Unt räägib, et ta pole võimeline järjekindlalt mingil teemal mõtlema, seda edasi arendama. Saab küll kirjutades ja rääkides ennast väljendada, kuid endaga üksi olles ja vaikides ei saa. Naine tundub tal veiderdaja ja turvleja olevat, umbes nii, nagu oleks tal mingi kompleks?
Ela Unt (hiljem Tomson) Nooruse suvelaagris, Kabli 1967
11. juuni 1969
Õhtu Mati Undiga. Ta räägib sellest, kuidas püüdis Saaremaa seika (tema, ta naine EU (Ela Unt, hiljem Tomson – toim) ja EA) hästi objektiivselt edasi anda. Ei tulnud aga midagi välja, sest tundis, et pole veel materjalist üle. Unt: «Tunnen, et mingi kättemaksu motiiv on, nagu tahaks ma näidata, et vaat, E, kui hästi, kui ilusasti ja kartmatult ning objektiivselt võin ma sellest kõigest kirjutada.»
Unt kirjutab jälle näidendit, müüti Juuditist ja Olovernesest. «Ära kirjuta müüti, kirjuta endast,» ütlen mina.
Unt: «Ei suuda.»
Unt on kirjutanud mu päevikusse: «Loodus rahustab mind – mitte ainult kramplikult –, sest olen 14 aastat maal elanud, ja ta järgi tunnen nostalgiat. Inimesed jagunevad teravalt kahte – sõbrad, ja need, keda ma kardan. Kõik, mis asub väljas nägemisväljast, on vahel täiesti kahtluse all, vahel usutavgi.»
Õhtul kaks tundi Linnart Mälliga. Tuli külla ja läksime Kaunase kohvikusse. Mäll: «Kangilaski astus üks päev enne kandidaadidissertatsiooni kaitsmist parteisse… Aleksandr Pjatigorski [semiootik ja budist, kes liikus enne emigreerumist Tartus] ütles, et ta ei mõistvat, miks me Unti kiidame, jumaldame, ta oli Unti vene keeles lugenud. Gandhi öelnud, et tõde on alati ilu. See, kes on halb, ei saa kirjutada head teost, kuigi psühhoanalüüs seda seaduspäraseks peab.»
18. juuni 1969
Unt on saanud kirja Artur Alliksaare leselt Linda Alliksaarelt.
Armas Mati Unt.
Julgustatud Karin Rummo heatahtlikust soovitusest, saadan Teile kirja, mida veel kannab äsjalõppenud juubelilaulupeo meeleolu. Olen koos Jürgeniga laulupeo-pidustustest osa võtnud võimalikult ulatuslikult, aga ikkagi jäi nägemata-kuulmata kontsert Vanemuises, millest on väga kahju, sest isegi ajalehereportaaži järgi paistab see üsna täiuslik.
Soovime Jürgeniga mõlemad Teile edukat suvepuhkust, see tähendab – puhkeaega loominguliste inspiratsioonipuhangutega; minu meelest on see ideaalseim staadium. Kui Teil aga juhtub olema üleliia palju raha (mida meil esineb harva), siis tõesti tehke väike ehituslaen meile umbes pooleks aastaks. Selle aja jooksul ehk saan kirjastuselt Eesti Raamat kätte Jessenini valikkogus ilmuvate Arturi tõlgete honorari ja saan tagasi maksta vähemalt poole (kui saate laenata 200 rbl, siis enne uut aastat maksan tagasi 100. – ja pärast uut aastat ülejäänu). Peaksin tegema muidugi rohkelt loomingulist tööd, sest ainult sel viisil kujuneks mu väikesemastaabiline ehitus reaalseks, aga elamistingimused on olnud viimasel ajal väga häiritud. Kogu kevade ei olnudki katust majal peal ja tilkus läbi liiga «räästaaluselt».
Võib-olla oleks Teil võimalik meile läkitada postiga paar rida, mida meie palve puhul arvate võimalikuks öelda.
Parimate laulupeo-järgsete tervitustega Linda Alliksaar
29. juuni 1969
Unt räägib, et ta oli saanud Tallinnas Kirjanike Majas amfetamiinipsühhoosi. Pistnud öösel pea aknast välja ja karjunud. Kriitikameel olnud säilinud, võis loogiliselt arutleda, aga siiski sundis miski tegutsema.
11. juuli 1969
Undiga Ain Raitviiru 31. sünnipäeval. Unt on mu päevikusse kirjutanud: «Tahaks koju, aga kodu ei ole, sest naist ei ole veel. Juuliõhtu, aga iga tunniga reedan ennast. Aga kõik on kahemõõtmeline – ja mis kõige hullem – ka elamused on kahemõõtmelised.»
Ain Raitviir: «Maailm ei muutu, ainult inimesed vahetuvad. Kord otsisin ise maailmakontseptsiooni, nüüd otsib seda Vahing. Paratamatult meenub seepeale Mores quisque su… Vahing peaks oskama niipalju ladina keelt, et ei lase mul seda tõlkida ja ei sõima mind, erudiiti, mänguriks.»
12. juuli 1969
Mati Undil sündis poeg, kes nimeks sai Indrek.
23. juuli 1969
Unt: «Võib õngitseda porijõel, vaadata madalas vees liikumatut havi ja haista hai lähenemise ohtu, üldse sisendada, et oled mõnel suurjõel või Atlandil kõhuli.»
4. august 1969
Unt: «Ma viskasin kaks sotsioloogi, Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma uksest välja.» Lauristin olevat öelnud Undile, et mu jutud on jälgid ja ma olevat psühhopaat. Täiesti omapärane hinnang. Nad olevat Mati jutu järgi näitlejate (Herta Elviste ja Lembit Eelmäe) seltskonda ignoreerinud. Aeg-ajalt teineteisele mõistvaid ja abiotsivaid pilke heitnud. Matil on isu neist kirjutada, eriti naisest, tüübist kui sellisest. Mati oli neile öelnud, et Vahingul on nii palju inimlikkust, et saadab ka aukodanikele kaarte ja kirju. Hea on ju kirju oodata, hea on inimestega lävida.
14. august 1969
Unt on kirjutanud: «Augustiööl unistan tihti naisest, sest ammu pole seksuaalvahekorras olnud, aga häbiks või rõõmuks avastan end aktuaalselt mõttelt, et tahan eelkõige MP-d.» Undist allpool on kirjutanud Jaan Tooming: «Kahtlustan Vahingut, kardan teda, tahan ennast tema ees alandada ja samal ajal temasse uskuda. Olen lootusetult katki. Mind teeb kadedaks Vahingu kirjavahetus. Tahan, et Mati oleks minu vastu hea. Mati sõimab mind, mul on valus. Käigu kuradile kõik, katsume olla.»
Vaatasin teatris Panso – Mari-Liis Küla «Kevadet». Liikumisstseenides palju võltsi eputamist. Algul ei usu ka Mikiveri Tootsi, hüpleb liiga palju ringi. Tamme Tali tehtud, mängitud, halb. Elamus oli Toominga Imelik. Võlus oma ujedusega, võiks öelda isegi iluga – aplaus. Näib, et ta hakkab saali teadlikult mõjutama, naeru välja kiskuma. Unt joob liiga sageli ja palju.
15. august 1969
Joel Sang on mu päevikusse kirjutanud: «Usun heasse, vaatamata kõigile pettumustele. Tegelikult ei tea, mida tahan.» Selle alla on kirjutanud Unt: «Pidevalt, terve elu on mind jälitanud hirm huligaanide ees, kardan naisi koju saata, aga «Delilah’t» kuulates tahaks ikka nagu tappa.»
17. august 1969
Undiga Ülo Matjuse pool. Andsin Matjusele Undi kingitud Kafka-Buch’i. Unt kinkis mingi Kreutzwaldi teose. Kinkisin Matjusele veel mitu romaani. Ta naine võttis kaasa Soome naisteajakirjad Eevad.
21. august 1969
Ootasime suurt näitlejat Tallinnast. Unt kirjutas mulle luuletuse:
vaino kartus täide läks ja milvi jättis tulemata
tegi päris õieti, sest vaino on meil magamata
Sopot pakub praegu meile lõbustust
Sopotisse meid ei vii ükski uks
Aga uks mille taga Milvi võinuks oodata
Siiani on ikka puutumata
Laulab Lazlo, seegi meile hea
Teispool kurja piiri asub meie pea
Unt: «Sul ei ole väärtusi, aga mul on.» Ta ei oska väärtust formuleerida. Ta arvab, et tema emotsioonid on tundlikumad, inimlikumad. Sama jutt kui teistel, et halb inimene ei saa kirjutada. Ise joob üksi Kubani viina, tunneb sellest lõbu. Tal olevat väga palju Angst’e, mida avaldadagi ei julge. Küsin: «Noh, kas või see, et ma näen oma last krematooriumis?» Unt kinkis minu arhiivi oma kirjad esimesele naisele.
24. august 1969
Õhtul Toominga toas. Ta töötab kogu aeg. Unt on kirjutanud luuletuse:
nüüd kus vahing magab
ja kui ukse taga enam ühtki vaimu pole
oleme kõik üsna vagad
iga hääle kõla tundub