Selle raamatu avaautor John Emerich Edward Dahlberg-Acton alias Lord Acton olevat juba nooruses seadnud endale eesmärgiks koguda kokku kõik alates antiikajast kirjutatud teosed vabadusest. Jõudnud koguda oma raamatukokku 60 000 raamatut ja 21 korvitäit käsikirju (kogukaaluga 40 tonni), jäi tal „saak” siiski pikalt kavandatud vabaduse ajalooks kokku kirjutamata. Eesmärk oli kaheldamatult ambitsioonikas, teisalt olnuks väga raske, õigemini võimatu tõmmata piiri vabaduskäsitlustele. Nimelt pole vabaduse kui nähtuse ja mõiste puhul tegemist mingilgi määral must-valge määratlusega, joonetõmbamine vabaduse ja vabadusetuse vahele on enam kui tänamatu ettevõtmine. Igaühel on ses suhtes oma vaatenurk ja mõõdupuu. Üks seab esiplaanile isikliku, teine majandusvabaduse. Üks lepib vähesega, teisele ei piisa lõpmatusestki, kolmanda jaoks on „„vabadus”, mida nad jutlustavad, vaid vabadus kohustada teisi tegema seda, mida nad ise iialgi ei teeks, kui oleksid vabad enda eest otsustama” (Bruno Leoni) ehk siis Abraham Lincolni sõnadega väljendudes: „Ühtedele tähendab vabadus, et igaüks võib teha enda ja oma tööga looduga, mis talle meeldib; teistele seevastu tähendab seesama sõna, et teatud inimesed võivad teistega ja teiste tööga looduga teha seda, mis neile meeldib.”
Käesolevasse, 2007. aastal Friedrich August von Hayeki Ühingu (Friedrich-August-von-Hayek-Gesellschaft) egiidi all ja Neue Zürcher Zeitung kirjastuse väljaandel ilmunud kogumikku on selle koostajad-toimetajad Gerhard Schwarz, Gerd Habermann ja Claudia Aebersold Szalay valinud 111 teost, mis ühel või teisel moel edastavad vabadussõnumi. Nende autoriteks on maailmamainega filosoofid, majandus- ja õigusteadlased, politoloogid, ajaloolased ja kirjanikud, refereerijaiks omakorda enamasti tuntud Saksamaa ja Šveitsi teadlased ja publitsistid.
Kogumiku ajaline horisont läbib kaht ja poolt tuhandet aastat, geograafiliselt on hõlmatud alad Vaiksest ookeanist idas Vaikse ookeanini läänes. Tõsi, raamat on siiski õhtumaise tsivilisatsiooni keskne (erandiks vaid Konfutsius ja Lao-zi), kusjuures enesestmõistetavalt on selles silmatorkavalt suur saksakeelsest kultuuriruumist pärit autorite osa. Seda ei saa mingil juhul koostajatele- toimetajatele ette heita, sest kogumik on algselt koostatud ikkagi saksakeelset lugejat silmas pidades, kusjuures üheks lähtekriteeriumiks oli – seda küll väheste eranditega – esitleda raamatuid, mis on ilmunud kas saksakeelses originaalis või siis saksa keelde tõlgituna. Eks see ole ka olulisim põhjus, miks Friedrich A. von Hayek, kes on vaieldamatult 20. sajandi kõige ortodokssemaid vabaduse idee levitajaid nii seal- kui siinpool Atlandit, on esindatud nelja ning Ludwig von Mises ja Wilhelm Röpke mõlemad kolme raamatuga.
Loomulikult kerkib alati küsimus, miks just need ja miks pole esitletud seda või teist raamatut. Lord-Actonlikku maksiimi järgides jäänuks aga seegi raamat ilmumata, nagu seda on juhtunud varemgi. Mulle endale torkas puuduvana esimesena silma eesti keeldegi tõlgitud Wilhelm Mobergi rootslaste 1850. aastatel Ameerikasse väljarändamise tetraloogia „Väljarändajad”, „Sisserändajad”, „Asunikud” ja „Viimane kiri Rootsi”.
Kuigi käsitletud raamatuid on esitletud enam-vähem ühesuguste põhimõtete järgi, erinevad referaadid oma käsitlusnurgalt ja – laadilt siiski oluliselt, mis on raskendanud ka tõlkimist. Lugejale võib vahest häirivana silma torgata ka mõistete mõneti ebajärjekindel kasutamine, mis johtub sellest, et neid on püütud edastada oma aja kontekstis. Saksakeelsest originaalist erinevalt on raamatute tutvustavad pealkirjad, v.a ajaloolised erandjuhud, esitatud referaatide peatsis teose algkeeles. Servatsitaatide tõlkimisel on püütud kasutada algteksti, saksa keele vahendusel tõlgitud tsitaadid on tähistatud tärniga (*). Eesti keeldegi tõlgitud raamatutest võetud tsitaadid on toodud varasemate tõlkijate sõnastuses. Bibliograafilises kirjes on refereeritavate raamatute mitte-saksakeelsete originaalide puhul eelistatavalt toodud Eesti avalikes raamatukogudes olevad trükiversioonid. Tõlkijate pikemad märkused ja selgitused on esitatud raamatu lõpus, lühikesed selgitused seevastu tekstisiseselt nurksulgudes.
Siinkohal peab märkima, et kõnealusest 111 teosest on üllatavalt palju aja jooksul tõlgitud kas tervikuna või siis osaliselt eesti keelde (vanimatena Anna Fiskari Gottfried Kelleri ja Andres Pranspilli Ralph Waldo Emersoni tõlked 1927. ja 1928. aastast). Seejuures on „Avatud Eesti Raamatu” väärtsarjas eri tõlkijate vahendusel ilmunud Aristotelese „Nikomachose eetika”, üks refereeritavatest Isaiah Berlini esseedest, Edmund Burke´i „Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist”, Cicero „Kohustustest”, John Stuart Milli „Vabadusest”, Ludwig von Misese „Liberalism”, José Ortega y Gasseti „Masside mäss”, Karl Popperi „Avatud ühiskond ja selle vaenlased” ning Adam Smithi „Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest”.
Viimastel aastatel taas hoogu saanud kollektivistlikud ja intervent-sionistlikud suundumused sunnivad ikka ja jälle tagasi pöörduma kord juba öeldu või kirja pandu juurde. Olgu siinkohal käesoleva raamatu saateks osundatud vaid vabaduse ideest johtuvat Ludwig Erhardi sotsiaalpoliitilist kreedot tema refereeritud raamatust „Heaolu kõigile”: „Ma tahan end omal jõul maksma panna, ma tahan oma eluriski ise kanda, ma tahan oma saatuse eest ise vastutada. Sina, riik, hoolitse selle eest, et ma saaksin seda teha. Minu appikutse ei tohiks kõlada nii: „Sina, riik, tule mulle appi, kaitse ja aita mind”, vaid vastupidi: „Riik, ära muretse minu pärast, vaid anna mulle nii palju vabadust ja jäta mulle minu tehtust nii palju, et ma saaksin oma olemasolu, oma saatust ja oma perekonna asju ise korraldada.”” (lk 181)
Suured liberaalid on alati asetanud vabaduse kui väärtuse kõrgemale mis tahes valitsemisvormidest, sealhulgas ka demokraatiast, kui viimane liialt keskendub enamuse õigustele oma elu ise juhtida suutva üksikisiku ees, ja eriti, kui seda tehakse silmakirjalikult. Kohe selle raamatu avalehekülgedelt leiame mõtteavalduse, et kui halb ka ei oleks rõhumine vähemuse poolt, on veelgi halvem see, kui su vabadust piirab enamus.
„Vabadus ei ole kõrgema poliitilise eesmärgi saavutamise vahend. Vabadus on ise kõrgeim poliitiline eesmärk,” kinnitas Lord Acton juba 135 aastat tagasi.
Kalev Kukk
Lord Acton
The History of Liberty (Vabaduse ajalugu)
Ta sündis kolm aastat enne kuninganna Victoria troonile asumist ja suri aasta pärast teda. John Emerich Edward Dalberg-Acton (1834–1902) tundis üksnes viktoriaanlikku Inglismaad: ta oli usklik katoliiklane protestantliku rahva seas, liberaalne skeptik ja „kurioosum juba oma eluajal” (Gertrude Himmelfarb). Acton oli kosmopoliit, valdas mitmeid keeli (inglise, saksa, prantsuse, itaalia) ning sai hakkama ka kreeka ja ladina keelega. Tänu oma euroopalikule perekondlikule taustale (üks tema sugulastest oli olnud peapiiskop, teine oli lavastanud Mannheimi teatris intendandina mitmeid Friedrich Schilleri draamasid, tema kasuisa lord Granville oli Lordidekojas liberaalse partei juht) oli tal ligipääs Inglismaa, Saksamaa ja Itaalia vägevatele. Ta sündis Napolis, teda kasvatas Münchenis katoliiklasest kirikuajaloolane Ignaz Döllinger, misjärel keelduti teda usu tõttu immatrikuleerimast Cambridge´i. Aastail 1858–1862 oli Acton liberaalkatoliikliku ajakirja The Rambler kaasomanik ja peatoimetaja. I Vatikani kirikukogu ajal (1869–1870) organiseeris ta Roomas vastuseisu paavsti eksimatuse dogmale. 1869. aastal ülendati ta kui Lord Acton of Aldenham päritava aadlitiitliga peeriks. Alles 1895. aastal sai ta nüüdisajaloo professori koha Cambridge´is. Lord Acton suri 1902. aastal Tegernsees Baieris.
„Vabadus ja hea valitsus ei välista teineteist. On olemas suurepärased põhjused, miks nad peaksid teineteist täiendama. Vabadus ei ole kõrgema poliitilise eesmärgi saavutamise vahend. Vabadus on ise kõrgeim poliitiline eesmärk. Vabadust ei ole vaja mitte hea avaliku juhtimise pärast, vaid palju rohkem kindlustunde tagamiseks kõrgeimate eesmärkide otsingul tsiviilühiskonnas ja eraelus. Vabaduse lisandumine riigis võib mõnikord soosida keskpärasust ja anda tuge eelarvamustele. See võib isegi pidurdada kasulike seaduste saamist, nõrgendada võimekust sõjas ja ahendada impeeriumi piire. […] Omakasupüüdmatu hing eelistab näha oma riiki pigem vaese, nõrga ja tähtsusetuna, ent vabana, eelistades vabadust vägevusele, jõukusele ja orjastatusele.” (History of Freedom in Antiquity, lk 22–23) [Vabaduse ajalugu antiikajal; kõnest Bridgnorth Institute´i liikmetele 26. veebruaril 1877]
Liiga katoliiklik liberaalide jaoks
Lord Acton oli briljantne esseist ja terava keelega polemiseerija. Ta ei avaldanud ühtki raamatut, ent temast jäi lisaks 60 000-köitelisele raamatukogule maha 21 korvitäit käsikirju, kõik kokku 40 tonni – maailma suurim kirjutamata jäänud raamat. Juba nooruses järgis Acton ajaloolise raamatukogu „projekti”, mis pidi saama aluseks