Esimesel hetkel tahtis ta metsa joosta ning mitte iialgi enam tagasi tulla. Kuid siis hakkas ta arutama ja leidis, et seesugune tegu viiks poisi hukka. Ning ta ei leidnudki nõu. Ainult ohkas ja hädaldas ning üksi olles laskis silmil voolata. Vaene Nipernaadi, nuuksus ta, vaene poisikene, mis saab küll sinust!
Kuid Nipernaadi oli viimastel päevadel väga tõsine ja ei hoolinud enam ei Trallast, perenaisest ega Ellost. Ta käis koguni poes, ostis endale paberit, pliiatseid ja igasuguseid kummalisi mõõdupuid. Ning nüüd istus ta terved päevad ja ööd toas, joonistas, rehkendas, kirjutas või jooksis kärmesti jõesuu juurde, mõõtis vee seisu ja tuli siis uuesti tagasi rehkendama. Ta oli väga saladuslik ja tähtis ning ei soovinud isegi preilile vastata, kui see pöördus mõne küsimusega tema poole.
Kui perenaine lõpuks murelikult küsis, et armas Nipernaadi, mis sa ometi seal end vaevad ööd ja päevad läbi, siis vastas poiss otsekui tahtmatult, kuid siiski nõnda, et kõik kuuleksid:
„Kes see ikka vaeva peaks nägema, kui mitte mina! Teil kõigil on ükspuhas, mingu kas talu hukka. Selle peale pole aga veel keegi mõelnud, et heinamaad on muutunud sooks ja rabaks. Jõesuu on aastate jooksul kinni ummistunud ning vesi ei pääse merre ja lasub heinamaal. Juba ammu oleks aeg olnud sellest mõelda, kuidas jõesuud süvendada.”
Kõik kuulasid ammuli suuga, aga Nipernaadi jätkas:
„Kuidas lähen ma siit minema, kui kõige tähtsam töö jääb tegemata? Preilil varsti pulmad ees, kirikhärra saab täna-homme need põllud ja heinamaad endale – päris häbi anda neid talle säärases viletsas seisukorras.”
Ning siis, kui ta küllalt oli rehkendanud, joonistanud ja jõesuud mõõtnud, tuli ta ühel õhtul rõõmsalt koju ning ütles Ellole lahkelt, kuid käskivalt:
„Preili, täna tulete teie minuga kaasa jõesuhu.”
„Miks?” küsis Ello jonnakalt.
„Küll näete,” lausus Nipernaadi saladuslikult.
Ello viskas räti õlale ja tuli. Teel ei rääkinud Nipernaadi sõnagi. Ta oli rõõmus, vilistas, naeris ning hõõrus käsi. Alles siis, kui nad jõesuu juurde jõudsid, muutus ta preili vastu tähelepanelikumaks, palus istuda enda kõrvale ja lausus:
„Armas laps, kas võin sulle usaldada oma saladuse?”
Ta koguni sinatas preilit.
„Vaata,” jätkas ta ruttu, „ma pole rätsep, kalur ega põllumees, see kõik oli säärane tühi lori. Ma olin sunnitud petma siinseid inimesi ja ka sind, muidu oleksite mind kihutanud talust kus seda ja teist. Ma olin sunnitud etendama mingisugust rumalat sulast, kündma põldu, vedama sõnnikut ja jumal seda ise teab, mis veel. Ah, armas Ello, seda aega saan ma tulevikus mälestama kui koomilisimat oma elus! Mina olen nimelt muinasteadlane. Terve oma elu olen uurinud raamatuid, tead, sääraseid kehakaid raamatuid nagu piibel või midagi sarnast. Ning vaata, armas laps, seal olen leidnud asju, millest teised ei näe undki.”
Ta sattus otsekui palavikku, oli ärritatud, vehkles ning ei püsinud enam paigal.
„Rootsi kuninga Eerik Neljateistkümnenda ajal,” jätkas ta, „polnud see maastik siin põrmugi praeguse sarnane. Selle pisitillu ojakese asemel voolas siin lai ja sügav jõgi, mis kandis suuri sõja- ja kaubalaevu üle terve maa. Kallastel asusid suured kindlused, külad ja kaubalaod, siit läks kuulus kaubandustee kaugete rahvaste juurde. Seepärast tekkisidki siin ülemvõimu pärast verised sõjad ja taplused. Eerik Neljateistkümnenda ajal, nimetatud Talurahva Kuningaks, hukkus määratu tormi ajal siia jõesuhu terve kullalaevastik, mille kuningas oli saatnud valitsejate ja maarahva toetuseks. See oli suur õnnetus, armas Ello. Kuid möödusid aastasajad, kuivas jõgi, ummistus jõe suu, aga määratud kullavoorid lamavad tänaseni siin jõe põhjas. Vaata, otse siin sinu jalgade ees. Ei keegi oska hinnata neid seletamatuid rikkusi, mis asetsevad siin kollase kruusa all!
Ah, mu jumal, kuid sellest on veel vähe. Väga võimalik, et terve see kuld oleks jätnud mind külmaks, väga võimalik, et tema pärast poleks ma jätnud oma armast kodu ning pannud selga neid nartse, mänginud koomilist sulast, kui veel teine asi poleks köitnud mu tähelepanu.
Selles jões peituvad pärlid, suured, puhtad pärlid kui pisarad. Vanasti, nimelt Vene valitsejanna Katariina ajal oli siin terve asundus, mis koosnes pärlipüüdjaist. Määratud varandused on siin kokku korjatud, jõgi on andnud tuhandeile rikkust ja õnne. Sadamas seisid laevad igast ilmakaarest ning viisid neid haruldasi kive üle maailma laiali. Kuid siis puhkesid sõjad, pikad, verised sõjad, endised valitsejad ja pärlipüüdjad said surma või põgenesid, külad ja kindlused langesid tuleroaks. Ainult pärlid ei lõppenud, vaid tekkisid edasi, kellegi teadmata.
Ah jumal, ma võin hulluda mõttest, et seisan rikkuste ees, missuguseid pole ühelgi inimlapsel maailmas. Ükski kuningas, ükski valitseja pole midagi selle kõrval, mis peitub siin jões. Neid võiks nimetada kerjusteks, võrreldes minuga. Tol päeval, mil tegin oma leiu, olin joobnud kui näljane hulgus, kes on tänavalt toodud troonile. Sonisin ja viibisin kui palavikus – terve maailm oli korraga lahti, võisin osta riikisid, kukutada kuningaid, võisin pilduda rikkusi tänavale vaid oma tujude taltsutamiseks.
Kuid esimese joobumuse lõppedes asus korraga seletamatu nukrus mu hinge. Milleks kõik see! Milleks mul riigid, troonid ja au!
Pigemini oleksin tahtnud olla jälle vaene. Kulla rasked koormad surusid mu õlgu. Pärlid eretasid, kuid olid külmad. Olen siiski unistaja, säärane kentsakas laululind, kes hoolib rohkem päikesest, lilledest ja väikesest Ellost kui varandustest. Ma jäin koguni rahutuks ja ei saanud enam und. Ma olin õnnetu, et terve mu elutöö pole viinud mind sihile. Miks olin kulutanud oma noorust, jõudu, miks olin viitnud uneta öid! Et asuda elama kuhugi lossi ning vaadata kurbuses elupäevade loojakut?
Ah, mu armas, tahad, ma lasen sulle teha pärlitest kee, et võiksid kõndida kuuvalgel end imestelles? Tahad, ma ehitan sulle lossi ning kingin viissada valitud orja, kes valvaksid su ilu ja kaitseksid su rahu? Ise külastaksin sind kord aastas neissamus sulaseriideis. Või pean ehitama sulle raudteed, et võiksid soovi järgi lennata igale poole, kuhu ihaldab süda? Ei, nüüd tean, ma kingin sulle nuku, säärase suure nuku, tõsiste, tõsiste silmadega – võib-olla muutud sa siis vähegi lahkemaks ja ei ole kuri vaese Nipernaadi vastu.
Mu jumal, sa vaikid ja oled tõsine ning ma võin hulluda mõttest, et pole tabanud su soovi! Ütle ometi, mida pean tegema? Ehk soovid saada valitsejannaks, kuningannaks vürstide seas? Võin ka seda – kroonid pudenevad mu varanduse raskusest ning rahvad jooksevad saagihimus mu järele kui uue prohveti ja õnnistegija järele. Väike lapsukene, sa ei tea veel kulla võimu ning pärlide nõiduvust. Kerjusest võib saada monarh, ja nurjatum ori hakkab riigi juhtijaks kantsleriks.
Ütle ainult, ja ma teen kõik, mis mu võimuses. Ah, kui rasked on need kullavoorid, mida pean kandma õlul. Kuis põletavad mu hinge oma külmusega pärlide hunnikud! Võta nad enesele – ise lähen ma siit nii, nagu tulin, vaene, vilets, kuid rõõmus ja joobunud Issanda loodusest. Vaata neid sulisevaid vesi enda ees: kui palju võimalusi ja õnne peidavad nad oma voogude all! Armastan sind, Ello – anna andeks mu üleannetus – armastan sind. Ehk olen ma süüdi ses? Olen ma tõesti nii inetu? Ah, ära räägi, seda tean ma isegi, juba ammu, juba ammu teadsin ma seda.”
Ello istus poisi kõrval, vaikne ja tõsine.
„Sa fantaseerid!” hüüdis ta unest ärgates. „Ses jões pole ühtegi pärli.”
Nipernaadi hüppas püsti kui salvatud.
„Mis, mis?” naeris ta täiel kõril. „Siin jões pole ühtegi pärli, räägid sa? Ma fantaseerin, ütled sa? Ah nii, siis pean sulle muretsema tõendusi, sest vaata, sa ei soovi uskuda mind.”
Ta langes Ello ette põlvili ning lausus paluvalt:
„Usu mind, armas! Ma võin koguni vanduda oma Issanda õnnistuse ja kõige man, mis mulle kallis. Ehk arvad tõesti, et su isa heinamaad olid mulle sedavõrd tähtsad, et nende pärast tegin