«Maarja, tule siia tuppa laulma!» taotses ta siis kutsuda.
«Ei.»
«Miks mitte?»
«Ei.»
«Tule ikka, ma palun sind!»
«Mitte ei tule!»
«Ma kingin sulle midagi.»
«Mida?»
«Mida sa ise soovid.»
Poolpilkav, pool-uskumatu, pool-tagaõhutav naer Maarja suust.
«Ma soovin ehk liiga palju, kaptenihärra!»
«Soovi aga soovi!»
«Ma ei tea praegu midagi.»
«Siis vahest sularaha?»
«Kas seda ka annate?»
«Annan. Kui palju slis?»
Jälle see ässitav naer. Anderson ootab, kas ta astub köögist välja. Ei astu. Komberdab siis mees kepi najal järele ja toob ta kättpidi välja, kuna Maarja tõrgub, aga mitte väga südilt. Kapten kingib talle tõesti sularaha – kokkumässitud paber kaob Maarja pihku – ja nüüd laulab neiu majahärra kambris lahtisel aknal nii kaua, kui tal just lusti on. Vahel ei ole tal seda kauaks, ta jääb kavaldades meelehead ootama. On peremees ju rikas mees ning naudib silmsi suurt lõbu oma teenija laulust ja ilust.
Niisuguse ärritava õhtu järel et uinu kipper naljalt magama. Uni ei tule, ei tule, hoolimata morfiumist, mida Anderson enne sängiheitmist võtab. Ja Anderson kui panetunud morfiumi-ori segab endale kange joogi. Unerohuks hüüab ta seda jooki, millise ainsa nime all see on ka Maarjale tuttav.
«Maarja!» hüüab kapten sängist, mida varjavad paksud eesriided.
«Mis tarvis?»
«Klaas külma vett!»
«Nii hilja veel?»
«Ma palun!»
Köögiuks käib ning varsti pistab paljavarreline käsi portjääri vahelt klaasi vett sängi peatsis seisvale lauakesele. Äkki haarab kapten vabanenud käe, vajutab selle oma kuuma higise põse vastu ja siis puudutavad ta huuled kuumalt valget paljast käsivart, mille tüdruk ruttu tagasi tõmbab.
«sel 23. aukusdis 1886.
Kallis Armas mait nägisar
ma tullen sind vaimus terretama oma veikse Kirjaga ja soovin sule paljo duhhad tervisid ilma Silma näkemata ja käd ja Suut handmada ja nüt on minu täti ära surnut ja ma ollen väka kurb Sütame põhjast sele leina sõnnume ülle ja minnu kallis hea täti keda ma ika ni väka armastasin ja kes armastas mint kui omma last ehk ta küll kaukel soome mal ellas ja ei olnud mind näinutgi eka minna teta mu emma rägis temmast vaid aina vahel ja ta on mulle nüt pärrita jätnud 1 duhhat ja 5 sata rupla ja ehk ma saan veel kui kõig on mütud ja vata tall on jo veel varra mahha jänd naku maja ja mut ja kui on kõig mütud siis ma saan veel rohgem vist ja ma lotan seda kindlasde ja nüt on mull 1 duhat ja 5 sata rupla kintel ja kui sinna mide rigamad naist ei leia ja kui sa mind sukuki armastat siis on meil agatuseks ika 1 duhhat ja 5 sata rupla ja gui ma saan etaspiti veel nagu ma lotan seta kintlaste siis võip ika mees minnuga rahhul olla ja minnu harmastus ei kustu sinnu vastu ei ialeski sesd sinna ügsi olet mu ellu ja õnn ja lotus ja hilma sinnuda tahaksin ennem surnt olla sükavas ma põhjas seepärasd kiriuda mule silmapilg mis nõu sul on ja mõdle sele peale mis sa mule vantusid sest meest petakse sõnast ja ärga sarvesd.
vaimus sule suut antes ja sint omma truvi rina vasdu vajudates ja sinuld kohhe ühd rõmmust ja lahked vasdust otades jän jummalaga ja satan sule harmasdavasd sütamest duhhat dervist ja häd õnne ja elu sinnu ikavesde tru
Marie Koid.
oh minnu armasdut maid nägisar sesd ma kartan et sa ütled et on vähhe 1 duhhat ja 5 sata rupla aga ma san etaspidi dõesdi rohgem kui jumal aidap.»
Maarja pani käest sule, mille vars pea poolest saadik oli tindine – pöial ja kaks sõrme mitte vähem – lakkus keelega paar tindiloigukest paberilt ja luges kirja õhetavail põsil üle. Kui ta poogna oli ümbriku sisse pistnud ja hoolega kinni silunud, tõi ta kapteni kirjutuslaua sahtlist postmargi, rutjus käepäkaga ümbrikule peale ja tahtis, suurrätti ümber võttes, kirjaga tasa ja salaja majast välja hiilida.
Kippar pidas lõunauinakut magamiskambris. Ta oli aga praegu ärkvel, sest Maarja kuulis teda hüüdvat: «Kuhu nüüd, kallike?»
«Välja lähen,» vastas tüdruk.
«Kuhu jälle?»
«Ma ütlesin, et lähen välja.»
«Aga kuhu?»
«Pole sinu asi!»
Maarja läks. Ta tõttas männikust läbi, kaldarinnakust alla, lepiku veert mööda – lainetav meri pahemat kätt – küla poole. Ta läks vanalt Näkisaarelt Maidu aadressi tooma, ja kui ta selle oli saanud, oli ta lähem käik koolimajasse, mis seisis keset väikest rannaküla. Koolmeister kirjutas aadressi peale – läks ju viimane Inglismaale, Cardifi linna. Koolmeister naeris ja nokkis Maarjat Maidule kirjutamise pärast, Maarja aga ütles tõsiselt ja kaunis uhkelt:
«Mait on minu peigmees, miks ma ei või talle kirjutada?»
«Kas ikka tõsi? Noh, siis on teine asi.»
«Mis ma pidin küsima –?» tegi Maarja teist juttu ja oli rõõmus, et paar külainimest uksest sisse astusid, «– ma pidin küsima, kuhu kõige parem on linnas raha intressile panna – kas kriidikassasse, või «Lindasse», või kuhu?»
«Kelle raha sul siis intressile on panna?» küsis koolmeister naeratades.
«Mu oma raha … Teie pole siis vist veel kuulnud, et mu vana lesk tädi, kes elas pea lapsest saadik Soomemaal, Tinaburgi linnas, hiljuti suri. Mõelge, inimesed, ta, hea hing, jättis mulle natuke raha pärida, ja kui ta maja ära müüakse, siis saan veel – ei teagi, kui palju … Ma tahtsin siis teada saada, kus oleks kõige parem koht intressi panna, – raha võib mulle varsti kätte tulla, sest kohtukirjad on juba käes –»
«Kuule aga kuule,» ütles külameestest üks vahele ja ajas suu hämmastuses ammuli, «mis juttu tema seal ajab! – Kes on kuulnud, et sul Soomemaal rikas tädi elas?»
«Kas sina, Kakuta Priidik, seda oled kuulnud või ei, see pole minu asi. Mina tean aga väga hästi, et minu õndsal emal oli poolõde, kes juba lapsepõlves läks Tallinnast vanematega Soome ja sai seal ühele laevakaptenile mehele. Minu tädi nimi oli proua Anna To – Ta – Te – ma ei mõista seda võõrakeelelist nime välja öelda.»
«Düünaburi linn ei ole aga mitte Soomemaal,» tähendas koolmeister omalt poolt.
Maarja tippis näpuga otsaesist.
«Tinaburk? Kas ma ütlesin Tinaburk? Ma ei öelnud ju Tinaburk, vaid Seaburk – Seaburk!» kinnitas Maarja.
«Sveaborg ehk Viaburi on väike kaljukindlus, kus sinu tädil naljalt maja – »
«Siis olen sellegi nime unustanud,» naeratas Maarja ükskõikselt.
«Sa tahtsid ehk Viiburi öelda? See on Soomemaal,» tuli koolmeistrile meelde.
«Muidugi Viiburi! Ma ütlesin ju Viiburi! Kas ei? – Siis eksisin! Viiburi neh! Niisuguseid nimesid ma ei pea kunagi meeles … Nüüd aga pean minema – vanamees siunabki ehk juba kodus.»
Ja ilma et oleks saanud teada, kuhu on raha kõige kasulikum intressile panna, tegi Maarja minekut.
«Kui palju sa seda nodi siis õieti saad?» päris veel keegi külamehi.
«Hea kahmaku! Ei maksaks ju muidu rääkidagi. Aga pruugin ma seda sulle nii kopikapealt nina peale siduda, Tuiallika Paavel?»
Pööras selja ja läks.
Kui Maarja koju jõudis, tuti talle kapten Anderson köögi ukse juurde vastu.
«Laps,