Tundsin suurt kergendust. Olin vaimustatud sellest suurepärasest vaatest nagu mu õdegi. Lõpuks leidsime midagi, milles olime ühel meelel. Talle meeldis meri samavõrd kui mullegi ja hiljem, kui läksime kaljude vahele krabisid ja vähke püüdma, olime parimad sõbrad.
Olime selles rannakuurortis väga õnnelikud. Isa oli heas tujus ja see kannustas meid kõiki. Ema säras, sest ta sai veeta kogu päeva isa seltsis.
Ühel päeval läksime väikesesse kirikusse, mis asus kaunis aias, ümbritsetuna küpressipuudest. Ema põlvitas ja palvetas kaua ning pühendunult. Isa seisis ta kõrval, näol tõsine ilme. Ka Grete põlvitas ja palvetas. Oleksin teinud sama, aga ei suutnud. Ma ei laskunud põlvili, sest minul polnud vähimatki soovi seda teha. Ma ei tahtnud kunagipõlvili laskuda nähtavate vormide ees! Kas peaksin põlvili laskuma, sest teised teevad nii? Ei, muidugi mitte! Lihtsalt selleks, et olla “hea tüdruk”? Jumalale pole seda vaja. Jumal näeks, et see pole siiras. Ei, ma ei põlvitanud, selle asemel vaatasin, kuidas teised inimesed palvetasid.
Mõne aja pärast, kui mul hakkas juba veidi igav, puudutas isa ema õlast. Ema tõusis ja me läksime välja. Õues säras kõik päikesepaistes. Hüplesin rõõmsalt ja tundsin end päikese käes Jumalale palju lähemal olevat kui külmas kirikus.
Sel õhtul, kui lugesin koos emaga õhtupalvet, pärisin temalt: “Ema, miks sa kirikus nii andunult palvetasid?”
“Palvetasin,” vastas ta, “et Jumal saadaks meile veel ühe lapse, väikese vennakese teile.”
Olin sõnatu. Väikese venna? Võib-olla võiks temast saada hea sõber? Hästi!
See oleks suurepärane! Nüüd mõistsin, miks ema oli põlvitanud ja nii hardalt palvetanud. Lapse pärast… arusaadav.
Järgmisel talvel ärkasin ühel ööl üles. Vanemate magamistoast kostis veidraid hääli. See oli beebi nutt. Mõne hetke pärast ilmus täies riietuses isa ja küsis: “Kas olete ärkvel?”
“Jah, isa,” vastasime Gretega.
“Midagi imelist on juhtunud! Jumal saatis teile mõlemale väikese venna.”
Oh! See oli nii põnev ja ma tahtsin viivitamata minna väikevenda vaatama, kuid isa ütles, et pean kannatlikult hommikuni ootama, kuni nad koos emaga meile last näitavad. Isa käitus üsna imelikult. Ta naeratas meeldivalt ja leebelt ning rääkis nii vaikse ja maheda häälega, et ma ei söandanud talle vastu rääkida.
Järgmisel hommikul tuli mu emapoolne vanaema, aitas mul riietuda ning me läksime vanemate magamistuppa. Seal lamas ema ja padjal tema käte vahel väike mustajuukseline laps. Vaatasin teda teraselt ja märkasin, et ta kõrvad olid kaetud karvakestega nagu väikesel ahvil. Kuna olin just pesemas käinud, lubati mul last silitada. Kõik vaatasid mind ja olid väga tõsised, vaiksed ning väljapeetud.
Nüüdsest oli peres kolm last ja mina olin veel rohkem üksi kui enne.
Tahan ära
Sel ajal kohtusin tädi Raphaela, mu isa õega. Ta elas teises linnas koos oma abikaasa, onu Ferdinandiga. Nad tulid meile külla vastsündinut vaatama. See ebatavaline, kuningannalikult kaunis naine vaimustas mind. Ta oli pikk nagu mu isagi, Kreeka jumalanna figuuriga, klassikaliselt ilusa, väärika ja kõigutamatut rahu kiirgava näoga, mida kroonisid kaunid juuksed, mustad nagu eebenipuu. Ka tema silmad olid säravmustad nagu isal. Tema liigutused olid majesteetlikud, väljapeetud ja veetlevad. Ta oli ilu ja elegantsi täiuslik kehastus. Armusin temasse esimesest silmapilgust. Ka tema armastas mind ja võttis sageli oma poeskäikudele kaasa. Tema abikaasa oli tark ja armastusväärne. Me saime algusest peale hästi läbi, seetõttu olin tõeliselt õnnelik kuuldes, et veedame suve mägedes, väga lähedal kohale, kus elasid onu Ferdinand ja tädi Raphaela oma lastega.
Suvi oli ilus ja mind lubati tihti koos isa ja onu Ferdinandiga mägedesse jalutama. Metsad ja mägiaasad olid imekaunid ja ma nautisin väga mägedes ronimist ning sealt avanevat vaadet linnadele ja küladele koos nende tillukeste majadega.
Jah, seal üleval olin ma väga õnnelik, kuid all pereringis polnud mu õnn nii täiuslik. Grete oli minust väga erinev ja tahtis alati mängida midagi muud, ning ema tegeles väikevennaga. Tal polnud aega, et näidata mulle, kuidas saaksin ise oma pisikeste kätega midagi valmistada, samuti polnud tal aega minu lõpututele küsimustele vastamiseks. Tunne, et olen üksi, aina paisus ja kasvas lõpuks nii suureks, et hakkasin teistest ja nende tegemistest eemale hoidma. Aga ema jaoks tähendas see lihtsalt sõnakuulmatust.
Ühel õhtul enne magamaminekut riidles ema minuga selle pärast, et tulin aiast tuppa liiga hilja ega tahtnud sugugi voodisse minna. Kortsutasin kulmu ega öelnud midagi. Kui ema jätkas tõrelemist ja nimetas mind sõnakuulmatuks lapseks, tabas mind vihahoog ja ütlesin: “Ma näen, et sa ei armasta mind üldse. Kõige parem oleks üldse ära joosta ja mitte kunagi enam sinu juurde tagasi tulla.”
Ema vastas vihaselt: “Jookse pealegi, mine kuhu tahad!”
Sööstsin uksest välja, trepist alla, läbi suure aia laiale metsarajale, mis suundus mägedesse. Just eelmisel päeval olin roninud seal isa ja onu Ferdinandiga. Kõrgel mäeküljel olime näinud suurt koobast, mida tunti Röövlikoopa nime all. Tahtsin veeta öö seal, et endas selgusele jõuda ja otsustada, mida edasi teha. Pimedas ei näinud ma jalgrada ja murdsin end läbi põõsaste, okste ja lehtede Röövlikoopa poole. Äkitselt kuulsin kaugel tagapool ema häält. Ta hüüdis mu nime. Seisatasin ning siis jätkasin oma teekonda läbi kahisevate põõsaste. Ema hüüdis mind veel ja veel. Siis kuulsin tema kiirustavaid samme oma selja taga. Tõenäoliselt oli ta kuulnud, kuidas põõsastest läbi kahlasin. Ta jõudis minuni, kahmas mul õlast ja küsis ärritunult: “Kas sa ei karda, et koer tuleb ja sind hammustab? Oled täiesti ogaraks läinud?”
Ma ei vastanud. Miks peaksin koerte pärast muretsema? Olen suuteline end kaitsma. Ma tahan siit ära! Ära siit, oma päriskoju – sinna, kus tunnen end tõeliselt kodus. Ära siit võõraste juurest, siit võõrast kohast, kus keegi mind ei mõista. Inimesed olid küll lahked mu vastu, täis armastust ja soovisid mulle parimat, aga nad olid minust erinevad ja erinesid neist, kes elasid minu päriskodus.
Jalutasin koju vaikides ja täies teadmises, et saan karmilt karistada. Minu suureks imestuseks ei lausunud isa ega ema sõnagi. Kui me emaga tuppa astusime, vaatas isa mind uurivalt ja kerge muigega. Minu ainsaks karistuseks oli see, et ema pani mind voodisse ja lahkus ilma head ööd soovimata.
Järgmisel päeval käitus mu pere nii, nagu poleks midagi juhtunud. Siiski panin selgelt tähele, et ema oli mu hulljulgest tembust ehmunud, aga isale näis mu vaprus meeldivat. Selle teoga olin tema silmis suuremaks kasvanud. Kuid mina ei tundnud end ei kartmatu ega vaprana.
Alati sõnakuulelik, hästikasvatatud ja hästiriietatud Grete vaatas mulle ülalt alla kui kurjategijale, vältides silmsidet. Mina omakorda vaatasin teda, süda täis põlgust tema argpüksliku kuulekuse pärast.
Järgmisel talvel ma kooli tagasi ei läinud, sest olin ikka veel väga kahvatu ega suutnud kuidagi hommikuti vara üles tõusta. Meid külastas koduõpetaja ja üritas mulle pähe toppida kõiksuguseid asju… kõik see tundus kohutavalt tüütu. Geograafia! Miks peaksin õppima fakte maadest, millest ma midagi ei tea? Kui tahan neist maadest midagi teada, lähen sinna, kui suureks kasvan. Nii ma mõtlesin. Aga senikaua, kui ma ei tea neist midagi, miks peaks keegi tahtma mulle pähe taguda seda, mismoodi need maad välja näevad? Sel ajal kui koduõpetaja rääkis riikidest nagu Paraguai, Nikaraagua ja Venetsueela, kuulasin mina, kui mahedalt gaas lambis sisiseb. Kui õpetaja oli lõpetanud oma monoloogi Lõuna-Ameerikast, küsisin, kas temagi oli pannud tähele gaasisisinat lambis. Ta vastas väga leebelt, et peaksin kuulama teda, mitte lampi.
“Kuid lamp on palju huvitavam,” vastasin mina.
Hiljem läks õpetaja mu ema juurde ja nad rääkisid pikalt imelikust lapsest, kes huvitus märksa enam gaasi sisinast lambis kui geograafiast. Pärast koduõpetaja lahkumist pidas ema mulle pika ja tõsise loengu õppimise vajalikkusest.
“Hea küll, hea küll, õpin rõõmuga, aga ma tahan õppida hoopis teistsuguseid