Antiliibanon 2011. Tiit Pruuli

Andrus Ansipi kõnest parteikaaslastele ühel hiljutisel kongressil. Aga siin, sellises kontekstis, selliste lisanditega, selliselt stiliseerituna, muudab see irooniaks kogu erakonna, kogu Eesti elu mõtte.

      Paet on NO99 suur fänn, toetanud kultuuriministrina selle teatri loomist ja nautinud enamikku novaatorliku trupi etendustest.

      „Kurat, Eesti ei pudene liivana sõrmede vahelt,“ kinnitab Paet iseendale. Ta plaksutab siiski mõne minuti pärast entusiastlikult koos teistega. Seejärel astub Paet rahulikul ja väärikal sammul väljapääsu poole ning laskub koos abikaasaga garderoobi. Poolel teel lülitab Paet sisse mobiiltelefoni ja see hakkab kohe närviliselt piiksuma. Telefon rabeleb nagu kaldale visatud kala. Ministri mobiil annab märku kümnetest vahepeal saabunud ja vastuseta jäänud tekstisõnumitest. Esimene, mille Paet lahti lööb, on ministeeriumi kantslerilt Alar Streimannilt: „Koguneme kohe välisministeeriumi 10. korrusel.“ Mis on juhtunud? Ministrile tulevad millegipärast esimestena meelde pronksiöö 2007 ja Vene-Gruusia sõda 2008.

      Kuigi Eesti ei ole just esimene riik, kes maailmapoliitikat suunab, on välisministeeriumi kahekümneaastase ajaloo jooksul olnud nii mõnedki kriisiolukorrad, mida on tulnud ka öösiti lahendada. Sel aastal on selliseid situatsioone olnud juba kaks – esiteks hakkas Tuneesiast alguse saanud Araabia kevad jaanuari lõpus rulluma üle eestlastele üliolulise turismimaa Egiptuse ja teiseks oli alles selle kuu alguses Jaapanis suur maavärin, mille järel pidi tegelema Eesti kodanike leidmisega sellest kaosest ja lähedaste ning avalikkuse informeerimisega.

      Teine Paetile avanenud sõnum selgitab: „Tahtis info Liibanonist – 7 in roovitud!“

      Minister jätab naise üksi koju sõitma ja tormab üle Islandi väljaku ministeeriumi poole.

23. märts kell 21:35, välisministeerium, Tallinn

      Eesti aukonsul Beirutis on vaatamata suurele jutule sõnapidaja mees, kusagilt Liibanoni ametiasutusest on ta hankinud osa röövitute isikutunnistuste numbrid. „Kas oleks see Eestis võimalik, et keegi kaitsepolitseinikest, minu poistest, läheb ja annab verivärsked uurimismaterjalid mõnele ärimehele, teise riigi heaks töötavale ärimehele?“ mõtleb Tõnu. Kuid kohe koonduvad ta mõtted arvutiekraanile, sest e-riik lubab tal passinumbrite järgi isikud pisukese arvutiklõbistamise järel tuvastada ja trükkida kohe välja ka nende fotod.

      Streimann paneb paberid ja fotod lauale. „Kamouhi andmete, sugulaste telefonikõnede ja kaitsepolitsei kinnituse põhjal on nüüd selge, et röövitud on Martin Metspalu, sündinud 1977, Andre Pukk, sündinud 1977, Priit Raistik, sündinud 1973, Madis Paluoja, sündinud 1970, August Tillo, sündinud 1970, Jaan Jagomägi, sündinud 1975, Kalev Käosaar, sündinud 1976. Mehed kolmekümnendates-neljakümnendates eluaastates. Mingeid ukrainlasi kusagil mängus ei ole. Ei tea, kust ja miks see uudis laiali läks.“

      Nimed ja näod on reaalsed. Kõik siin ruumis tunnevad, et abstraktsest inimröövist on saanud väga reaalne lugu. Printerimasin on välja sülitanud seitse elu. Või juba seitse surma? Tõnu vaatab instinktiivselt kella, röövist on möödunud oma kuus tundi. Talle on õpetatud, et kui sind röövitakse, siis just esimene tund-kaks on määrava tähtsusega. Kas jääd ellu või ei, see otsustatakse tihti just siis. Kohe esimeste minutite jooksul pead sa aktsepteerima, et kellelgi teisel on sinu üle võim. Siis pead üle saama hirmust, rahutusest, ähmist, paanikast. Enam kui tark on täita kõik kurjategijate käsklused, mitte mingil juhul ei tohi teha äkilisi liigutusi, rääkima peaks ainult siis, kui sinult midagi küsitakse, vältida tuleks silmsidet vastasega. Siis oled teinud alustuseks kõik endast sõltuva, et jääksid ellu. See on teooria. Katsu seda praktikas teha. Isegi Tõnu peab endale möönma, et see kõik ei pruugi olla nii lihtne.

      Streimann teeb selgunust kokkuvõtte: „Nüüd on selge, et meie inimesed on Liibanonis röövitud, see ei ole bluff, see ei ole nali. Meie ressurss Liibanonis on piiratud, on selge, et selle asja lahendamiseks aukonsuli tasemest ei piisa. Me peame toetuse saamiseks pöörduma mõne oma traditsioonilise partneri poole.“

      Esimesena võtab sõna välisministeeriumi kõvemaid julgeolekupoliitika-strateege Sulev Kannike, kes teeb ülevaate eri riikide positsioonidest Liibanonis, poliitilistest aktiviteetidest kuni saatkondade suuruseni. Konkurentsitult suurim saatkond Beirutis on prantslastel – koos kohaliku personaliga umbes 200 inimest. „Eks saatkonna suurus näita ka seda, kui oluliseks prantslased seda riiki ja piirkonda üldse enda jaoks peavad,“ selgitab Kannike. „Prantsusmaa huvid sealkandis ulatuvad juba sügavale Osmanite impeeriumi aegadesse. Kui 1970.–80. aastail oli USA Lähis-Idas väga aktiivne ja teatud mõttes on seda siiani, siis täna iseloomustab nende positsiooni võib-olla see, et ameeriklaste saatkonnahoone on pealinnast väljas, raskesti kättesaadav ja halvasti ligipääsetav.“ Siis teeb Sulev ülevaate olulisematest poliitilistest jõududest Liibanonis, paludes juba ette vabandust, et ta küll teab, et üldiselt sellises olukorras pikki kõnesid ei armastata, kuid vahel harva on need kasulikud.

      „Liibanon on püüdnud olla kokkuleppe-ühiskond. Põhiseadusega on paika pandud, et parlamendispiiker on usutunnistuselt šiiit, peaminister sunniit ja president maroniit. Tegu ei ole islamiriigiga, isegi terminit arab country ei soovi kõik liibanonlased kasutada, mõned kristlased nimetavad endid pigem foiniiklasteks.

      2011. aasta esimestel kuudel on Liibanoni sisepoliitiliseks põhitegevuseks olnud uue valitsuskabineti moodustamine: vana kukkus 12. jaanuaril ja uut pole siiani ametisse nimetatud. Rivaalitsevateks poolteks on lahkuva kabineti peaministri Saad Hariri pooldajad ehk „14. märtsi liit“, millel on ka lääneriikide toetus, ja teisel pool Hizballah-meelsed ehk „8. märtsi liit“, mida toetavad Süüria ja Iraan. Peamiseks praeguseks tüliõunaks on ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooniga ellu kutsutud Liibanoni Eritribunal ehk Special Tribunal for Lebanon. Selle tribunali tööst hakkab nimelt välja kooruma võimalik süüdistus Hizballah’ aadressil, kes näikse olevat Liibanoni endise peaministri Rafiq Hariri mõrva taga. Just nimelt tribunali sellise avalduse tõttu astusid 10 + 1 Hizballahmeelset ministrit aasta algul valitsusest tagasi, mõistes tribunali avalduse kui „USA-Iisraeli vandenõu“ hukka ning pidades tribunali ennast politiseerituks ja ebausaldusväärseks. Hariri-meelsed otsustasid 27. veebruaril keelduda osalemast uue valitsuskabineti koosseisus.