Tegelikult oleks ta võinud ihukaitsesse kandideerida kindlasti juba paar aastat tagasi. Pärast välisministri tapmist suurendati üksust tunduvalt, eeskätt naisi oli sinna raske leida ja seetõttu olid nood sinna eriliselt oodatud.
Kuid Rebecca Normén ei kiirustanud. Tundus, et enne kaitsepolitsei salapärasesse maailma sukeldumist tahtis ta avaliku teenistuse võimalused lõpuni ammendada ja kogemustekonto korralikult täita. Psühholoog oli andnud talle hinnangu „hästi sobiv”, see oli neljaastmelisel skaalal paremuselt teine hinnang, mida ihukaitsesse värbamisel rakendati.
„Hea enesevalitsemisega, sihikindel ja keskendunud, võimalik, et veidi tagasihoidlik,” oli ta naist puudutavad märkmed tookord kokku võtnud, ja ta ei leidnud mingit põhjust, miks peaks oma toonast hinnangut pärast tänast jutuajamist muutma.
„Lisaks võiks teda ka päris kenaks pidada,” lisas ta endamisi veidi süüdlaslikult, olles hästi teadlik selle kommentaari ebaprofessionaalsusest. Seda siis juhul, kui tema maitsest erinevalt meeldivad pikakasvulised sportlikud naised, täpsustas ta, nagu tahtes oma hetkelist ametialast kõrvalekaldumist vabandada.
Rebecca Norménil olid tumedad silmad, kõrged põsesarnad ja veidi liiga terav nina, mis psühholoogi meelest tegi näo pigem huvitavamaks kui ilusaks. Järske jooni rõhutasid ka juuksed, mis olid alati siledalt üle pea hobusesabasse kammitud.
Kuid politseiinspektor Normén polnud üldiselt seesugune, kellele oleks meeldinud oma välimust või isiksust rõhutada. Vähe või üldse mitte meiki, lühikeseks lõigatud küüned ja range vormirõivastus; täna oli ta erandkorras spordiriietes, arvatavasti oli see kuidagi seotud mõni tund tagasi toimunud intsidendiga.
Ehkki naine oli silmnähtavalt püüdnud jätta vastutulelikku muljet, oli tema olemus reserveeritud, peaaegu tõrjuv, usaldusliku vestluse tekkimiseks ei jäänud mingit võimalust. Toimiku järgi otsustades hoidis Rebecca töökaaslaste hulgas madalat profiili, täitis korralikult oma ülesandeid ja hoidus hoolikalt igasugustest romaanidest, mis tavaliselt olid politseis liigagi levinud. Rohkem kui pooled meeskolleegid uskusid kindlalt, et ta on lesbiline, ülejäänutel, veidi arukamatel, oli piisavalt mõistust, et mitte ületada selget piiri, mille Normén oli tõmmanud eraelu ja töö vahele.
Ta kahtles, kas mõni konstaabel üldse kunagi oli inspektor Norménile ligi pääsenud. Arukas tegu, kui tahad ametkonnas karjääri teha, ja Rebecca Normén oli kahtlemata niihästi arukas kui ka ambitsioonikas. See, et ta oma mõtteid ja saladusi psühholoogiga jagada ei tahtnud, ei teinud teda politseinike hulgas sugugi haruldaseks, pigem vastupidi.
Kuid sellest hoolimata oli naise juures midagi, mis psühholoogi häiris. Mingi aimdus, mida ta ei osanud täpsemalt väljendada. Nagu peituks range ja hoolikalt silutud pealispinna all midagi, mida naine mingil tingimusel näidata ei taha.
Enne tööle asumist tehtud intervjuu ajal polnud ta midagi märganud, nii et nähtavasti oli see nüüd ilmsem, või oli ta lihtsalt tähelepanelikum kui aasta tagasi. Kuid oma arust oli ta märganud väikestväikest ebakõla naise muidu nii hästi valitsetud ja professionaalses olekus.
Ta ei saanud õieti lahti tundest, et see kõik oli vaid fassaad, mingit sorti mäng, kus väline pakend polnud sisuga kooskõlas. Teisalt – ta võis ka eksida. Psühholoogia pole ju mingi täppisteadus.
Ta tõi kohvitassi ja istus arvuti ette. Fakt oli, et Rebecca Normén oli igati tõestanud oma võimet tulla toime kriitilise olukorra kõikide faasidega, nii et mida oli tal õigupoolest juurde lisada?
Hetkel oli ta ülemuste pailaps ja selle suhtumise muutmiseks oli vaja rohkem kui psühholoogi ähmaseid aimdusi. Kui ta ei suuda oma tunnet faktidega toetada, võib kõik samahästi ka sinnapaika jätta. Kõigest hoolimata oli kõne all teise inimese karjäär, ja ta teadis paremini kui keegi teine, et sisemine tunne oli politseiameti prioriteetide nimekirjas üsna madalal kohal.
Kõigil on oma saladused, miks peaks Rebecca Normén teistsugune olema? mõtles ta raportit kirjutama asudes.
Jaa, ta taipas, põhimõtted, reeglid, blablablaa, ja mis tunduvalt tähtsam – rohkem informatsiooni.
Täpselt see, mis tal vaja!
Jõudnud oma väikesesse kahetoalisse Maria Trappil lükkas ta kõik aknad pärani, tagajärjetult püüdes niimoodi korteris valitsevat sumbunud õhku liikuma panna. Arvutipoe hapukas kohvi mulksus endiselt kõhus ja ta mõtles, et pole pärast eelmisel ööl purjuspäi söödud hamburgerit midagi muud hamba alla saanud. Peale kõige oli suitsuisu nii kuradi suur. Viimase probleemi lahendas diivani alt leitud kortsus poolik Marlboro pakk ja ta tõmbas mõnuga paar sügavat mahvi. Sweet!
Sigarett suunurgas, revideeris ta seejärel suuremate lootusteta oma külmkappi. Kui paar purki lahjat õlut välja arvata, oli tulemus kesine, kuid jääst ummistunud sügavkülmakambrist leidis ta oma üllatuseks külmakahjustusega Gorby-piruka.
Ta lasi mikrolaineahjul delikatessi tümaks teha, istus köögilaua äärde ja mängis telefoniga, hoidudes samal ajal sulanud juustuga keelt ära kõrvetamast.
Menüü oli kergesti navigeeritav. Hoolimata suhteliselt suurest puutetundlikust ekraanist oli seal tegelikult kõigest viis ikooni. Telefon, kalender, e-post, internet ja lõpuks see, mida ta otsis – Mäng.
Ta vajutas „Jah” nupule ja otsekohe ilmus ekraanile uus tekst.
Ta muigas teaser’i täispuhutud tooni üle ja vedas sõrmega üle ekraani, et edasi lugeda.
HP kortsutas laupa. Kui see oli nali, siis oli see vägagi keerukas nali.
Teda oli ühesõnaga valitud mingisse, mistandoligi… laiv-mängu? Kas see polnud rohkem nagu heegeldatud rõngassärkides gotlandlaste rida? Pilapoest ostetud hammastega Draculat mängivad teismelised? Kurat, kuidas ta sihukese asja sisse sattus?
Lehel oli kaks linki. Ta vajutas esimese peale – Mängureeglid.