M/S Nordlandia pardal loksudes ja bussiga läbi vihma sõites ei osanud ma veel midagi kahtlustada. Poolteist aastat varem olin peaaegu sama kursaõdede kambaga Taanis käinud, et Aalborgi ülikooliga tutvust teha ja rahvusvahelisest kommunikatsioonikonverentsist osa võtta. Kuigi meenutan igapidi õnnestunud reisi tänaseni, jätkus elu pärast kojutulekut vanu radu pidi: suulise kommunikatsiooni ja foneetika õpingud Helsingi ülikoolis, töö suure kaubanduskeskuse riidepoes, kodu Vuosaari linnaosas.
Aga siis saabus mu ellu Tartu. Või õigemini saabusin mina Tartusse.
Nädalase väljasõidu eesmärk oli linna, ülikooli ja sealsete foneetika õpinguvõimalustega tutvuda. Saime selleks oma koduülikoolist lausa väikese abiraha, aga kolmteist aastat hiljem võib vist juba tunnistada, et foneetikalabori imedesse süüvisid meist ainult kõige usinamad. Mina nende hulka ei kuulunud.
Esimesed päevad sadas Tartus vihma, nii et tänavatel virvendas vesi. Kursaõde Liina oli võtnud kaasa ainult ühed jalanõud, nahast ketsid, mis terve reisi jooksul ära ei kuivanud.
Kohalikud üliõpilased Pire (ausõna, mitte Piret!) ja Merike näitasid meile oma suure halli pilve sisse mattunud kodulinna: Raekoja platsi, „Suudlevaid tudengeid“, Kaarsilda ning muidugi ülikooli peahoonet. Teadustemplisse sisse saanud, märkasime J. V. Veski nimelist auditooriumi ja hakkasime ohjeldamatult itsitama – veski tähendab ju soome keeles peldikut.
Maikuisel Toomemäel tõmbusid mu huuled siniseks, sest reisiriietust valides olin arvestanud juba kevadiste ilmadega. Sama probleem tundus kimbutavat ka teisi, välja arvatud Hannat, kelle kaasa võetud mütsi olime varem lausa liialdamiseks pidanud. Ülikooli kohvikus, toonases Krambambulis nauditud soojad joogid ja kaminas praksuv tuli parandasid olukorda märkimisväärselt, aga pärast ametliku programmi lõppu tormasin siiski kiire sammuga Kaubamaja naisteosakonda. Suvehilpude keskelt valisin endale kõige paksema kampsuni, abivalmis müüjanna leidis laoruumist ka villased kindad. Nüüd olin ma kõigeks valmis!
See tähendab, et olin valmis ka maniküüriks, pediküüriks, massaažiks, šoppamiseks ja Atlantise ööklubis pidutsemiseks. Pidutsemise käigus võitsin kursaõe Marjoga lausa suure pudeli valget rummi, mille tühjendasime kamba peale järgmisel sügisel reisipilte vaadates-vahetades. Pildid olid ajastule kohaselt muidugi fotopoes ilmutatud ja paljud meist olid tänu heale pakkumisele lausa topeltpildid teha lasknud, kuid nendestki ei piisanud. Lisatellimusi koostades oli mul teistele ka suur uudis rääkida: olin hakanud eesti keelt õppima!
Ma ei tea siiamaani, mis Tartus õigupoolest juhtus. Vist oli tegemist linna kuulsa vaimu puudutusega, aga koju jõudes tundsin, et ma ei saa enam teisiti. Ma lihtsalt p i d i n eesti keele kursusele saama.
Oma senist keeleoskust olin ma saanud juba Tartus harjutada. Baasiks rohelisest kalendrist õpitud nädalapäevad, 16aastaselt raamatukogust laenutatud eesti keele õpik ja tänavapildist-brošüüridest skaneeritud sõnad, suutsin ma eesti keelt juba päris kenasti purssida. Puhta eesti keelega tegemist küll polnud, aga minust saadi aru ja ka mina mõistsin enda ümber toimuvat – lausa nii hästi, et kursaõed hakkasid mind valetamises süüdistama. Nemad olid veendunud, et sellist keeleoskust niisama sisse hingata ei saa.
Oma keeleõpinguid alustasin ma ametlikult siiski Helsingi ülikooli keelekeskuses, mille seminariruumis number kaheksa kogunes lektor Klarika Sanderi6 juhatusel igal neljapäeva pärastlõunal eesti keele algkursus. Esimesel õppeaastal naersime kõik kõveras.
Raamat. Hallitus. Viiner. Vaip. Ämm. Kalju. Kull. Kortsud.7 Peale üksikute sõnade pakkus naerusegast avastamisrõõmu ka keele üldine kõla – nagu vanaaegseid murdesõnu ja naljakaid kõnekäände kasutav pehmelt lällav soome keel. Hiljem olen mitu korda mõelnud, kas ka soome keel näib eestlastele sama naljakas. Tutvusringkonnas läbi viidud uuringute järgi mitte, mis tundub vägagi ebaõiglane, sest mul pole vist kunagi olnud sama lõbus kui eesti keelt õppides.
Pärast mõnenädalasi keeleõpinguid märkasin kodu lähedal Vuosaari metroojaama kioski letis Kroonikat. Marssisin uhkelt sisse ja andsin teada, et soovin seda osta. Koju jalutasin, ajakiri näilise hooletusega näppude vahele volditud, et väljaande nimi siiski möödujatele selgelt paistaks ja nad kindlasti näeksid, mis keeles ma oma trükimeediat tarbin.
Kodus haarasin riiulist sõnaraamatu ja hakkasin oma elu esimest eestikeelset ajakirja lugema. Kaanest kaaneni, tundide kaupa. Eriti on meelde jäänud Lea Liitmaast ja Renārs Kaupersist rääkinud kaanelugu, mille pealkiri andis mõista, et muusikute vahel susises ka midagi enamat kui koostööst alguse saanud sõprus. Least polnud ma kunagi varem kuulnud, Renārsit aga mäletasin Eurovisioonilt ja Riiast ostetud kassetilt.
Jõudnud kaaneloo viimase lauseni, oli mulle juba ammu selgeks saanud, et pealkiri oli eksitavalt sõnastatud – eks ikka ajakirja müüginumbrite suurendamiseks. Lead ja Renārsit sidus kõigest sügav ja intensiivne teineteisemõistmine, millest ma olin kavalast pealkirjast hoolimata aru saanud. Ma olin (enam-vähem) kõigest aru saanud! Sellest vaimustatuna sai minust Vuosaari metroojaama kioski püsiklient ja Kroonika lisandus mu iganädalasesse lektüüri.
Eesti keele õpingud meeldisid mulle lausa nii palju, et oleksin olnud nende nimel valmis kasvõi kõik oma senised õppesaavutused ära unustama ja peaainet vahetama. Tehniliselt oleks olnud tegemist ülilihtsa protseduuriga, kuid mu akadeemiline karjäär oli juba lõpusirgel ja jäänud oli vaid veidi rohkem kui suulise kommunikatsiooni magistritöö kirjutamine.
Mõlgutasin mõtteid ja kaalutlesin hoolikalt. Mida põhjalikumalt ma oma mõtetesse süüvisin, seda selgemana tundus, et ma lihtsalt ei saanud sellist manöövrit pärast viieaastaseid õpinguid teha ja kõike otsast peale alustada. Mis minu ja mu kalli Atte majanduslikust olukorrast sel juhul saaks? Kuidas ülipikad õpingud mu niigi lünklikul CV-l välja paistaksid? Mida teised küll arvaksid? (Jah, oli aeg, kui see mind veel huvitas.) Pealegi oli meil väike instituut, mis sõltus majanduslikult igast lõpetajast: iga väljastatud magistridiplom tähendas ülikooli kopsakat toetust instituudi tulevastesse väljaminekutesse. Niisiis olin ma lojaalne ja kuulekas tüdruk, kirjutasin lõputöö mobiilse kommunikatsiooni teemal ning sain oma magistrikraadi kätte.
Koolipinki ma siiski ei jätnud.
Tartusse olin ma juba enne ülikooli lõpetamist naasnud, et suveülikooli eesti keele kursusest osa võtta. Kuigi neid nalju, mis aastast aastasse naerma panevad, on väga vähe ja mulle tundus, et olin ka eesti keelega seotud naeruturtsatustega ühele poole saanud, oli siiski ülimalt koomiline just proua Veski juurde kodumajutusse saada. Seal sattus mu naabertuppa elama Ida-Soomes asuvast Kuopio linnast pärit viiekümnene soomlanna Anneli, kellega sõbrunesime vanusevahest hoolimata kohe esimesel õhtul. Omavaheline suhtlus käib meil, Tirtsul ja Tätsil, nagu me teineteist nimetame, sellest peale ainult eesti keeles.
Proua Veski valmistatud rammusast hommikusöögist jätkus energiat pikalt pärastlõunasse. Selle energiaga me õppisime, tutvusime Tartu ja selle ümbruskonnaga ning käisime mitmekülgsetel kultuuriüritustel nagu iga tsiviliseeritud tartlane. Järgmisel aastal olime suveülikoolis jälle platsis ja lasime oma ühe õhtu kultuursed tegevused lausa Jääääre kontsert-DVD-le jäädvustada. Seal me istume, esireas, ja tõmbame selga seda rohkem riideid, mida pikemaks muusikaga täidetud õhtu Antoniuse õues venib.
Rõõm oli piiritu ka siis, kui meieni jõudis teave Helsingi avatud ülikoolis korraldatavatest eesti keele ja kirjanduse õpingutest. Sinna me sattusime nagu sukk ja saabas, ja veel täiesti õigel ajal – enne või pärast pole Helsingi avatud ülikooli kursustel enam eesti keele morfoloogiasse või eesti kirjanduse ajalukku süüvitud. Ilmselt pole eesti keel ja kirjandus soomlastele kuigi atraktiivne õppeaine, ja ka liigses meediaseksikuses ei saa seda ala süüdistada. Pigem on olnud soome ajakirjanduses jutuks eesti keele õpinguvõimaluste kärpimine.
Mingil