Üleskutsed kurtidele kõrvadele
Kui küsida, kes on 20. sajandi tähtsamad arenguökonoomika esindajad, nimetatakse Peter Bauerit kindlasti esimeste seas.2 Ühest küljest oli ta oma elukutse võitlushimulisemaid isiksusi, teisalt eristus ta haruldase kombinatsiooni poolest, mis ühendas teadusliku teravmeelsuse, naaberdistsipliinide kaasamise ning rikkad praktilised kogemused, mis muutsid tema tööd nii olulisteks. Bauer teadis, millest kirjutas ja rääkis ning pööras alati suurt tähelepanu sellele, et muuta oma analüüsid ja ideed laiemale publikule mõistetavaks. 1991. aastal ilmunud raamat „The Development Frontier” võtab kokku olulisemad uurimistulemused ja võiks olla tema arengupoliitiline testament. Bauer viitab seal ka sellele, et pole olemas struktuurseid, vaesusega põhjendatud arengutakistusi. Eriti tõstab ta esile inimeste ikka ja jälle kahtluse alla seatava säästmisvõime vaestes riikides. Riikliku arenguabi lükkab ta rangelt kõrvale.
Seevastu saaksid äärmiselt vaesed riigid järjekindla turumajandusliku korra kaudu kiirendada oma majanduse arengut. Hongkongi raske lähteolukord pärast Teist maailmasõda ja järgnenud ebaharilik edu on tema jaoks selle teesi optimaalne näide.
„Kuidas te hindaksite ühe Aasia riigi majanduslikke võimalusi, millel on väga vähe maad […] ja mis on seejuures maailma kõige tihedamini asustatud riik ning mille rahvastik kasvab kiiresti, […] mis impordib kogu toorme ning mille valitsus pole kaasatud arengu plaanimisse ja opereerib ilma valuutakontrolli või – piiranguid rakendamata […].” (lk 140)
Hiline tunnustus
Teadusmaailmas peeti Bauerit 1950., 1960. ja 1970. aastatel ketseriks, kes ei suutnud keyneslikult domineeritud õhkkonnas omandada eriti suurt mõju. Sellele vastavalt polnud tal ka arengupoliitilises praktikas eriti hea maine, sest just andmisbürokraatia ja riikidevaheliste organisatsioonide esindajad ning doonor- ja võlgnikriikide valitsused olid need, kelle vastu olid suunatud tema rünnakud. Alles 1990. aastatel leidsid Baueri ideed väljundi arenguabi praktikasse. Arenguabi poliitika vabanes vähemalt osaliselt oma interventsionistlikest traditsioonidest ning üha rohkem väärtustati üksikute projektide evalveerimist. Ja mitte edutult. Kui 1970. aastatel nurjus rõhuv enamik projekte, siis on tänane olukord hoopis teistsugune. Seetõttu oleks Baueri toonane fundamentaalne kriitika tänapäeval ülepingutatud. Tuleb silmas pidada, et paljudes riikides on tehtud turumajandusliku korra ülesehitamisel nähtavaid edusamme. Positiivsemad raamtingimused on tugevdanud „seestpoolt lähtuva arengu” jõudu ja parandanud eeldusi tõhusamaks arenguabiks. Sellele vaatamata on Baueri kriitika paljud aspektid veel tänapäevalgi kehtivad. Tema teaduslikule tähtsusele vastava poliitilise mõju aeg pole veel saabunud.
Peter T. Bauer. The Development Frontier. Essays in Applied Economics. London, Sidney & Singapore: Harvester Wheatsheaf, 1991, 256 lk.
Gary Becker
The Economic Approach to Human Behavior (Inimkäitumise majanduslik käsitlus)
Kui Gary S. Becker sai 1992. aastal Nobeli majanduspreemia, võis teda kahtlemata pidada 20. sajandi teise poole üheks tähtsamaks majandusteadlaseks. Kui teised „intellektuaalsed hiiud”, nagu Milton Friedman, avaldasid küll suuremat mõju praktilisele majanduspoliitikale, laiendas Becker majandusteaduse kui teadusharu piire rohkem kui keegi teine. Ta rajas „majandusteaduse kui sotsiaalteaduse”, mis püüab inimkäitumist kõikides eluvaldkondades süsteemselt mõista ja selgitada. Becker sündis 1930. aastal Pottsville´is Pennsylvanias ja kasvas üles keskklassi perekonnas Brooklynis New Yorkis. Pärast õpinguid Princetonis kaitses Chicago Ülikoolis doktorikraadi majandusteadustes. Becker tegutses seal lühikest aega 1955. aastast assistentprofessorina ja oli aastatel 1958–1969 New Yorki Columbia Ülikooli professor. 1970. aastal pöördus tagasi Chicagosse, kus õpetab majandus- ja sotsioloogiaprofessorina.
„Majandus on kunst elu kõige paremini ära kasutada.” (George Bernhard Shaw; lk 3).
„Minu argumendi tuum on, et inimkäitumine ei ole skisofreeniline: kord on see suunatud maksimeerimisele, kord mitte; vahel on see motiveeritud stabiilsete, vahel muutlike eelistustega; vahel informatsiooni optimaalse akumulatsioonini viiv, vahel mitte. Kogu inimkäitumist võib pigem vaadelda sellisena, nagu oleks tegu „mängijatega”, kes tuginedes stabiilsele eelistussüsteemile maksimeerivad oma kasu ja koondavad endale erinevatel turgudel optimaalse info- ja teiste tegurite varu.” (lk 15)*
Väljaspool traditsioonilist majandusteadust
Raamat, mis ilmus 1976. aastal pealkirja „The Economic Approach to Human Behavior” all, võtab kokku Beckeri tähtsaimad tööd tema teadlaskarjääri esimesest 20 aastast. Artiklite kogumik hõlmab enamikku valdkondi, kus Becker on kuulsust kogunud: see esindab diskrimineerimise, kriminaalsuse, demokraatia, abielu, viljakuse ja perekonna, samuti aja kui piiratud ressursi jaotamise ja sotsiaalsete suhete majanduslikku analüüsi. Becker on sageli toonitanud, et need väljapoole majandust ja seega väljapoole majandusteaduse traditsioonilist huviala jäävad käsitlused põrkasid esialgu vähese mõistmise ja lausa avaliku vaenu vastu – seda ka etableeritud majandusteaduse poolt. Tänapäeval pole enam igatahes võimalik inimkäitumise majanduslikku alget ilma majandus- ja teiste sotsiaalteaduste nagu sotsioloogia ja politoloogia toeta ette kujutada.
„Tegelikult jõudsin ma arusaamisele, et majanduslik lähtekoht on niivõrd hõlmav, et see on rakendatav igasuguse inimkäitumise korral, olgu selleks lihtsalt käitumine, mis on rahaliselt mõõdetav või millel on kaudsed „varihinnad”, olgu need korduvad või harvaesinevad otsused, olgu need olulise või kõrvalise tähtsusega otsused, olgu tegu kas emotsionaalsete või kainete eesmärkidega, rikaste või vaestega, meeste või naistega, täiskasvanute või lastega, tarkade või rumalate inimestega, patsientide või arstidega, ärimeeste või poliitikutega, õpetajate või õpilastega.” (lk 7)*
Majandusteadus kogu eluks
Beckeri esindatud rakendust tähistatakse sageli ka mõistega „rational choice approach” (ratsionaalsel valikul põhinev käsitlus). Selle keskseks sisuks on arusaam, et inimesed langetavad oma otsused mõistlikult, see tähendab, et nad kaaluvad erinevate alternatiivide eeliseid ja taamuseid ning valivad siis need, mis toovad neile suurima kasu (suurima rahulolu). Muuhulgas on selle lähtekoha keskseks implikatsiooniks, et inimesed reageerivad ajenditele ennustataval viisil: kui tõuseb mingi kauba või teenuse hind, „nõuavad” inimesed seda kaupa või teenust vähem ja vastupidi. Becker rakendas seda arusaama järjekindlalt inimtegevuse kõikides valdkondades. Nii seletab ta näiteks vanemate otsust soovitavate laste arvu ja lastesse tehtava „investeeringu” suuruse kohta laste „varihinnaga”. Laste arv näiteks langeb, kui paranevad naiste teenimisvõimalused väljaspool perekonda. Seda mitte põhjusel, et vanemate eelistused on järsku muutunud, vaid kuna lapsed on sel juhul „kallinenud”.
Becker oli ja on põhiliselt huvitatud süsteemsest, s.o ühtsel meetodil põhinevast inimkäitumise selgitamisest. Tema töödel on aga ka oluline tähendus vabaduse ideele. „Rational choice´i” rõhutamisega on Beckeri seisukoht ühtlasi kaitsekõne inimese võimele langetada otsuseid mõistlikult ja ühtlasi nende eest vastutades. Beckeri arvates peetakse inimkäitumist paljude poolt nii liiga ennatlikuks kui ka irratsionaalseks ja tasakaalutuks. Alles hilisemal vaatlusel selgub – seda tõdevad tema uurimused –, et inimesed oskavad oma vabadusega vägagi mõistlikult ringi käia. Seega on Beckeri teos suunatud ka hoiaku vastu, et inimesed tuleb allutada hoolekandele või neile tuleb lausa eestkostet pakkuda, näiteks riigi poolt. Vastupidi, vabadus on tema silmis eeldus selleks, et inimesed suudaksid oma elu kõige paremini ära kasutada.
Gary S. Becker. The Economic Approach to Human Behavior. Chicago & London: University of Chicago Press, 1976, 320 lk. Saksakeelne tõlge: Gary S. Becker. Ökonomische Erklärung menschlichen