Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost. Gerhard Schwarz

saab ajakirja Cahiers de la quinzaine kaastöötaja. Ühtlasi teeb koostööd ajakirjale Nouvelle Revue Française (NRF). Kirjutab sotsiaalkriitilisi raamatuid ja poleemilisi artikleid. Filosoofiliselt moodustavad Benda tööd filipika Henri Bergsoni ja tema intuitsionismi vastu. Benda võitleb mõistuse ja valgustamise eest ning ka kõikide põhimõtete – eelkõige õigluse – universaalsuse eest. Ta on radikaalne ratsionalist ja humanist, kes peab end vasakpoolsete sekka kuuluvaks. Põlgab mõistete moodustamise irratsionaalseid vorme, nii nagu ka dialektilist materialismi ja romantilist natsionalismi. Ka eksistentsialism, eriti selle aktiivse „angažeerituse” nõue, ei leia tema heakskiitu. Oma elu lõpul pöördub Benda kommunismi poole ning õigustab isegi stalinistlikke antisemiitlikke puhastusi Prahas ja Budapestis 1949. ja 1952. aastal. Benda sureb 1956. aastal.

      „Ainus poliitiline süsteem, mida intellektuaal saab pooldada ilma endale truudust murdmata, on demokraatia, sest tänu isikuvabaduse, õigluse ja tõe kõrgeimatele väärtustele pole see praktiline.” (lk 59)*

      „Tänapäeva kodanlusele, keda hirmutavad vastasklassi edusammud ja kes kõhetub ainsast murest, kuidas kaitsta oma privileegide jäänukeid, on iga annus liberalismi vastik.” (lk 195)*

      Paljude debattide allikas

      Nagu kõik Benda teosed, nii äratas ka 1927. aastal ilmunud „La Trahision des Clercs” tohutut tähelepanu. Bendale heideti tema mõistusele tuginemise pärast ette külmust ja südametust. Noriti tema filosoofiliste definitsioonide, mis ei vastanud täielikult erialasele žargoonile, ja polemiseerimise kallal. Tänu uustrükkidele 1950. ja 1970. aastatel vallandas see raamat ka pärast Benda surma Prantsusmaal ikka ja uuesti debatte intellektuaalide rolli ja nende suhtumise üle ühiskondlikesse võimupositsioonidesse. Iseäranis jätkas Benda mõtete edasiarendamist Alain Finkielkraut oma teoses „La Défaite de la pensée” (1987; Mõistuse lüüasaamine).

      „Moodne inimsugu ei oota meestelt, kes peavad end tema õpetajateks, mitte tee näitamist, vaid ta soovib, et need teda teenindaks. Enamik neist on sellest imetlusväärse kiirusega aru saanud.” (lk 196)*

      „Ei” poliitilisele kirele

      Benda tegeleb „La Trahision des Clercs`is” vaimse eliidi sõltumatuse säilitamisega. Ta hoiatab vaimuinimesi nii enda sidumise eest praktilise poliitikaga ja aktiivse („angažeeritud”) positsiooni võtmise kui ka põhimõtteliselt igasuguse väärtusrelativismi eest. Hilisemate Natsi-Saksamaa sündmuste ja nendega kaasnenud (muuseas tänaseni ületamatu) intellektuaalse eliidi põhjaliku politiseerimise suhtes on 1927. aastal ilmunud teos lausa prohvetlik. Igasugune „poliitiline kirg”, nagu Benda seda nimetab, tuleb intellektuaali poolt endas kas täielikult maha suruda või kui sellega siiski kaasa minna, „siis kriitiliselt suhtudes” (lk 113)*. Intellektuaalid on Benda silmis „kategooria inimesi, kelle tegevus pole juba oma olemuselt suunatud praktilistele eesmärkidele” – need on „inimesed, kes otsivad rahuldust kunstis, teaduses või metafüüsilises spekulatsioonis” (lk 111)* nagu filosoofid, kirikutegelased, kirjanikud, kunstnikud ja teadlased. Oma ülesandeks määratleb Benda vaimse askeesi, asudes seejuures absoluutsete, igaveste ja huvidevabade väärtuste nagu mõistuse, vabaduse ja õigluse kaitsele. Olevat mõttetus, et ühiskonnavormid ja normid peaksid vastama konkreetsetele kohalikele ja ajalistele asjaoludele ning polevat seetõttu võrreldavad. Benda sõnutsi on õigluse väärtus universaalne. Kõige teravam on raamatu hilisemate uustrükkide eessõna, mille ta kirjutas 1946. aastal. Seal ei kritiseeri ta karmilt mitte üksnes saksa, vaid ka prantsuse tollaseid intellektuaale. Eriti allergiline on Benda mõiste „kord” kui demokraatia vastandi ja demokraatia jaoks häda-vajaliku vaenlase suhtes. Demokraatia kaasavat just individuaalsete vabaduste privilegeerituse toel endasse loomuliku ja seejuures kahjutu korratuse momendi. Raamatu hilisemate uustrükkide eessõnas nuhtleb Benda reetmisena ennekõike kolme hoiakut: 1) totalitaarse riigi ülistamist; 2) perekonna kui kõikehõlmava organismi ülistamist ja indiviidi eitamist ning 3) sümpaatiat ühiskonna seisusliku korra vastu.

Karen Horn

      Julien Benda. La Trahision des Clercs. Paris: Les Cahiers Rouges, Editions Grasset, 2003, 334 lk. Saksakeelne tõlge: Julien Benda. Der Verrat der Intellektuellen. München: Hanser, 1978, 253 lk. Ingliskeelne tõlge: Julien Benda. The Treason of the Intellectuals. New Brunswick, N.J.: Transaction Publishers, 2007, 244 lk.

      Peter Berger

      The Capitalist Revolution (Kapitalistlik revolutsioon)

      Peter Ludwig Berger sündis 1929. aastal Viinis. 1946. aastal rändas välja USA-sse ja lõpetas seal oma sotsiaalteaduslikud õpingud. 1952. aastal sai temast USA kodanik. Berger õpetas sotsioloogiaprofessorina ja tegutses uurijana mitmetes Ameerika ülikoolides. Viimati oli Bostoni Ülikooli Institute for the Study of Economic Culture direktor. Berger on pälvinud mitmeid rahvusvahelisi autasusid; 2000. aastal omistati talle Ludwig Wittgensteini auhind. Toetudes Alfred Schützi fenomenoloogilisele meetodile, aitas Berger kaasa reaalsuslähedase, see tähendab ka praktilise sotsioloogia õitsele puhkemisele. Bergeri tööd hõlmavad laia teemaderingi. Tähelepanuväärsed on tema religiooni-sotsioloogilised tööd. Samuti on Bergeri tööd moderniseerimise teooria ja Kolmanda Maailma arengu teemadel aidanud kaasa teaduse edenemisele.

      „Individuaalse autonoomia juured Lääne kultuuris on kaugelt varasemad kui moodne kapitalism. Enamgi, just Lääne kultuuri eelmoodne „individualism” sigitas selle erilise „individualismi”, mis seostub kapitalismiga.” (lk 96)

      „Kolmanda Maailma riigi kaasamine rahvusvahelisse kapitalistlikku süsteemi toetab selle riigi arengut.” (lk 129)

      Vaimne odüsseia

      Moodsa sotsioloogia ajalugu on suures osas antikapitalistliku vimma ajalugu. Oma raamatus „The Fatal Conceit” (Hukutav upsakus; vt lk 90–91 käesolevas raamatus) tõdeb Friedrich A. von Hayek, et „sotsioloogiat ennast võiks nimetada peaaegu sotsialistlikuks teaduseks, sest seda on avalikult reklaamitud võimelisena looma uut sotsialistlikku korda […] või hilisema väite kohaselt suutelisena ennustama tulevast arengut ja vormima tulevikku […]” (lk 72). Paljud sotsioloogid on veendunud, et põhimõtteliselt on plaani ratsionaalsus parem turu ratsionaalsusest – eelkõige moraalses mõttes. Ka Bergeril oli, nagu ta tunnistab, oma „vaimne odüsseia” selja taga, enne kui mõistis, et poliitilise ökonoomia kõikidest süsteemidest pole mitte näiliselt humaanne sotsialism, vaid õigusriiklusel rajanev kapitalism see, mis võiks kõige paremini suuta kõrvaldada vaesuse. Berger jõudis ka arusaamisele, et kapitalismi puhul pole tegemist üksnes majandusliku, vaid ühtlasi eetilise sisuga. Selle ümbermõtestamise tulemuseks on uurimus „The Capitalist Revolution”.