Teatris on tavaliselt igal näitejuhil oma lemmiknäitlejad. Ka Vanemuises on olnud Irdi näitlejad ja Kaidu näitlejad. Kuid neist pole tekkinud kunagi kahte vaenulikku kampa. Nüüd hakkab kujunema peale Irdi ja Kaidu kamba veel Hermaküla kamp ja neljandana veel Mati Undi kamp, millele pealegi võib lisanduda Tallinnast tulnud poiste kamp. (Muide, Mati Undi ja Hermaküla seisukohad ei ole sada protsenti adekvaatsed, need on mõneti lähedased, kuid mitte täpselt samad.) Ja ma näen, kuidas varsti need kambad omavahel osade ja näidendite pärast kisklema lähevad nagu nälginud koerad kontide kallal. Ja siis ei jää mul muud üle kui ära minna (mida mul ei lubata teha), kui võtta malk pihku ja peksta iga koer oma kuuti tagasi! Ministeeriumile oleks see muidugi suureks rõõmuks ja õnneks, sest sellega saaksid nad ometi kord võimaluse Irdiga arvete õiendamiseks. Minule tähendab see aga tohutu hulga energia raiskamist ainult selleks, et teatrisse jälle mingit elementaarset töö meeleolu taastada. [–]
Teie ütlete, võtame siit näitlejaid ja võtame sealt – aga kuhu ma nad elama panen. Teil omalgi pole ju korterit. Ka koosseisude küsimuses Te ei mõista veel olukorda, kust koondada, et saada rohkem koosseise draamale. Kui ütlesin orkestrist, siis Te ütlesite ei, kas siis balletti – kuid Vilimaa nõuab ju selle suurendamist. Või siis soliste! 1–2 inimest ehk võiks, kuid meil puudub ju seal teine noor tenor, teine Pai või Tordik. Kust siis veel kui koorist. Koorist seda vastikut vanatüdrukut Sirmaist ja vähendan tal koori veelgi, kuid siis kaotab ju mõtte ka orkestri pidamine praeguses koosseisus ja tuleb ooper üldse likvideerida. Laske käia, minul pole selle vastu tõesti midagi.
Mis puutub tehnilisse koosseisu, siis see on Vanemuisel niikuinii vähem kui 75 % Estonia koosseisust. Ja tuleb mõnes osas kindlasti suurendada. Kuid mille arvel? Et meie ministeeriumi poolt oma praeguste vahekordade juures ses suhtes mingit toetust ei saa, on päris selge.
Nii on lood, noor sõber.
Te ärge solvuge, et minu kiri nii karm on, kuid mul ei ole mingit reaalset tagatist Vanemuise olukorra tõsiseks parandamiseks. Mul ei ole reaalseid jõude, kelle peale toetuda. Ja kas pole praktiliselt iialgi varem Vanemuine olnud nii üksi kui praegu? Üksi mitte nõuandjate suhtes, vaid tegelike töötegijate suhtes. Muide see, et «Nero» ära jäi, oli minule suuremaks kaotuseks kui Teile!
Nii on lood, noor sõber. Tean, et armastate teatrit, kuid ka armastada tuleb osata targalt.
P. S. MP-le õnnitlusi naistepäevaks!
12. jaanuar 1969
Külas Mati Unt ja Uno Laht. Siiras teoste analüüs. Laht teadis rääkida, et Hemingway olla oma sünnipäeval kõik naised kokku kutsunud, igale naisele ühe raamatu pühendanud, seega ka honorari kinkinud.
5. veebruar 1969
Dotsent Zinaida Saar olevat minu «Etüüdi» vene keelde tõlkinud ja kui väärt jutu kellelegi tuttavale läkitanud. Dr Heiti Kadastik tuli pärastlõunal analüüsima Undi juttu vaimsest tervisest ja pikajuukselistest ning poriga määritud näopildist Nooruses, küsis, milline on autori vaimne seisund. Õhtul Vanemuises. Unt tegi Weissi «Juurdlusega» lavaproove. Weissi Tartus lavastada ei ole minu arvates vaja, nii nagu polnud vaja teatrit Jaltasse viia. Milleks kireda proovidel, ja milleks ma ise proovile tulin?
6. veebruar 1969
Maie Kalda kirjutas, et Undi «Mõrv hotellis» olevat tehtud, literatuuritsev.
21. aprill 1969
Mati Unt on minu päevikusse, lehe vasakule poolele kirjutanud eneseanalüüsi: «Ma lausa tunnen vahel, et keegi on ukse taga, eriti hotellis, kui kõik vaikseks jääb. Krakovi hotelli lift oli mul kirjutamisel silmade ees. Seal ei olnudki liftinaist, kuid oli küll lift. Hotelli Riga siseõu on E-kujuline ja sealt on kõik aknad näha. Kui toas põleb tuli ja kedagi pole näha, siis tekib mõte, et nad on pikali põrandal.» Edasi olen ma ise kirjutanud: «Kas meiesugustel on vaja ennast millegi eest kaitsta? Ei ole. Ja ka looduskaitse on enneaegne, see on tahteelu langus, krooniline pseudodepressioon.» Selle peale Unt: «Tahan kirjutada täit ja kompaktset elu, aga ei tule midagi välja.»
24. aprill 1969
Tallinnas. Kirjanike ja kriitikute kogunemine. Mati Unt kiitis kõvasti Enn Vetemaad, lausa kriitikalagedalt, nii et Paul-Eerik Rummo ja mina teda armastuses süüdistasime. Lembe Hiedel seevastu tegi Vetemaad maha ja kaitses Valtonit. Läksid Valtoni pärast Maie Kaldaga tülli. Hiedel ütles, et oleks pidanud ka Mati Undist rääkima. Liiga palju kiideti Rein Salurit, eriti tema «Topist».
Unt on samal päeval kirjutanud luuletuse, mis on kleebitud minu päevikusse.
kuid mis ei päästa väikest satakielist
on hauakaevajatel näod roostes
kuid rutt on uue aastasaja algul
on kiire tõesti, kahaneb ju valgus
mu aias haua leidnud alateadvus
vaid harva nõrku värinaid on tunda
kuid selle summutab su teadvus
ja ilmaasjata ju öösel õue ei minda
nii kasvab rohi lõpuks kõige üle
kuid rohul väike koeralaip on süles
Samal päeval on Unt kirjutanud veel teise luuletuse:
Tume tuleviku eelaimus
Kas olen mulle tõesti ainus
Kas tõesti iial ma ei pääse minu juurde
Kas tõesti jään ma piinakambri suurde
Kas tõesti meie õnn ei teki
Kas minust lahku jääma pean
Oh häda: armastan mind liiga
Panso sõimas Sirbis Mati Unti diletandiks ja käpardiks, väga inetult, kohati ehk õigusega. Mäletan, mismoodi Unt Vanemuises Weissi «Juurdlust» lavastada püüdis.
14. mai 1969
Televisioonis Mati Unt, Kaarel Ird ja Voldemar Panso.
18. mai 1969
Külas Mati Unt, Joel Sang, Hando Runnel.
Unt: «Mul on hirm, et olen grafomaan, ja seda eriti pärast Maie Kalda artiklit.»
Mina: «Sa ei tohi tegelaseks muutuda.»
Runnel: «Sa pead oma publitsistlikud väljaastumised süsteemi viima.»
Unt: «Rahutus süsteemi, nagu Panso ütleb, jah.»
Kõik luuletasid. Unt pikali põrandal ja solvus, kui me leidsime, et Joelil on parem luuletus kui temal. Ilmselt on Undil neuroos ja vaevalt ta nii palju teeskleb ja tõmbleb.
Unt: «Kui mul peas pakitseb pikem jutt või romaan, siis ma ei saa kirjutada epigramme ega lühijutte.»
Runnel seepeale: «See on väga individuaalne.»
Joel on väga Matisse kiindunud, Runnel aga on pessimistlikult meelestatud. Leiab, et kirjanikel, eriti poeetidel, jääb haridusest puudu. Siis nad räuskavad, poolharitlased, ja hooplevad koguni oma päritoluga.
Undi luuletus oli:
Vägistaja kõndis metsas õhtu eel
naise ihu oli tulvil tema meel
kuni kohtas minu sõpra Vainot
kohtas teda kevadisel lillevainul
nemad kahekesi minu pilgu all
hunt ja tema habras lambatall
vihmauss ja tema purustaja
hulluarst ja kena vägistaja
nemad