Eile õhtul, kui Jacques püüdis Suzanne’i rahustada, kuulsin, kuidas Aferist Véran irvitas. Kuna ma teda vaatasin, kehitas ta õlgu ja läks heitis onni tagaossa pikali. Õlilambi valguses näis tema mustadest vuntsidest läbi kriipsutatud valge nägu ükskõikne, aga tema vilavates silmades sädeles kuri tuluke. Püsisin tükk aega ärkvel, et tal silma peal hoida. Maapinda läbistas mingi lakkamatu võnkumine, ma ei taibanud, kust see tuleb, kord oli mu kõrvu tungiv heli aeglane ja madal, kord terav. „Kas sa kuuled seda?” küsisin Jacques’i käest. Too tõstis pea, üritas mind pimeduses näha. „See hääl. Tši-tši, või pigem tšun-tšun…” Jacques kehitas õlgu. Uni tuli nagu vastupandamatu voog, mis kustutab kõik pilgud ja vaigistab kõik hääled.
Sirdaar lasi karantiinilaagri lattu toimetada riisi ja kuivatatud kala, selitatud võid, õli ja petrooleumi. Ta lubas meile õhtuks koka saata, aga ilm püsis terve päeva kohutav ja kedagi ei tulnud. Mari, rõugetest puretud näo ja pimeda pilguga vana hindu, kes elab dispanseri kõrval, andis meile kaks pigimusta potti ja me pidime õppima ise hakkama saama. Minu ülesandeks jäi karantiinilaagrit ümbritsevast võsast lõkkematerjali otsimine. Üks pott on riisi ja kala valmistamiseks, teine kahtlase tsisternivee keetmiseks. Otsustasime ilma sirdaari abita hakkama saada.
John ja Sarah Metcalfe korraldasid kõike protestantidele omase innuga, nad kraamisid ja pühkisid maja puhtaks, kitkusid umbrohtu, sättisid ainsa akna ette luugi ja ukse ette kardina. Seejärel lugesid nad Piiblit, tehes seda väga tagasihoidlikult, sest meie esimene päev saarel oli sabatipäev. Käisin laupäeval Johni seltsis ümbruskonnaga tutvumas, et leida söödavaid marju ja taimi. John Metcalfe on kirglik botaanik. Ta on kaasa võtnud kogu varustuse: formaliinipurgid, pintsetid ja käärid, suure taskuraamatu, millest ta hetkekski ei lahku ja kuhu ta märgib oma leiud. Käisime Jacques’i ja Suzanne’iga tsisternist vett toomas, kasutades ämbritena plekkmannerguid, millele meisterdasime vitstest sangad.
Pärastlõunal läksime vihmast hoolimata randa, lootes näha kuunari tulekut. Meri oli vihaselt roheline, lained veel ägedamad kui meie saabudes. Tuul puistas meile üle laguuni kaela veetolmu. Pilved näisid silmapiirilt välja hüppavat otsekui hiiglasliku tulekahju suits. Vihma sadas, sellega segunev merevesi kastis meid oma jäiste pritsmevihkudega ja me olime sunnitud laagrisse tagasi jooksma, ise külmast värisedes. Proovisin tuld üles võtta, aga tuul kihutas suitsu tuppa ja see ajas meid köhima. Juba ma kahetsesingi taga leitsakut kulide küla hütis, kus olime veetnud esimese öö.
Olime maabunud Flat Islandil vaid mõned tunnid tagasi, kuid mulle näis, et sellest oli möödas juba päevi ja nädalaid. Need olid olnud väga pikad tunnid, mille kestel iga hetk pakkus midagi uut, kui me tuulest ja vihmast tagant piitsutatuna paremat peatuspaika otsisime. Tundide kaupa sõnatut ootust, lootuses kuulda kuunari sireeni, mis annaks märku, et tuleb Palissaadide lahe äärde kiirustada ja edasi Mauritiusele sõita. Päeva lõpuks läks ilm korraks selgemaks, jooksin saare kõige lõunapoolsema tipuni, ranna lõppu, et näha vaid hetkeks pilvedest välja ilmuvat Mauritiuse siluetti, heledat triipu riffidel ja mäetippude panoraami. Seejärel kõik kadus ja saabus öö.
Järgmistel päevadel kaotasin vähehaaval huvi silmapiiri vastu. Hommikul, kui olin joonud veerand liitrit kolde kohal soojendatud mõru teed, kõndisin mööda rannarada lõuna poole, vulkaani suunas. Tee oli kehvake, ilmselt aastaid kasutamata. Mõnes kohas kadus see võsasse, siis tuli hüpata kivirahnult kivirahnule, ühel pool okkalised põõsad, teisel pool basaltkaljudele paiskuvad lained. Või kui rahnud muutusid liiga järsuks, siis teha endale teed torkivate taimede vahel.
Tuul oli pilved laiali ajanud ja esimest korda kõrvetas päike läbi eresinise taevaaugu. Mulle meenus, kuidas ma olin seda terve talve Rueil-Malmaisonis oodanud: päikest ja merd. Pansionaadi suures saalis joonistasid aknad halle ruute, mida kriipisid kastanite raagus oksad.
Mäletan, et kuulsin ühel õhtul meremüha. See oli veidi aega pärast isa surma. Müha oli nii vali, nii tõeline, et see äratas mu üles. Kõndisin öösärgis ja paljajalu külmal kivipõrandal läbi magala. Müha mu sees aina paisus, muutus nii valjuks, et surusin käed kõrvadele. Võib-olla ma kartsin, et müha kaob ja jätab mu üksi magalasse, nagu hingamine, mis lakkab. Kõndisin välisukseni, vajutasin väga aeglaselt linki, sulgesin silmad, et paremini kuulda. Uks avanes ja sisse tormas külm tuulepööris, merelt puhuva tuule müha, lindude kriiskamine. Seisin liikumatult tuuletõmbuses, vahtisin jäist hoovi, kuni üks poiss, Flécheux, tuli ja tiris mu tagasi tuppa. Mäletan tema nägu, kohkunud pilku. Ta küsis: „Mis asja sa teed? Mis sul viga on?” Ja mina korrutasin: „Kuula, no kuula ometi!” Flécheux pani ukse kinni ja müha vakatas hoobilt. Kuni selle ööni, kui lamasime koos Jacques’i ja Suzanne’iga seal hüti ukse juures, Palissaadide lahe ääres.
Vulkaanijalamil on meri sügavsinine nagu avamerel, nii sinine, et see paneb pea ringi käima. Just siin meeldib mulle istumas käia, igal hommikul koidu ajal, et merd vaadata. Enda õigustamiseks ütlen Suzanne’ile, et valvan laeva tulekut. Tegelikult tulen siia, et joobuda. Et kuulda seda müha, mis mind kolmeteistkümneselt äratas, kui isa suri.
Merelinnud liuglevad süvendi kohal, mis lahutab Flat Islandit tema võsukesest Gabrielist. Tõusu ja mõõnaga valgub laguuni vesi merre või vastupidi, lained suruvad end läbi kitsa kanali. Siin nägin esimest korda punasabatroopikalinde, kes raskelt vastu tuult lendavad, vedades järel oma punaseid linte.
Tulin tagasi, kui päike juba peaaegu silmapiiri puudutas ja taevas oli täis punaseid laike. Tahtsin ronida läbi võseriku majakani, et näha saare teist külge, Palissaadide randa, kulide küla. Jõudsin vulkaanikraatri servale janusena, viimastest päikesekiirtest kõrbenult. Meri näis hiiglasliku hõõguva laavana, vali tuul sundis mind kivide külge klammerduma. Kõndisin mööda kraatriserva majakani. See on väike kunagi valgeks lubjatud laavakiviplokkidest torn, mille pooleldi sissevarisenud tipus on veel näha jäänuseid kuplist, kus kunagi süüdati igal õhtul petrooleumilamp. Orkaanid on seda lõhkunud ja tundub, et keegi pole parandamist vaevaks võtnud. Canonniers’ neeme tipus olevast tuletornist peab piisama, et hoiatada meremehi siinsete ohtlike randade eest. Ma ei tea, miks, aga sellest õhtust peale hakkasin unistama, et parandan majakakambri ära ja süütan seal jälle tule. Võib-olla tahtsin lihtsalt näha selle valgust karantiinilaagri majas viibides, silmitseda selle helki pilvedel.
Jätkates teekonda mööda kraatriserva, sattusin otse Palissaadide lahe kohale.
Umbes samal kellaajal olime randunud, nüüdseks juba nii mitu (kolm, võib-olla isegi neli) päeva tagasi. Laavarahnu serval istudes nägin ma saart sellisena, nagu ta oli meile paistnud laeva pardalt, keset tormimerd, lainetemöllu, vulkaani must nõlv ja pikk põhjatipuni ulatuv maariba, millel kasvavad kookospalmid, ning kõige viimaks Tuvila kalju.
Vaatasin randa, kus olime randunud, suuri basaldilahmakaid, mille vastu murdusid lained. Taamal lagendik, kulide küla, pikk hele tänav, kus kõndisid väljarändajad. Veel edasi välikäimla kõrval onn, kus olime veetnud esimese öö.
Siis oli meile tundunud, justkui oleksime sattunud merehädaliste laagrisse, mille moodustasid mõned lehtonnid metsiku saare serval, kus elasid armetud pagulased. „Ärge sealtkaudu käige,” oli öelnud Véran. „Teid võidakse rünnata, teilt võidakse varastada raha, kell või isegi riided.” Metcalfe’id vaatasid teda umbusklikult, Suzanne aga surus end kohkunult Jacques’i vastu. Karantiinilaagri hooned näisid oma kitsaste aknaavade ja paksude basaldist müüridega justkui kindlused, mis on ehitatud kaitseks pärismaalaste rünnakute vastu. Palissaadide lahe ääres oli asi teisiti. Vulkaani varjus oli rahulik, polnud kuulda tormimüha.
Kui mul on vähegi aega, käin kulide küla vaatamas. See tundub mulle nüüd täiesti teistsugune. Onnid on suured ja hoolikalt ehitatud, neil on lehtedest punutud katused, mis tuule käes ilmselt kahisevad ja moodustavad justkui kaitsva rüü nii vihma kui päikese eest, ja sissepääsu juures väike varikatus,