust hallutsinatsioone – asju, mida pole olemas.”

      Kui arst tuli ja lapse uuesti läbi vaatas, avastas ta, et vennal on kopsupõletik.

      Vaene armas emakene! Kolm nädalat kandis ta ööl ja päeval oma last kätel, magamata ja hetkekski teda üksi jätmata. Oli kohutav näha kõrvalt hirmuäratavat võitlust, mida mu vend pidas oma elu eest ja ema selle eest, et päästa oma ainsat poega. See oli vast ehk esimene kord elus, kui avasin täielikult oma südame emale ja nägin, et tema süda oli kootud armastuse kangast. Ka minu süda värises hirmust venna pärast ja alates sellest ajast tundsin, et kuulun sellesse perekonda. Kui vend lõpuks terveks sai, rõõmustasin kogu hingest koos perega. Viimaks ometi tundsin end selles paigas nagu “kodus”.

      Kuid “Punast meest” ma ei unustanud. Ema veenis mind, et see pole midagi reaalset. Aga mu vend nägi seda – miski pani teda nägema punast meest – kuidas peaks see siis olema ebareaalne? Mida täpselt mu vend nägi, jäi minu jaoks mõistatuseks, mille üle mõtisklesin pikalt ja tihti. Sel ajal ei osanud ma unistadagi, et palju aastaid hiljem leian vastuse Indiast.

      Aasta pärast kolisime teise linnaossa, kus oli palju puid, maju ja neid ümbritsevaid kauneid aedu. Oma uue kodu aknast nägime igas suunas künkaid ja mägesid.

      Läksin tagasi kooli ja algas jälle vana lugu. Teised tüdrukud pidasid mind kummaliseks ja sama tundsin mina nende suhtes. Nemad mängisid nukkudega, mis oli minu jaoks tõeliselt igav. Mina lugesin raamatuid, mis oli nende arvates nüri tegevus. Mida suuremaks sain, seda innukamalt lugesin. Lugesin mitte ainult lasteraamatuid, vaid ka isa raamatukogus leiduvaid raamatuid. Mõned seal leiduvad sarjad aina kasvatasid mu lugemiskirge. Näiteks leidus seal terve kogu Shakespeare`i teoseid! Neelasin ühe raamatu teise järel. Need mõjutasid mind nii sügavalt, et ma ei suutnud kuidagi lugemist lõpetada. Päevade kaupa suutsin mõelda vaid loetust. Olin nagu kuutõbine. Söögiaegadel ma isegi ei kuulnud, mida teised mulle ütlesid. Viibisin ikka oma tragöödiakangelaste lugudes või äsjaloetud komöödias. Algul lugesin üksteise järel läbi kõik tragöödiad, mis muutsid mu hinge rahutuks. Seejärel tulid kõik komöödiad, mis panid mind diivanil naerust vappuma.