Noor Unt. Vaino Vahing

luuletus:

      doktor magab raske oli tema päev

      tema tööl ju rasket vaeva näeb

      doktor magab seni, kuni naine tuleb sisse

      doktor ootab et see naine kargab tema voodi sisse

      kus saab läbi viia oma operatsiooni

      kus saab leida ajastule kergelt ambi- või muu valentse tooni

      sest et meie elust iialgi ei haju tagasõimatud künism

      kui jääb meile võõraks armastatud keha pisimgi tropism

      29. august 1969

      Teatriteadlane Karin Kask on Undile kirja saatnud.

      Lugupeetud Mati Unt!

      Kuulsin juba suve-aegu Lõuna-Eestis olles, et üks eesti poiss on maailma sündinud, ja mõttes soovisin õnne – MP-le ja Teile! Loodan, et tal on iseloomu ega tunne puudust jonnist. Kannatage välja, nii need õiged mehed kasvavad.

      Ird häbeneb oma sünnipäeva ja pole Tallinna oma nägu näidanud. Kuid viimane jutt jäi meil temaga selline, et tema juubelipidu tuleb 2. novembril ja et ta tahaks midagi Kaidu juubeli taolist ja et mina teeksin mingisuguse kondikava. Nõustusin, kuid järgmistel tingimustel: 1) et tema ise vahele ei segaks (peale katkendite ettevalmistamise, mida ta tahab õhtul esitada; vist «Meestelaulud», «Kosjaviinad» ja veel midagi taolist) ja et selle õhtu ettevalmistamine sünniks koos Hermaküla ja teiste noorte meestega; 2) et ta näeks kogu eeskava tõepoolest esmakordselt alles juubeliõhtul.

      Mul on mitmesuguseid mõtteid ja ülevaade tollest võimalikust dokumentaalmaterjalist, mida võiks kasutada. Kujutan ette, et see võiks olla lustakas lugu dokumentaalse materjali põhjal, tükike pesuehtsat teatrit ilma tegude-loeteluta ja roosamannata.

      Nägin eile Jaan Toomingat ja rääkisin talle. Hermakülaga pole veel kõnelda saanud. Kangesti tahaksin aga Teidki sellesse ettevõtmisesse kaasa kiskuda. Saadan seepärast need read, et ehk annate endast elumärki, kui juhtute Tallinna tulema. Mina lähemal ajal Tartu poole ei kavatse tulla.

      Lugesin Teie lugusid Loomingus ja tundsin neist mõnu, mida minuga meie proosa lugemisel harva juhtub.

Tervitades Teid mõlemaid Karin Kask

      Mati Unt oma teise naise Mare Puusepaga Kaunases 1969. aastal

      9. september 1969

      Ei ole sügist, kõik kordub. Unt viskas aknast alla kaks triikrauda ja kaks väärtuslikku raamatut. Unt ise: «Vahingu ilmakontseptsioon on mu meeliskontseptsioon. Võõrana siin vabariigis rändan koos Vahinguga, kelle ilmakontseptsioon mulle võõras on, aga kõigi teiste ilmakontseptsioonid siin vabariigis on mulle veel võõramad.»

      Unt on kirjutanud luuletuse:

      milvit kahekesi ootasime koos

      juba üksnes sellest mõttest olime hoos

      milvi aga samal ajal rappus bussis siia sõita

      tema hinges olid meile võõrad elemendid mida tarvis oli võita

      kes on milvi milvit ju ei olegi

      milvi väga hästi võib ju olla hoopis valegi

      aga meile rõõmu pakub elu ainult selle tõttu

      ainult sellepärast elu pakub meile omapärast ruttu

      et me milvit kahekesi ootasime koos

      ainult sellest mõttest olime hoos

      see ei ole üldse mitte poos

      ainult nõnda meie elu möödub rõõmsas hoos

      see on see mis meile igavesti iga hetk on vaja

      see on milvi meie anonüümne rõõmustaja

      11. september 1969

      Andres Ehin külas. Unt ka. Ehinil ei ole hetkel ilmakontseptsiooni. Ta räägib: «Üks kits meil ütles õues, millist rolli ma lõppude lõpuks hakkan mängima, selles on segamini niisugust varieerimislusti, mõningat ebameeldivustunnet. Mulle meeldib iga päev mõelda valmis uus kontseptsioon, kuidas esineda, samas aga ei saa pooled kokku.» Ehinilt veel uus kontseptsioon: «Võib-olla siia lisaks vahetevahel vilgatanud väike kurbus, et võib-olla oleme kõik siiski lorud, kuigi ma ei ole täiesti veendunud, et me oleme.» Selle järel kirjutas Unt oma uuest kontseptsioonist: «On Tartus ja Eestis kuumal päeval erinevaid inimesi, kuid taksosaba on pikk ja raske on nende juurde sõita. Kuid Ehin on siin ja see lahendab.» Mispeale Ehin lisas: «Jumal on meie isa ja ebajumal võõrasisa. Alateadvus tolkneb neil keha all.»

      Kinkisin Andresele ja Matile kirjaümbrikuid. Ja siis Undilt veel üks sissekanne: «Vahingu künism ja minu idealism on tegelikult lähedal, sellest ka see kummaline sümbioos – Vahing nendib minu idealismi, mina tema «künismi».» Ja Ehin lõpetas dialoogi: «Õilsavõitu petis tahaks olla.»

      Vaatasime televiisorist Rein Karemäe saadet «Kahe näoga reportaaž», milles kohtulaua ees naine, ametiühingu grupiorganisaator, kes kõrvaldanud 136 rubla ametiühingumakse. Ta mõisteti tingimisi aastaks vangi. Karemäe kontseptsioon või suhtumine oli, et näete, vahel võib kuritegu avastamata jääda, meie poolt kuriteoks hindamata. See kõlas umbes nii, et näete, kui tark ma olen, oskan asju (väikest valet ja röövimist) kuriteoks hinnata. Ja veel, et ka teie, televaatajad, olge valvsad! See ajas meid nii vihale, et kirjutasime järgmise petitsiooni:

      Eesti Televisiooni nõukogu esimehele Leonhard Piibule.

      Vaatasime 11. septembril saadet «Kahe näoga reportaaž» ja olime nördinud avameelsusest, millega esitatakse ajakirjanduslikku künismi, mis tekitab massikommunikatsiooni kaudu vabariigi avalikkuses ebaterveid meeleolusid. On kahetsusväärne see massipsühhoosi tekitamise katse, mis äratab loomalikke instinkte üksikisiku vastu, kes on välja rebitud kontekstist, mis teda tegelikult õigustab. Eriti häirib Rein Karemäe interpretatsioon.

      Alla kirjutanud: Vaino Vahing – psühhiaater, Mati Unt – kirjanik, Joel Sang – üliõpilane, Jaan Tooming – näitleja.