Vanalinnast kaitsepolitsei kontorisse sammub sportlik mees vähem kui kümne minutiga, Georg võtab pikad sammud. Büroos on peale Tõnu ka 126, kelle valvepäev täna on, kohe saabub ka 101. Loetakse nappe uudiseridu.
„Meie esimene ülesanne on kindlaks teha, kes need inimesed on, kes kaduma on läinud,“ kamandab Tõnu. Kõik lõhnab selle järele, et sellest saab tema esimene päris tõsine terrorismi-kaasus. See pole enam õppus, mille korraldamise ja elluviimise juures ta kordi ja kordi on olnud. See on päris. Aga ei mingit pinget.
„Teiseks teeme selgeks ja otsime üles, kes võiksid olla meie teenistuse partnerid Liibanonis. Liibanonis, mõistate, mitte Liibüas. Need on kaks erinevat riiki nagu Estonia ja Slovenia. Pärast näitate peadirektori kabinetis seinakaardil mulle, kus need riigid asuvad.“ Alluvad teavad, et Tõnu jutus on alatihti mõni riugas sees. Mõnikord on neetult raske aru saada, kus lõpeb tõsine teema ja kus algab lõõp, kus antakse edasi peenelt varjatud sõnumeid ja kus teist lihtsalt lollitatakse. Iga jumala hetk tuleb Tõnuga rääkides valvel olla. Ta otsestele alluvatele, kes tema stiiliga harjunud, tundub selline vaimne valvelolek märksa meeldivam kui seista kõrgema ohvitseri laua ees, selg sirgu, käsi kõrva ääres, ja au anda.
„Ja veel,“ muutub Tõnu jälle tõsisemaks, „tuletage siis meelde, kuidas need viimase aja asjad, kus meil ka osalus oli, täpselt käisid – eesti meremehe Ardo Kalle vangistamine Somaalias ja läti lendurid Sudaanis.“
Kaitsepolitsei peadirektor Raivo Aeg, kes on olnud kontaktis välisministeeriumiga, helistab Miilveele: „Pagan teab, kuhu see asi veel hargneb, aga praegu määran sind majasisese töörühma juhiks. Homme vaatame täpsemalt, milliseid jõude on appi vaja ja kust üksustest neid võtta saame. Praegu pane oma mehed tööle ja mine ise Islandi väljakule, seal koguneb välisministri kriisirühm.“
„Mind on välisministeeriumisse komandeeritud,“ annab Tõnu kolleegidele teada. „Sealt on sugulaste telefonikõnede kaudu tulnud ka esimesi võimalike röövitute nimesid.“ Ta kirjutab paberile mõned nimed. „Võtke siis nende inimeste taustad algosadeks lahti. Peale selle, mis nende Facebooki kontodel kirjas on, huvitab mind eelkõige see, mida nad sinna kunagi ei kirjuta,“ annab Tõnu enne lahkumist viimase korralduse.
Lauri Bambus silub käega juukseid ja kontrollib välisministeeriumi koduleheküljele pandud reisihoiatusi. „Uh, jah, soovitus Liibanoni reisimist vältida on välisministeeriumi kodulehel juba mitu aastat. Seisab seal nagu raudnael,“ võib ta oma kolleegidele kinnitada.
Välisministeerium annab ja muudab reisihoiatusi ja reisisoovitusi vastavalt olukorrale maailmas ning jälgib seejuures ka teiste Euroopa Liidu riikide hoiatusi vastavast andmebaasist. Reisihoiatuste koostamisega tegeleb ministeeriumi konsulaarosakond ja Lauri Bambus vastutab asekantslerina selle osakonna töö eest. Bambus sobib seda tööd tegema, sest ta muretseb nii meeletult kõige ja kõigi pärast. Bambus on täpselt selline, nagu üks südamlik konsulaarametnik peabki olema – ta on ühtaegu range isa ning hoolitsev ema. Ükskõik kas välismaal jääb hätta vintis peaga reisidokumendi kaotanud napsivend või rahapuuduses tudeng, Bambus tegeleb kõigiga nagu oma lastega. Seletab pikalt ja kannatlikult, mida mis olukorras teha tuleb, helistab mitu korda üle, kas kõik on ikka korras. Kui saaks, paneks ta kõigile välismaale sõitvatele Eesti kodanikele kaasa ka võileiva ja hoiaks pöialt niikaua pihus, kui kodanik on kodus tagasi.
Bambus vaatab igaks juhuks üle ka selle, mida soovitavad teised Lääneriigid. USA ja Saksamaa ei soovita oma kodanikel Liibanoni reisida, britid ja rootslased soovitavad mitte reisida palestiinlaste põgenikelaagrite ümbrusse, soomlastel aga soovitust reisimisest hoidumiseks ei ole.
Kõike seda peab Lauri minema kohe ajakirjanikele seletama. Kuna pole ju teada, kes üldse kadunud või röövitud on, teeb ta kaamerate ees üleskutse anda välisministeeriumile teada oma sõpradest või sugulastest, kes viibivad praegu Liibanonis.
Annemari mees on koos sõpradega Liibanonis jalgrattamatkal. Ta on saatnud nädala jooksul palju sõnumeid: „Meil on tore reis!!!“, „Täitsa ära väsitavad need Liibanoni mäed“, „Kallista poja!“,„Kas poja on rääkima hakanud?“, „Väga varsti kohtume, kalli“, „Toon pojale damaskuse terasest mõõga ja araabia pruudi. Sulle veel kingitust pole“, „Kaks päeva Damaskuses. Vaatame ringi, käime saunas. Beirutisse läbi Bekaa, ikka ratastel“.
Eile pärastlõunal oli mehe Facebooki lehele tekkinud lausa pilt Damaskuse turust ja tohututest idamaiste maitseainete kuhilatest. „Ju ta neid maitseaineid, zaatar’it6 ilmselt, siis kingiks toobki, tavaliselt ta ikka toob mulle neid asju kingiks, mis talle endale meeldivad,“ naeratab Annemari pilti vaadates.
Annemaril on hea meel, et neil on seal tore, aga vahel on justkui kade ka, et no kuidas tal saab seal ikkagi tore olla, kui mind ja poja kaasas ei ole. Ja igatsus on ka peal. Lisaks nägi ta üleeile vastikut und. Annemari mees, tema maailma kõige rahumeelsem mees, oli endale pommivöö ümber pannud ja karjus, et ta laseb ennast õhku. Uni oli nii halb, et ta tahtis kohe hommikul Damaskusesse helistada ja sellest rääkida, aga mõtles siis ümber. „Mis ma neid ikka sellise lollusega segan, pealegi on nad mõne päeva pärast nagunii kodus,“ otsustas Annemari.
Tallinnast helistab Annemari vend.
„Kuule, tere, kus oled? Annemari, kuule, igasugu asju kirjutatakse, tead, ära nüüd ehmata, aga loen Delfi portaalist, et Liibanonis on röövitud Eesti jalgrattureid,“ püüab vend ettevaatlikult sõnu sättida.
„Appike, mis neilt siis rööviti, võeti rattad ära?“ kohkub Annemari.
„Ei-ei, mingid jalgratturid on nagu ise ära röövitud. Kuule, proovi neile helistada ja vaata ise netist seda teksti. Kuule, ole väga rahulik praegu, midagi pole selge, ei teata, kes need on, räägitakse ka hoopis ukrainlastest. Nii et see võib täitsa jama olla, tead küll Delfit.“
Annemari jookseb teise tuppa arvuti juurde ja lööb selle lahti, teise käega otsib kotist mobiili ja valib numbri. Telefon kutsub, aga keegi ei vasta. Annemari loeb ekraanilt uudist, katkestab kõne, helistab uuesti. Kutsub, kutsub, kutsub.
Tal on mobiilimälus ka kahe mehe reisikaaslase telefoninumbrid. Esimene on välja lülitatud, teine ei vasta.
Annemari vaatab ridu arvutiekraanil.
„Need on nemad. See on tema. Ma tunnen seda.“
Kõik läheb korraga teistsuguseks. Ei ole kuum, ei ole külm, pea ei käi ringi, käed ei värise, ei ole paanikat. Aga on teistsugune. Äkki on kogu elu teistsugune. Ühe hetkega.
Välisministeeriumi pressiesindaja Minna-Liina Lind tuli hommikul Ameerika Ühendriikidest. Lennukis jäi öö vahele, lennujaamast tulles läks ta veel töölt läbi ja oli just vedamas oma suurt kohvrit – ikkagi kuu aja välismaal olemise varustus – kodu poole, kui ajakirjanikud hakkasid helistama ja Liibanonis juhtunu kohta aru pärima. „Kas vastab tõele, et Liibanonis on röövitud eestlased ja ukrainlased?“
Minna-Liina helistab välisministeeriumi kantslerile Alar Streimannile ja saab sealt esimese info. Nad lepivad kokku, et kohtuvad kohe uuesti tööl ning kutsuvad kohale veel mõned kolleegid, keda on kindlasti vaja. Minna-Liina viskab kohvri koduuksest sisse ja kihutab tööle tagasi.
Välisministeeriumi konsulaarosakonnal on ööpäevane valvesüsteem, mille kaudu on teada, et keegi eestlastest pole oma Liibanoni sõitmist ministeeriumis registreerinud. Juba helistavad valvetelefonil inimesed, kes annavad teada oma tuttavatest, kes peaksid praegu Liibanonis olema.
Nüüd istub Minna-Liina ministeeriumi kümnenda korruse