„Ning nüüd saab jälle vallarahvas rõõmustada, kuidas Nõgikikkad on naha peale saanud ning kõige kraami ja koluga koju pekstud!” hädaldas Joonatan.
„Ei toda tohi sündida!” hüüdis Peetrus. „Keegi ei tohi teada meie kojusõidust.”
„Küll nemad haisu ninna saavad!” arvas Joonatan.
„Lõhnast tunnevad ära, et kükitame talus,” oigas Paulus.
„Teeme siis nõnda,” ütles Peetrus, „mina jään Joonataniga vaikselt koju ja ei lähe kellelegi näitama oma murtud luid-liikmeid. Istume härrasmeestena vagusalt kodus ja ei võta kedagi vastu. Pauluse aga, kel pole kakluse väliseid märke, saadame kõrtsi lärmitsema. Joogu, hoobelgu ja laristagu ning andku mõista, et ega nüüd enam rahapuudust üldse ole olemas. Terve vald peab teadma, et Nõgikikastest on saanud tublid poisid. Öelgu Paulus ka möödaminnes, et tulime vaid paariks päevaks koju, sest linnast peavad veel mõnesugused masinad pärale jõudma.”
Selle vastu ei vaielnud keegi. Järgmise päeva hommikul saadeti Paulus kõrtsi, anti talle raha kaasa, lubati tal ainult teatav summa maha juua ning manitseti Issanda keeles, mis kõrtsis rääkida ja kuidas olla.
Paulus tuli lõuna paiku tagasi, oma ülesande hiilgavalt täitnud. Ta oli kohanud koguni Puuslikku, kõvasti hoobelnud, talle raha näidanud ning kõrtsi palunud. Puuslik oli sülitanud ning pistnud liduma kui pisuhänd, tolmupilved kannul. Vennad olid rõõmsad, kiitsid Paulust, jõid, laulsid ning sepitsesid hiilgavaid tulevikuplaane. Ühtlasi anti üksteisele pühalikud tõotused, et nad reisil enam tilkagi viina suhu ei võta, ei kakle, ei tülitse, on viisakad, korralikud, viivad teenitud raha panka ning hoiavad kokku nagu üks mees. Nii toimides ja rääkides ei näinud keegi, kuidas pärdik oli ukse vahelt välja lipsanud.
Mika kadumist märkas esimesena Joonatan. Ta kahvatas ning karjatas:
„Pärdik on kadunud!”
Mehed hüppasid püsti ning tormasid välja.
Pärdik kükitas aia otsas, punane mütsike peas ning säärte ümber sinised püksid. Mehi liginemas nähes hüppas ta aialt maha ning pistis mööda nurmi Puusliku talu poole jooksma. Pärdik jooksis ees, temale järgnes Joonatan, siis Paulus Peetrusega ning kõige viimasena komberdas Nipernaadi.
„Mika, Mikakene, tule ometi tagasi!” palus Paulus nutuse häälega.
„Mika, kuule, ära sünnita pahandusi!” noomis Joonatan ning viibutas rusikaid.
Mika aga lidus suurte hüpetega ees, kord seisatades, kükitades ning siis uue hooga edasi tormates. Mehed jooksid ähkides ta järel. Küll meelitas Paulus teda ilusate sõnadega, küll näitas Peetrus suhkrutükki, küll vandus ja ähvardas Joonatan, miski ei aidanud. Pärdik jooksis keksides ees, otsekui narrides püüdjaid.
Puusliku talu lähedal seisis salu. Sinna jõudes hüppas pärdik ainsa hüppega kase oksale ning jäi suuril silmil mehi vahtima. Mehed seisid nõutult puu all ja ei osanud midagi ette võtta.
„Kuule, lontruspoiss!” karjus Joonatan. „Issanda nimel vannutan sind: tule alla! Tule alla! Tule heaga alla, ütlen ma viimast korda!”
„Peaks vist kodust redeli tooma,” arvas Peetrus.
„Ega muu nõu aita,” arvas nüüd ka Joonatan.
„Küll ta näljaga alla tuleb,” lausus Paulus.
„Siis tahad sa nädalaid oodata, kuni tal söögiisu tuleb!” pahandas Joonatan.
Lõpuks joosti siiski koju redeli järele. Kui aga Joonatan pärdikule järele ronis, hüppas see kui orav järgmisele puule. Vandudes tuli Joonatan alla ning seadis redeli järgmise kase juurde. Kuid vaevalt oli Joonatan puu latva roninud ning käe pärdiku järele sirutanud, kui see uuesti järgmise kase latva hüppas.
„Nii ei saa midagi,” pahandas Paulus, „Mika kardab sind, sa oled ikka talle kuri olnud ja teda põhjuseta vintsutanud. Teda tuleb lahke sõnaga meelitada, heaga paluda!”
Nüüd katsus Paulus õnne. Küll meelitas ta pärdikut, laksutas keelt, trillerdas vilet, küll lõi sõrmedega nippi, näitas suhkrut ning palus Issanda keeli, et pärdik nii armastusväärne oleks ja teda enesele ligi laseks. Kuid vaevalt oli Paulus suurte raskustega saanud kase latva, kui Mika järgmisele puule hüppas.
„Ega teda sunnikut sedaviisi kätte saa,” vandus Paulus alla ronides. „Tuleb vist ikka oodata ja näljaga sundida alla tulema.”
„Noh, oota sina, vana narr, mina küll seda ei tee!” hüüdis Joonatan, vihast punane. „Viiskümmend kuldrubla olen ta eest maksnud, säärast raha ei jäeta puu otsa rippuma ja Issanda tuuli ootama. Mika tuleb alla tuua!”
„Too siis sina!” karjus Paulus pahaselt, Joonatanile redelit kätte visates. „Mina ei oska tema saadanaga midagi teha. Ta on nagu mõtus, kes ei lase ligi. Isegi kurat oleks säärase palumise ja meelitamise peale alla tulnud, aga tema, vaata, ei tule, kalla kas või siirupit suhu, anna või hing pandiks!”
Suur kisa, lärm ja ahvi püüdmine oli rohkesti külarahvast kokku meelitanud. Naised, lapsed ja mehed, lõuad kui adraotsad taeva poole, hüppasid ja karglesid kaskede ümber ja kisasid meeletult. Igaüks avaldas oma kõige suuremat imestust looma jultumuse üle, imeteldi ta kentsakust, ta riideid, hinda, mis temast oli makstud, kuid keegi ei osanud head nõu anda, kuidas pärdikut puu otsast maha saada.
„Kui taevataat müristaks ja tugevasti välku lööks, küll ta vist siis ikka alla tuleks!” arvas üks.
„Ka rahe peksaks ta vist alla,” arvas teine.
Ning kolmas ütles, et tuleks õige püss tuua ja püssiga pärdikut ehmatada, võib-olla jääb taltsaks ning ronib sõnakuulelikult alla. Viimane nõu ajas Joonatani otse marru. Juba hüppas ta vanamehe kallale, kes oli julgenud püssi soovitada, kui Nipernaadi äkki valjusti lausus:
„Asi on väga lihtne, puud tuleb maha saagida. Pärdik on sest metsikust mürast ja kärast sedavõrd hirmunud, et isegi taeva väed ei suuda teda alla tuua. Ennem kärvab ta puul, kui jääb taltsaks. Õigem on saed ja kirved kohale tuua kui siin tühja-tähja arutada ja redeliga mässata.”
„Õige, õige,” kostsid hääled, „kuhu ta enam hüppab, kui salu on maha võetud.”
Varsti ilmusid saed ja kirved ning puu puu järel langes mürtsatades maha. Hulk mehi ja naisi oli tööga kibedasti ametis, igaüks soovis ennenägemata sündmuses kaastegev olla. Mehed tõmbasid kuued seljast, naised keerasid seelikud värvli vahele, sülitati vihaselt pihku ning algas kibe saagimine ja raiumine. Üldine eesmärk ühendas vaenlasi ja sõpru, polnud aega tülitsemiseks ega arvete õiendamiseks, keegi ei pannud tähelegi, et Joonatani pea oli mähistes ning Peetruse käsi oli rätiga kaelas. Kõigi silmad olid vaid selle jaoks üleval, kes hüppas ja kargas puult puule.
Ligines õhtu, kui mehed hõisates viimse puu juurde asusid.
Pärdik hõljus ja lookles peenes ladvas. Otsekui uppuval laeval vaatas ta hirmunult alla, kus karjus ja kisas inimmeri. Puu ümber moodustati tihe ring kui silmus, et pärdik alla kukkudes ei pääseks jooksu.
Kuid siis, kui langes vihisedes viimne puu, jooksis pärdik suurte hüpetega otse Joonatanile vastu, ning enne kui poiss oleks ärrituses midagi taibanud, oli pärdik ta õlal ja õlalt ringist väljas, joostes kabuhirmus otse rukkipõldu.
„Et saadan sind sööks!” karjus Joonatan nutuga kurgus. „Ta oli üsna mu käes, üsna mu käes!”
„On sinul aga käed!” hüüdis Paulus vihast lõkendades.
„Poisike!”
„Piimamokk!”
„Oh