GEIM: mäng on alanud. Anders de la Motte. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Anders de la Motte
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Триллеры
Год издания: 2013
isbn: 9789949273058
Скачать книгу
oli veel kümme-kaksteist sõitjat. Peale kahe möllava jõmpsikaga ema jagasid peaaegu kõik tema uimast hommikukoomat. Langetatud pead, klaasistunud pilgud, higi ja kehade kuumus. Keegi neist ei piilunud isegi silmanurgast tema poole.

      Ta uuris uuesti ekraani. Sama tekst. Kurat, kuidas võis telefon tema nime teada?

      Ta vaatas jälle ringi ega saanud sellest sugugi targemaks. Siis vajutas ta No-nupule.

      Kohe ilmus ette uus tekst.

HP, kas oled täiesti kindel, et ei taha Mängu mängida?

      Ta kargas istmelt peaaegu püsti! Kuradi kurat, mis siin õieti toimub?

      Ta pigistas silmad kinni, tõmbas paar korda sügavalt hinge ja sai perutava pohmellipaanika pikkamööda jälle kontrolli alla.

      Võta rahulikult, poiss, mõtles ta. Sa oled nutikas kutt. See pole siin mingi fucking twilight zone.

      Kas varjatud kaamera või mõni semu, kes lolli nalja teeb. Arvatavasti teine variant…

      Kahtlusaluste nimekirja eesotsas oli Mange. Vana kooliaegne sõber, tunneb tehnikat, arvutipoe omanik, tige, et teda narritakse ta äsjaleitud araablaste jumala pärast, pluss korraliku koguse haige naljasoone omanik.

      Jepp, asi selge. See oli üks Mange haigetest naljadest!

      Kergendus valdas kogu keha.

      Ühesõnaga, Mangelito.

      Viimasest korrast on tükk aega möödas, ta oli tegelikult uskunud, et abielu ja uus usk on teinud Mange softiks, aga see saatan on nähtavasti pühendanud oma aja täistabamusele keskendumiseks.

      Nüüd tuli ainult välja nuputada, kuidas see kõik funkas, ja seejärel leida võimalus nali selle tegija vastu pöörata.

      Kuradi hästi korraldatud, selle eest tuleb põrandasuudlejale igatahes au anda.

      HP vaatas jälle ringi.

      Vagunis oli üheksa inimest, koos väikeste jõmpsikatega kaksteist. Kolm varateismelist tibi, üks jota, kaks tavalist igavat temavanust tüüpi, nii umbes kolmekümnesed. Üks kepiga taat, üks üsna kena nii kahekümneviiene beib, juuksed üles pandud ja trenniriided seljas (ilmselt pohmaka süü, et ta totsi varem ei märganud) ja ema oma pätakatega.

      Olgu kes tahes neist, kelle Mange the Muslim oli suutnud värvata, pidi sel inimesel olema mingi elektrooniline vidin sõnumite saatmiseks. Nimekirja see aga paraku eriti lühemaks ei teinud. Kahtlusalustest viis näppisid mingit elektroonilist seadet ja jota kõrvaklappe arvestades võis nende arvu mõninga kõhklemise järel koguni kuueni suurendada.

      Väsinud aju meenutas järsku, et rongis sõites oli moblaga mängimine pigem reegel kui erand, kui mitte sõnumite saatmiseks, siis vähemalt mõne totaka mobiilimänguga aja surnuks löömiseks.

      Teiste sõnadega ei saanud sa sellest suurt targemaks, või kuidas, Einstein?

      Pea tuikas ootamatust ajutegevusest ja keel oli endiselt kurgulakke nagu kinni liimitud. Kuid imelikul kombel tundis ta end siiski veidi reipamalt.

      Mis siis nüüd edasi juhtub?

      Kuidas saaks selle naljavenna vahele võtta?

      Ta otsustas natuke aega kaasa mängida, surus sõrme esmalt NO ikooni peale ja kui esimene küsimus uuesti nähtavale ilmus, siis YES ikoonile.

      Jaa, ta mängib ja teeb natuke aega head nägu, ning mida rohkem ta selle peale mõtles, seda lõbusamana kogu asi tundus. Päris hea meelelahutus tüütu rongisõidu ajaks.

      „Kuradi Mange,” irvitas ta, enne kui uus tekst ekraanile tekkis.

Tere tulemast Mängu, HP!

      Tänan! mõtles ta ja toetas selja vastu seljatuge.

      See läheb tegelikult päris huvitavaks.

      Veel enne, kui raske auto rattad lõplikult seisma jäid, oli Rebecca Normén juba väljas, kõnniteel. Vastuõhkav kuumus oli nii tugev, et ta tundis otsekohe igatsust autosalongi jaheduse järele.

      Kolm nädalat kestnud Rootsi kesksuvi oli teinud tänavad nii kuumaks, et asfalt kleepus kingataldade alla, ja särgi ning pintsaku all olev kuulikindel vest ei teinud olemist sugugi mugavamaks.

      Ta libistas pilgu kiiresti ümbrusest üle, leidis, et kõik on rahulik, avas siis ukse ja lasi tagaistmel kuulekalt oodanud kaitsealuse välja.

      Rosenbadi peasissekäigu juures passiv valvur oli seekord piisavalt ärgas, et neile vastu tulla, ja mõne silmapilgu pärast oli Rootsi integratsiooniminister juba turvaliselt valitsusehoone paksude müüride taga.

      Rebecca jõudis töötajate söögisaalis kiiresti kohvi juua ja WC-s käia, seejärel läks ta autojuhi juurde tagasi, et kontrollida, kas kõik on järgmiseks reisiks valmis.

      Ta vaatas kella. Veel neliteist minutit oodata, seejärel lühike jalutuskäik piki kaldapealset Kroonprintsi lossi ja kohtumine välisministriga, kellel erinevalt tema kaitseobjektist oli korralik ihukaitse. Vähemalt kaks meest, enamasti rohkemgi. Terve tiim, nagu peabki olema.

      Tema ametinimetus oli „isikukaitse koordinaator”, arvatavasti sellepärast, et üksi töötav ihukaitsja ei jätnud eriti turvalist muljet. Integratsiooniministrit peeti vähem kui aasta Ihukaitses töötanud inimesele paraja raskusastmega ülesandeks, vähemalt tema ülemuse arvates. Viimase analüüsi väitel oli võimalik ohutase keskmine kuni madal. Pealegi, ja see oli võib-olla veelgi tähtsam, ei tahtnud keegi vanematest kolleegidest seda tööd enda peale võtta…

      Rosenbadi peauksest välja astudes märkas ta, kuidas tema autojuht viskas koni kiiresti auto kõrvale rentslisse.

      Ebaprofessionaalne, mõtles ta ärritunult, aga mida muud siin oodata oligi?

      Erinevalt temast polnud autojuht päris ihukaitsja, vaid kõigest selle light-variant, millega riik aga jällegi raha kokku hoidis. Veidi lisakoolitust saanud ja halvasti istuvas kuulikindlas vestis autojuht, kelle on palganud valitsuse kantselei transpordiosakond, mitte kaitsepolitsei. Temast kakskümmend aastat vanemal autojuhil oli ilmselgelt raskusi endast noorema ja pealegi veel naisterahva korraldustele allumisega.

      „Kümme minutit,” ütles ta lühidalt. „Sa jääd autoga siia, kuni me kohale oleme jõudnud.”

      „Kas poleks parem, kui ma juba nüüd välisministeeriumi juurde sõidaksin, seal on tavaliselt kuradi raske parkimiskohta leida?”

      Vastuväide oli ette aimatav. Autojuht Bengtil oli põhimõtteliselt iga tema korralduse suhtes oma seisukoht. Peaaegu iga tema lause taustal võis aimata üleolevalt onulikku väljendit „kulla tüdruk”.

      Just nagu teeksid vanus ja sugu teda automaatselt turvatöö alal eksperdiks.

      Nähtavasti polnud ta oma nädalasel kursusel õppinud, et selja taha jääv oli turvaline, ees aga tundmatu ala ja seega ka kõrgem risk. Idioot!

      „Ootad siin, kuni ma annan sulle korralduse edasi liikuda!” lõikas naine vahele ega seletanud oma otsust pikemalt. „Küsimusi on?”

      „Ei, šeff,” pomises autojuht endamisi ega varjanudki eriti oma rahulolematust.

      Miks küll on teatud liiki meestel õieti nii raske naisülemust aktsepteerida?

      Mehed püüdsid õpetama tulla ja juhtimist üle võtta, nagu Benke, või, mis veel hullem, tulid lagedale silmategemise ja väikeste kommentaaridega teise armuelu või selle puudumise teemadel.

      Pakkusid oma teeneid, endal abielusõrmus sõrmes… Kui olid lisaks piisavalt rumal ja läksid ülemusele kaebama, siis oli asi hukas. Ta teadis paljusid selliseid näiteid.

      Tema ise ei käinud põhimõtteliselt mitte kunagi kolleegidega kohtamas. Töö- ja eraelu kombineerimine oli liiga keeruline. Hunt kodu lähedalt ei murra ja jutul lõpp.

      Tegelikult ei käinud ta üldse mitte kellegagi kohtamas. Võib-olla oli see tegevus ise liiga keeruline?

      Rebecca kehitas õlgu, et ebameeldivaid mõtteid maha raputada. Töö oli praegu prioriteet number üks.

      Kõik muu võis oodata.

      Nad