Äkki jääb Aivar ekraani põrnitsema. Agence France-Presse’ist on tulnud Eestit puudutav flash.
1991. aastal asutatud Balti uudisteagentuur on maailma vanima uudisteagentuuri Agence France-Presse klient, mis tähendab, et BNSi toimetajad pääsevad AFP uudistevoole ligi reaalajas. Lisaks on abiks robot, mis monitoorib uudistest sõnu Eston*, Latvi*, Lithuan*, Tallinn*, Riga*, Vilnius*. Aga selle uudise avastab toimetaja kohe, sest see on AFP uudistevoos märgitud kui „urgent“ ehk siis kiireloomuline. On märgitud rasvases kirjas. Uudis on järgmine:
„23. märts 2011 16:51 Kategooria: AFP Üldine/Poliitika.
Liibanoni idaosas Bekaa orus rööviti kolmapäeval seitse jalgrattamatkal olnud Eesti turisti. Julgeoleku- ja armeeametnikud kinnitasid, et tunnistajad nägid, kuidas nad topiti kahte mikrobussi.“
BNS saab välismaiseid uudisvooge lisaks AFP-le ka Reutersilt, Associated Pressilt, Interfaxilt, Soome STT-lt, Poola PAP-lt, Austria APA-lt ja Saksa DPA-lt. Eestlaste röövimist kajastavad aga vaid AFP ja Reuters.
„Selge, neil kahel on ju oma korrespondendid Liibanonis,“ mõistab Aivar. Reuters on tootnud veidi pikema teate:
„BEIRUT, 23. märts (Reuters) – Julgeolekuallikad väidavad, et kolmapäeval rööviti Liibanonis Bekaa orus seitse eurooplasest jalgratturit.
Nende kadumise täpsed asjaolud on ebaselged. Üks julgeolekuallikas ütles, et maskides relvastatud mehed, kes sõitsid musta Mercedese sõiduauto ja kahe valge kaubikuga, röövisid välismaalased Zahlah’s. Sündmuspaigalt leiti Ukraina ID-kaart. Teine allikas ütles, et julgeolekujõud leidsid sündmuspaigalt jalgrattad.
Jalgratturid olid ilmselt tulnud umbes kella nelja paiku (14:00 GTM) üle piiri Süüriast.
Ukraina saatkonnal ei ole juhtunu kohta informatsiooni.
Eelmisel aastal rööviti Bekaa orus lühikeseks ajaks kaks Poola turisti, kuid nad vabastati pärast seda, kui julgeolekujõud avasid tule ja üks röövijatest sai surma.“
Neile kahele agentuurile toetudes saadab Aivar kell 19:08 välja eestikeelse uudise, mis mõne minuti jooksul levib kui Liibanoni mägedest lahti pääsenud lumelaviin üle Eesti:
„Maskides mehed röövisid Liibanonis eesti jalgratturid
BEIRUT, 23. märts, BNS – Maskides relvastatud kurjategijad röövisid kolmapäeval Liibanonis Bekaa orus seitse jalgratastel matkanud inimest, kelle seas oli Eesti ja Ukraina kodanikke, teatas AFP.
Julgeolekuallikate teatel röövisid musta Mercedese sõiduauto ja kahe valge kaubikuga sõitnud kurjategijad jalgratturid Zahlah’s. Liibanoni julgeolekujõud leidsid röövipaigast ühe Ukraina kodaniku ID-kaardi ja reisiseltskonna mahajäetud jalgrattad.“
BNSi siseuudiste toimetaja Andres helistab välisministeeriumisse. Sealt kinnitatakse, et jah, nad on uudist näinud, aga ei tea hetkel midagi rohkemat. Tegutsevad ja uurivad asja. Pressiesindaja Minna-Liina Lind ütleb, et teda oli ka just äsja informeeritud, ja lubab kohe, kui on kindlamaid andmeid, teha ametliku avalduse. Välisministeeriumi kodulehel olevad Liibanoni aukonsuli telefonid Eesti ajakirjanikele ei vasta.
Eesti Vabariigi Kaitsepolitseiameti operatiivtöötaja, nimetagem teda Georgiks, tõmbab jopehõlmad kinni ja kapuutsi pähe ning väljub ühest Tallinna vanalinna kohvikust. Mõni minut varem oli samast kohvikust väljunud keegi, kellega Georg oli vene keeles vestelnud. Toda meest tunneb Georg 2007. aasta aprillisündmustest, kui peamiselt venekeelne noorteseltskond Eesti pealinna tänavail märatsedes end välja elas. Georg ei tegutsenud toona uurijana kabinetilaua taga. Ta polnud siis mingi ülemus. Tema mobiilne ja hea tehnilise varustusega kabinet võis paikneda mõnes Lasnamäe korteris, Kalamaja baaris, tänavale pargitud autos või reisisadama D-terminalis. Kolleegid kutsuvad Georgi „114“. Üksuste kaupa on meestel veel hüüdnimesid. Georgi lähemad kolleegid on need, kelle numbrid liiguvad sajast ülespoole. Naaberüksuses tuntakse mehi alates numbrist 200. Numbrite järgi saavad asjassepühendatud aru, kes on sidetehnika, kes tipa-tapa5, kes mõne muu üksuse mees. „Mingeid null-null-seitsmeid meil ei ole ega tule,“ on kaitsepolitsei loomisest saadik kõigile selgeks tehtud.
Georg pole ühelgi operatsioonil pidanud relvast inimese pihta laskma. Aga paljud ta tööd on olnud seotud relvadega. Relvade ja narkootikumidega. Alles hiljuti võeti vahele rahvusvaheliselt tegutsenud bande, kus kohtuotsuse on juba saanud või peatselt saavad kokku nelikümmend kriminaali, kelle luigelauluks oli äri 2000 püstolkuulipildujaga, mis kunagi Ida-Euroopast Eestisse toodi ja siin vahejaamas oma aega ootasid. Uurimise edenedes selgus, et võrgustik hargnes Eestist Venemaale, Soome, Rootsi, Hollandisse, Leetu. Selle rühmituse kaudu liigutati üle Euroopa hašišit, marihuaanat, kokaiini, amfetamiini, salasigarette. Narkootikumiäri käivitaja oli Tallinnas elav aserbaidžaani päritolu muslim, kes kinni kukkudes alustas hoogsat PR-kampaaniat, kus võrdles Georgi ja ta kolleege Osama bin Ladiniga. Tema pahameel võis olla õigustatud, sest Georg ja ta ametivennad suutsid kohtus ära tõestada umbes ühe tonni narkootikumide salakaubaveo.
Georgi pea on täis saladusi. Vahel tundub Georgile, et ta on ka ise vaid üks saladus. Näiteks ta nimi on saladus. Õieti on tal olnud mitu nime. Üks tragikoomiline lugu juhtus mõne aja eest, kui Georgi noor kolleeg tutvustas teda ühe partnerteenistuse töötajale, kellega oli vaja koos üks operatsioon lõpetada.
„Ja see on mu kolleeg Maksim,“ alustas kolleeg, ehmudes siis ka ise, et kuidas saab nii lihtsas seisus eksida, Maksim oli ju Georgi varjunimi eelmises operatsioonis.
Georgi jaoks ei ole teiste inimeste saladustel, mis talle iga päev avanevad, mingit isiklikku tähendust. Ta ei seosta neid saladusi nonde konkreetsete inimestega inimlikus mõttes, nende isikuomaduste või iseloomuga. Ainuke asi, mida ta saladuste põhjal analüüsib, on kodanike võimalik kuritegelik käitumine. Saladused on talle vaid töövahendid, nagu salvestusseadmed, pastapliiats, püstol. Muidugi on tal isiklikke saladusi, aga nende peale on ta õppinud mitte mõtlema, sest nii on lihtsam tööd teha.
Georgi mobiiltelefon hakkab helisema. Georgile on ta töö õpetanud, et iga hetk võib juhtuda midagi, mis muudab inimese elu täielikult. Muudab lõpuni. Lõpetab hetkega.
Georg vaatab ekraani. „Miilvee.“
Tõnu Miilvee on büroojuht, kes on kapos töötanud juba 1994. aastast alates, neist kümme viimast aastat olnud üks terrorismivastase võitluse juhtidest. Tõnu politseikarjääri algus ulatub Eesti omariikluse taassünni juurde, aega, kui eesti mehed tahtsid Eestis korra majja lüüa. 1991 asus ta kriminaalpolitseinikuna tööle Tallinna prefektuuri. Sama aasta augustis, Moskvas toimunud tagurlaste putši ajal, mis ähvardas enda alla matta ka Eesti tärkava iseseisvuse, võtsid kakskümmend verinoort politseinikku automaadid ja padrunisalved ning tulid Toompea lossis töötavaid parlamentääre kaitsma. Mõned poiste vanemad, põhiliselt küll venekeelsed kolleegid-mendid hoiatasid, et ei tasu olematu riigi eest sõtta minna, aga Tõnu läks. Afganistanis teeninud eestlastest miilitsad, kes ka tulid, õpetasid veel, et kõhtu ei tasu täis süüa, sest kui vene dessantnikute kuulid peaks kõhtu sopsama, on igavene jama ja pläga mööda Toompea lossi koridore laiali. Nii nad seal olid oma positsioonidel, süüa ei julgenud, aga surma ka ei kartnud. Siis oli ka esimene kord, kui Tõnu Eesti riigi nimel tänati. Kui tankiroomikud enam Tallinna ümber ei lõgisenud, astus tookordne Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel Toompea lossi õue, tegi poiste ees kummarduse ja tänas.
Georg on kindel, et Tõnu, algaja kalamees, ei helista praegu selleks, et Georgi, kirglikku kalameest, õhtusele kalapüügile kutsuda.
„Tead, et ukrainlased teevad jõuluks täidetud kala,“ alustab ülemus siiski kalalainel. Ja jätkab, enne kui Georg vastata jõuab: „Ja eestlased teevad jõuluks täidetud hane. Vaata, milline slaavi ja soome-ugri huvitav paralleel jälle, eks ole. Ja sina ühendad meil slaavlaste ja ugrilaste parimad iseloomujooned. Siin on jälle üks slaavi ja soome-ugri ühisasi ripakil, tule peamajja tagasi!“
„Kas