Kolmandasse klassi jõudes oli emakeeletunnis jutuks, kuidas Nõukogude Liidus räägiti peale vene keele ka mitut soomeugri keelt, millest suur osa isegi väljasuremisohus. Eesti keelt mainiti kindlasti ka, aga see oli mulle, üheksa-aastasele läbi ja lõhki soomekeelse väikelinna plikatirtsule, isegi vähem käegakatsutav kui vepsa või kuskil kaugel Uurali taga räägitav mari keel. Need kaks jäid mulle meelde ainult tänu sellele, et mu punapäise täditütre nimi oli Mari ja et me tundsime peret, kelle nimeks Vepsäläinen. Rohkem olin huvitatud ikka sellest, millistesse seiklustesse mu Barbie-nukud pärast kooli jälle sattuda võiksid. Äkki lähevad nad ratsutama või lõbustusparki? Missivõistlustele või hoopis hüljatud kaljukoopaid uurima?
Ka geograafiatunnis mainiti põgusalt Nõukogude liiduvabariike, aga koolipingis peeti neid vist sama tähtsusetuks kui Soome erinevaid maakondi. Pealegi oli Nõukogude Liit suur, kaugel ja igapidi kahtlane. Ka Tallinnas, Riias ja Vilniuses reisinud vanaema rääkis Eesti, Läti ja Leedu asemel alati vaid Neuvostoliittost2.
1980ndate lõpus hakati uudistes Balti riikide taasiseseisvumispüüdlustest ja Nõukogude Liidu mõranemisest rääkima. Vaatasin täiskasvanute reaktsioone ja jõudsin järeldusele, et tegemist peab olema eriti huvitava teemaga. Kindlasti oli teravnenud huvi taga ka paras portsjon hoolt ja muret – mis küll meist saab, kui idas jälle käärima hakkab?
Reporterid mainisid ükskord Eestit, teinekord Virot, siis juba Tallinna. Mina olin segaduses. Milline neist see uus riik pidi olema? Ja ta pealinn? Ent see kolmas, mis üle jääb?
Küsisin ema käest. Tema, sündinud 1955. aastal, ei teadnud vastust.
Ma muidugi ei väida, et soomlased tervikuna ei teadnud. Paljud teadsid, tundsid ajalugu ja reisisid Nõukogude Eestisse, teadvustades, et nad polnud sinna saabudes Venemaa provintsis, vaid riigis, mis oli kunagi iseseisev olnud ja kus elas lausa oma keelt kõnelev vennasrahvas. Osa isegi tundis eestlasi ja toetas neid nii vaimselt kui materiaalselt.
Kuid minu ümbruskonnas isiklikud suhted eestlastega puudusid. Eesti venestamisele ja nõukogude propagandale olid meiesarnased soomlased lausa ideaalset pinnast pakkunud, ja nagu näha, oli töö eriti suure kiitusega õnnestunud.
Umbes samal ajal sai mu hea sõbranna Ella kirjasõbra Eestist. Ta näitas mulle kaugelt tulnud kirja, mis oli kirjutatud sinise tindiga kehva kvaliteediga joonelisele paberile. Täpselt nagu ema vanades koolivihikutes!
Keerutasin Ella saadud kirja oma väikestes kätes ja imestasin. Ka mul endal oli kirjasõpru, isegi Austrias ja Prantsusmaal, aga meie kirjutasime oma kirjad värvikatele, toredate piltidega kaunistatud paberilehtedele, kasutades selleks punaseid, lillasid ja rohelisi pastakaid. Need lõhnasid imehästi ja mõnikord liimisime aroomiküllase teksti juurde veel ilusaid, sädelevaid kleepsukesigi.
Proovisin Ella saadud kirja lugeda ja imestasin aina rohkem. Tuli justkui tuttav ette, aga aru ei saanud.
„Vaata, ta saatis enda pildi ka!“ hõiskas Ella ja ulatas mulle mustvalge koolifoto. Pildi pealt vahtis mulle vastu tõsise näoga ilus ja viimaseni hoolitsetud tüdruk, paelad juustes ja vanamoodsad peoriided seljas.
Midagi sarnast olin ma ainult ema ja vanaema iidsetes albumites näinud. Koolifotodel pidi ju laialt oma harva hambareaga naeratama, sellele õhutas iga kord ka naljakas fotograafionu. Vähemalt poistel olid juuksed alati sassis, ja kuna pildid olid värvilised, olid neil ka ajastule truud college’i- ja T-särgid kogu oma silmipimestavas neoonide säras näha. Peoriietes ei istunud kaamera ette mitte keegi.
Ella isa vist nägi mu nõutust ning seletas, et tüdruk elab Eestis ja kirjutab Ellale oma emakeeles. Isa abiga olid laused juba enam-vähem selgeks saadud ja varsti hakkaks Ella oma vastust soome keeles kirjutama.
Minule tundus kogu see lugu täiesti arusaamatu. Kas see kiri oli tõesti ainult loetud päevad varem Ella postkasti potsatanud? Kuidas sai see võimalik olla – elas ju tüdruk ilmselgelt minevikus, kus ta vanu riideid kandis ja kus tal ilusat paberit, lõhnavaid pastakaid ja värvifotokatki polnud!
Ja mis keel see selline oli? Kuidas Ella isa sellest aru sai ja kuidas tüdrukul õnnestus soomekeelseid kirju mõista?
Ajamasina müsteerium ja kummalise keele saladus jäid siiski veel tükiks ajaks lahendamata. Vist on sellel uudistega mingit pistmist, mõtisklesin koju jalutades, aga päevapoliitikast rohkem kiskusid kümneaastast kaasa teised teemad. Barbiede uued seiklused vajasid leiutamist, tantsutundide koreograafiad tantsimist, klaveripalad mängimist ja spanjelist koerakutsikas paitamist.
Eesti taasiseseisvus, aga koolis lugesime endiselt vananenud raamatuid. Õpetajad küll mainisid, et miskit on muutunud, aga minu igapäevaelu see väga ei kõigutanud.
Helsingis bussijuhina töötav isa sai aga eestlastest kolleege. Nad kõik tahtsid Soomest head palka ja uhket autot. Isa kiitis neid toredateks meesteks ja headeks töötajateks ning mainis, et nad oma unelmate „auttodest“ rääkides t-tähte eriti pikalt rõhutasid.
Onu hakkas Eestis äri tegema ja üüris seal endale korteri. Viina järel käinud tädi rääkis aga eesti keelega seotud nalja: „Kuidas kutsutakse telefoniraha eesti keeles? – Ringa ropo.“3 Mina jäin seda tükiks ajaks isegi uskuma.
Kui ma läksin seitsmendasse klassi, jagati kõigile kooli õpilastele sügise esimestel koolipäevadel rohekad mereveeteemalise kaanega taskukalendrid. Ma ei tea siiamaani, miks või kelle algatusel, aga kalendrid olid eestikeelsed. Läks pool minutit ja naljaka kõlaga nädalapäevad olid mulle selgeks saanud – ainult reede ei tahtnud teistega mitte kuidagi haakuda. Ma ei võtnud kalendrit kunagi kasutusele, aga hoidsin seda pikalt sahtlis, vahel huvi pärast sirvides.
Aasta hiljem alustas meie klassis kaks uut poissi, Risto ja Erkki. See tundus naljakas, sest Erkki oli vanamehe nimi. Mu isa – toona 44 – oli ju Erkki!
Saime teada, et mõlemad poisid on pärit Eestist. Nad olid viisakad, käitusid oma klassivendadest kordi paremini ja olid alati hästi riides. 1990ndate koolivormi, Levi’se 501 teksapükse ja oranži voodriga piloodijopet ma nende seljas siiski ei näinud. Risto rääkis soravalt soome keelt ja sõbrunes kiiresti klassi poistega, aga Erkki oli tumm nagu kala. Kuna minu teada oskasid kõik eestlased soome keelt, pidasin Erkkit veidraks vaikijaks, kes ei tahtnudki teistega suhelda. Kuidas ta nii elada suutis? Isegi õpetaja küsimustele ei vastanud!
Millegipärast suhtusid õpetajad temasse siiski mõistvalt – võib-olla teadsid nad minust paremini. Pealegi polnud 1990ndatel väikelinnas muud võimalust, keeleoskamatu sisserändaja istus tavaklassi koolipingis nagu iga teinegi. Soome keelt õpetati küll eraldi, aga tänapäeva ettevalmistavad klassid olid veel tundmatu nähtus.
Umbes samal ajal kogus Soome televisioonis kuulsust noorte näitlejate naljasaade „Vintiöt“4. Üks mu vaieldamatuid lemmiktegelasi oli Kari Hietalahti kehastatud eestlasest võimlemistreener Kaido Kuukap.
„Tere! Tere tulemast voimlemise ringi. Mina olen Kaido Kuukap ja me oleme Voimlemise Kärpsed,“ alustas ta merevaatega taustal. Ta kõrval seisid rivis teised kärbsed, kõik lühikeste jalgratturitrikoodega ühtemoodi riides.
„Alustame soijendusliigutustega. Kaido näytäb.“
Järgnes ebamäärast sammumist ja hüplemist.
„Yks kaks koli neli, yks kaks koli neli. Koik yhdes koos, liigutage käsi!“
Ja juba võimlesid kõik kärbsed oma treenerit kuulekalt järgides. Hiljem võttis Kaido tavaliselt ette ka väikese loengupidamise.
Kaido lööklaused hakkasid kooli koridorides välgukiirusega oma elu elama. Yks kaks koli neli – nii need eestlased