HP ohkas, õngitses pakist veel ühe marpsi, pani selle põlema ja tõmbas sügava mahvi. See kõik ei teinud teda eriti targemaks. Ilmselt kutsuti teda mängima mingit mängu, mis kummalisel kombel toimus tavaliste inimeste hulgas. Aga miks just tema?
Mitte et talle mängimine poleks meeldinud, tal oli arvutis niihästi Counterstrike kui ka World of Warcraft, rääkimata Playstationi Guitar Herost. Aga neis mängudes polnud vaja nagu kuradi Duracelli jänes mööda linna kapata. Teisalt oli reeglites mingi jutt rahast ja preemiatest…
Raha eest mängimine sobis talle igati. Ta oli tegelikult varemgi veidi professonaalse mängurlusega tegelenud. Ainult kust kurat nad seda teadsid?
Ta vajutas teisele lingile. Nagu lubatud, oligi seal highscore-nimekiri. Vasakus veerus oli rida numbreid, arvatavasti tähistasid need mängijaid. Kui nii, siis oli esikohal number „58”, kellel oli seitsme täidetud ülesandega õnnestunud koguda üle viie tuhande punkti. Kui igale punktile vastas üks USA dollar, nagu eelmine lehekülg vihjas, oli viiekümne kaheksas lihtsalt mängides kokku lükanud umbes nelikümmend tonni oletatavasti maksuvaba krontsa. Pole paha, sugugi mitte paha! Nüüd pakkus asi talle tõsiselt huvi.
Niisiis, mida tal tuleks teha, et saada oma osa nutsu? Ta keris edetabelit allapoole ja seal, kõige all mõnede teiste sajapunktiliste hulgas avastas ta numbri üks-kaks-kaheksa. Sama number, mis tema telefoni tagaküljel. Ta vajutas filmi kujutavale ikoonile numbri kõrval. Avanes uus aken hüpleva videoga ja ta kuulis telefoni väikesest kõlarist enda katkendlikku häält:
„Ütle Mangele … ta on … väike neet… vaibalakkuja!”
Pilt hüples üles-alla. Rongiuksed, asfalt, seejärel hüplik lõik trepist ja tükikesest Rörstrandsgatanist. Sellele järgnes kogu stseen uuesti, kuid seekord filmitud kõrvalt, tunduvalt parema kvaliteediga ja vähemate rappumistega, ning taas kord nägi ta end vihmavarju varastamas ja vagunist välja hüppamas. Kaamera asukoha järgi otsustades oli filmijaks dressides beib või üks üle kolmekümnestest svenssonitest. Kurat, kui üllatunud nägu mantlis tüübil vihmavarju pihtapanemise hetkel ikka peas oli! Ta vajutas video uuesti käima ja kõik kordus.
Algul tema enda filmitu, seejärel tundmatu operaatori töö. Oli tunne, nagu elaks ta seda kõike uuesti läbi, kuid seekord olid kõik detailid hästi näha. Pisitibide jahmunud pilgud, HP karjumise peale võpatanud joodik, heledas mantlis mehe šokeeritud näoilme, selle järgi otsustades polnud tal toimuvast aimugi. See oli tase, tõeline tase!
HP oli varemgi asju virutanud, asi polnud selles… Aga pagana mõnus oli seda kõike uuesti vaadata, ehkki ta ei olnud video peal nii cool, nagu ta endale ette kujutas. See oli nagu adrenaliinilaksu kordus, kuid seekord oli tal kõikide hõrkude nüansside nautimiseks piisavalt aega.
Natukese aja pärast vajutas ta katseks nuppu „mix” ja nägi oma suureks vaimustuseks, kuidas mõlemad videod teineteise kõrval ekraanil jooksma hakkasid, tema telefoniga filmitu vasakul ja teine paremal, täielikus sünkroonis, kogu tegevus kahe nurga alt.
Pärast viiendat vaatamist tundis ta erutusest tekkinud tugevat südamepekslemist.
NELI | Safe or all in?
Rebeccal oli vaja uusi riideid. Kuigi veri oleks keemilises puhastuses arvatavasti maha tulnud, viskas ta pintsaku ja püksid kohe lähimasse prügikasti, kui need kriminalistikalaborist tagasi sai.
Runeberg sai asjast aru.
„Võta tšekk, küll me selle ära lahendame, Normèn,” ütles ülemus, ja Rebecca veetis umbes tunnikese Östermalmi firmas, mis neile teenistusriideid õmbles. Proovimine ja mõõdu võtmine, valged kriidijooned ja nööpnõelad. Seesugune riiete proovimine tundus luksusena, pealegi veel tasustatud tööajal.
Müüjanna tundis oma tööd. Harilikust üks number suurem rõivaese jättis piisavalt ruumi kuulikindla vesti ja vöö ümber kinnitatava muu varustuse jaoks. Varrukad tuli veidi lühemaks teha ja õlgadest sisse võtta.
Rõivas pidi seljas kenasti istuma ega tohtinud liikumist takistada. Ei saanud jääda muljet, nagu oleks see kelleltki teiselt päritud.
Runeberg oli talle küll öelnud, et ta on vaba, kuid graafiku järgi oleks pidanud ta õhtupoolikul töötama. Nagunii polnud tal selleks ajaks mingeid plaane, nii et kõige targem oli vajalikud pisiasjad ära korraldada.
Runeberg oli okei. Matšolikule olemusele vaatamata oli ta tegelikult päris hea ülemus, võib-olla isegi üks parematest, kelle alluvuses Rebecca oli töötanud. Ja häid ülemusi polnud nende asutuses sugugi palju. Kompetentsile eelistati liigagi sageli tööstaaži ja sõprussidemeid.
Kõigest hoolimata meeldis talle politseitöö, koguni väga. Tunne, et teed midagi tähtsat, olulist. Annad ühiskonnale omapoolse panuse.
Kuid „kaitsmine ja aitamine” oli vaid üks osa sellest, miks politseitöö talle meeldis. Teiseks tähtsaks osaks oli väljavalituse tunne. Olla keegi, kes on hoolikalt valitud oma ametisse, kes saab hakkama igasugu testide ja katsetega ning on õigest puust.
Pealegi ei piisanud asutuses töötava naise puhul ainult vastuvõtukatsete läbimisest. Tuli tõestada, et sa pole MT – mundris tunnistaja, kellest pole kriisihetkel mingit kasu, vaid tuli tõestada ka kriisiga omal käel hakkama saamist.
Rosenbadi turvamehe sekkumine nähtavasti sellepärast teda häiriski. Ilma autota oli ta ummikus, tema tegutsemine oli halvatud, ja rünnaku jätkumise puhul oleks kõik vastu taevast läinud. Ta ei saanud päriselt lahti alateadvuses hiilivast mõttest, et tegelikult päästis kogu olukorra turvamees, mitte tema. Et tegelikult polnud ta kohta Alfa-rühmas ära teeninud.
See oli võib-olla küll kiviaegne suhtumine, kuid politseitöö on endiselt paljuski meeste mängumaa. Vaatamata sellele, mida räägib võrdõiguslikkuse käsiraamat sugude võrdsusest asutuses, olid 95 % kõikidest kurjategijatest mehed. Kui naisena tahtsid mängus kaasas olla ja juhuse tekkides mõnel mugaval kontoritoolil maanduda, tuli oma sobivust pidevalt tõestada. Näidata, et sa ei karda käsi määrida ega litakat saada. Viimasega polnud tal mingeid probleeme, tema jaoks oli raske õppida olukorda oma kontrolli alla saama ja vastu ründama. Kuid tavalises korrakaitseosakonnas töötatud aastad olid selle õppimisele kahtlemata kaasa aidanud.
Ta oli kuskilt lugenud, et põhimõtteliselt kõik keharakud vahetuvad seitsme aasta jooksul. See mõte, ehkki vähetõenäoline, talle meeldis, sõna otseses mõttes peaks ta nüüd ju pärast kõike juhtunut olema täiesti uuenenud. Talle meeldis mõte, et on nüüd täiesti teine, palju parem inimene kui tookord.
Tööga seotud identiteet moodustas suure osa sellest muutumisest.
Ta oli uhke oma töö ja politsei neljakandilise töötõendi üle, mis tal alati ja igal pool kaasas oli. Selle metallist ääred olid koguni ta teksaste taskute peale oma kontuurid jätnud, samamoodi nagu snusikarbid hokimängijate puhul. Raske oli seletada tekkivat erilist tunnet, kui ta töötõendi ulatas ja end tutvustas: „Politseinik Normén.” Kuid ilma selleta ei suutnud ta oma elu endale ette kujutada. Miks ta siis ometi kerget rahulolematust tundis?
Hell yeah, muidugi oli ta kindel. Raudselt! Kõik oli tegelikult no-brainer. Saada raha linna peal lollitamise eest, kes kurat seda siis ei tahaks?
Lisaks veel see filmiasi.
Tal oli seda raske seletada, kuid niimoodi enda nägemine videos oli… kuidagi erutav. Mitte niimoodi erutav, nagu seks, ei, see oli hoopis teine tunne. Või kas ikka oli?
Kuid enam polnud põhiliseks ahvatluseks näha iseennast paljudest eri vaatevinklitest cool’ilt tegutsemas. Ehkki see oli endiselt meeldiv, oli esimene tugev buzz, mida ta tundis vargust uuesti läbi elades, veidi maha jahtunud. Muidugi, ei saanud eitada, et kõike kordusena vaadates pani see pulsi natuke kiiremini lööma, kuid see polnud tema eelistuste hulgas enam esimene.
Ei, nüüd kõditas tunduvalt rohkem avastus, et teised nägid, mida ta tegi, nad vaatasid