Tallinnale ja tallinlastele.
Ning mu kallile abikaasale, kes pole ülal mainitute
peale kordagi armukade olnud.
ESIMEST KORDA TALLINNAS
Kui Terhi ema ja vanaemaga Tallinna jõudis, oli klassikaaslaste peokruiis juba alanud.
Sündisin 1979. aastal Soomes. Mu lapsepõlve kodulinnas, Helsingi ja Tampere vahel asuvas Hämeenlinnas elas umbes sama palju inimesi kui tänapäeval Pärnus. Soome mõõtkavas oli tegemist depressiivse väikelinnaga.
Eestisse, täpsemalt Tallinna sattusin ma esimest korda 1996. aasta kevadel, 16aastaselt.
Kevade lähenedes hakkasid klassiõed ja – vennad traditsioonilisele kooli väljasõidule kibelema. Seekord hääletas enamik Läänemere lõbusatel lainetel loksuva kurikuulsa peokruiisi poolt, kuid mu vanemad oma tütre reisiplaanidesse sama innukalt ei suhtunud. Küllap olid nad kuulnud, kuidas teismelised alkoholi šampoonipudelites laeva pardale smugeldasid ja vastassooga ebamääraseid tutvusi sobitasid. Isa sõna tuli kuulata ja see sõna oli ei.
Taasiseseisvunud Eestist olin ma selleks ajaks nii mõndagi kuulnud. Tallinna vanalinn pidi väga ilus olema. Mõned sõbrad olid uue huvitava riigi pealinnas juba käinud ja sealt imeodavaid riideesemeid ja CD-plaate ostnud. Mu insenerist onu tegi seal äri ja tädigi oli sinna odava viina järel sattunud. Minu pere reisis puhkustel aga põhiliselt Ida-Soome, mis mulle teismelisena enam suurt pinget ei pakkunud. Tahtsin näha midagi uut ja erilist.
Õhtul panin oma toas kavala plaani kokku: kui mind klassi väljasõidule ei lasta, pean ma Tallinnasse saama. Ideaalis võiks sinna isegi samal päeval sõita, pole ju koolis nagunii õppetööd.
Ja vaata imet – väljasõidupäeval loksusin Läänemere lõbusatel lainetel ka mina, sihiks Eesti vabariigi pealinn! Reisikaaslasteks olid mul purjakil ja hormoonide meelevallas klassikaaslaste asemel siiski turvaliselt ema ja vanaema.
See maikuine reis on endiselt dokumenteeritud mu päevinäinud reisipäevikusse, mida ma tol ajal innukalt pidasin. Varem olin teinud sinna märkuseid Rootsist ja Inglismaalt.
Hämeenlinnast varahommikuse bussiga Helsingisse ning sealt laevaga ja läbi passijärjekordade Tallinna saanud, jalutasime mööda Viru tänavat vanalinna. Seal klõpsisin ma oma uhiuue fotokaga pilte – koguni neli tükki! Nad on mul endiselt albumis ja näevad praeguse pildikvaliteediga võrreldes kohutavad välja.
Reisipäeviku sõnul sõime restoranis Eeslitall seenesuppi, mida ma lausa oma toonase elu parimaks nimetasin. Lisaks käisime emaga uues Stockmanni kaubamajas (vanaema puhkas sel ajal jalga Viru hotelli fuajees) ning külastasime kolmekesi onu üürikorterit Kristiines Kirsi tänaval. Onu oli küll ise Soome jäänud, kuid oma võtmed meie hoolde usaldanud – koos manitsusega korterisse sõites ainult teatud taksofirma teenuseid kasutada.
Mäletan, et onu korter oli puhas, aga vanamoodne ja korrast ära. Päike paistis ja asfaldiga kaetud õues mängisid särgiväel rõõmsad lapsed. Olin võtnud sadamast kaasa ajalehe The Baltic Guide, mida ma korteris istudes sirvisin. Ühele leheküljele oli trükitud väike kast pealkirjaga „Helista õigesti“. Vaatasin onu kettaga lauatelefoni ja mõtisklesin, kas oskaksin ajalehe juhiste abiga Soome helistada.
Väga kaua me korteris ei viibinud. Kõige olulisem oli seda oma silmaga näha, oli sellest ju varem palju juttu olnud. Lahkudes jätsime diivanilauale peotäie laevast ostetud Mariannesid, aga hiljem kuulsime onunaise käest, et me poleks tohtinud seda teha – kommid meelitavat ligi prussakaid.
Koju sõitsime üleöö laevaga, minul kotis uus CD-plaat ja petroolivärvi, valgete triipudega Adidase dressikomplekt. Reisipäeviku kolletunud lehtedel raporteerib teismeline mina, et Soomes oleksin ma pidanud komplekti eest vähemalt poole rohkem välja käima. See oli hea, sest mäletan, et uued püksid venisid päris kiiresti välja. Pusa kandsin ma aga uhkusega paar järgmist aastat igal võimalusel.
Reisile järgnenud esmaspäeval rääkisid klassiõed kahekümnendates noormeestest, kes olid neile kruiisil jooke pakkunud. Ühel sõbrannal olid kaelal maasikad, teine oli nende tegijasse vist samuti armunud. Mina aga läksin pärast kooli raamatukokku ja laenutasin endale eesti keele õpiku. Kaugele ma sellega tookord ei jõudnud, aga miskit jäi hinge kriipima.
Ma ei osanud ette kujutada, mis tulevik toob. Ja veel vähem teadsin, et ma ühel päeval oma Tallinna kogemustest raamatu kirjutan.
Eestlastele, eesti keeles.
I
MINU MINEVIK
KUIDAS EESTLASED MINU JAOKS EKSISTEERIMA HAKKASID
Minu lapsepõlves Eestit ja eestlasi polnud. Olid vaid venelased, Nõukogude Liit ja teise maailmasõja pikad armid. Aga siis langes raudne eesriie ja Eestit ümbritsenud saladuste pundar hakkas tasapisi lahti hargnema.
Nõukogude Liit. Teine maailmasõda. Karjalast põgenema sunnitud vanaema. Kekkoslovakia.1
1980ndatel oli minu kui väikese soome plikatirtsu kasvulavaks õhkkond, kus vaadati geenidesse imbunud hirmuga itta ja räägiti sosistades sellest, mis sealt ajaloo mõistes alles hiljuti üle piiri veerenud oli. Idas elasid hirmsad venelased, õigemini perkeleen ryssät, kes olid mu isapoolse vanaema ta ilusast Viiburi kodust ja Karjala maakitsusel valitsenud igavesest idüllist välja ajanud.
Kelle vastu oli vanaisa rindel oma teist kopsu kaotades vapralt võidelnud.
Kelle hävitatud, põleva Helsingi kuma oli mu teine vanaema, imikuga süles, eemalt Hämeenlinnast pisarsilmi vaadanud.
Olles kuuene, käisin perega Ida-Soomes piiri peal. Isa näitas näpuga kaugema valvetorni poole ja ütles, et seal istub venelane. Kartsin, ja mulle tundub, et isa kartis ka.
Venelased ja Nõukogude Liit olid midagi, millest oli neutraalsel tasandil väga raske kinni haarata. Täiskasvanute juttudes olid nende sünonüümideks tundmatus ja hägusus, küsitavus ja ohtlikkus, sõjakus ja ettearvamatus.
Pealegi pesitsesid Nõukogude Liidus kohutavad kommunistid.
Kaheksa-aastaselt pidasin emaga päris tõsiseid läbirääkimisi teemal, kas teises klassis käival lapsel on sobilik kooli rahvusvahelisuse päeval venelaseks kehastuda. Mu emapoolne vanaema oli teisest vanaemast paremini sõjahirmudest üle saanud ja oma suures reisihimus lausa Soome ja Nõukogude Liidu vahelise sõprusseltsiga liitunud – oli ju niimoodi lihtsam suure naabri avarusi külastada. Alles Leningradist naasnuna rääkis ta linna uhketest ehitistest, laiadest tänavatest ja sõbralikest inimestest. Siis tegi ta oma koti lahti ja näitas kuulsast valuutapoest Berjozkast ostetud arvukaid suveniire, mille hulgast meeldis mulle kõige rohkem kaunis papist teekarp. Mäletan endiselt, et see oli sinimustkuldne, ja vanaema tühjendas selle teest, et seda mu mängudesse anda. Kodus leidsin kapi tagumisest nurgast oma õlgadele lillelise slaavi salli ja marssisin, karp käes, ema juurde küsima, millise eesnimega ma ennast varsti korraldataval rahvusvahelisuse päeval kutsuda võiksin.
Puhkes kriis, millesse haarati telefoni teel ka paljud sugulased. Ema oli veendunud, et õpetajad hakkavad pärast sellist vigurit tervet meie suguvõsa kommunistideks pidama. See jahmatas veidi mindki, oli mulle ju selleks ajaks selgeks saanud, et kommunism oli sama hästi kui saatanast. Koonderakondlasus, nagu meie suguvõsas kombeks, oli parteipoliitilisuse poolest ainuke õige vastus.
Lõpuks õnnestus mul siiski oma vanemaid veenda ja tähtsa päeva puhul venelaseks kehastuda. Klassikaaslased, kellest osa tol päeval hispaanlased, ameeriklased ja hiinlased, vaatasid mu peale viltu küll: „Hull oled või? Miks sa tahad Nõukogude Liidust olla?!“
Selgus, et minu pere polnud kaugeltki ainus, kus nõukogude maasse ja selle elanikesse ebalevalt suhtuti.