Mürgitaja
Ma mõtlen merele Adenis, nagu seda nägi mu vanaisa koos Suzanne’i ja Léoniga Ava tekilt 8. mai hommikul aastal 1891, meri oli peegelsile, selle kohal pilvitu taevas. Kell kaheksa hommikul on kuum nagu ahjus, nelikümmend üks kraadi varjus, küllap aimub selles juba peatselt saabuvat suve. Kujutlen reisijaid ülemisel tekil, neid privilegeerituid, kel on õigus lamamistoolile ja mahedale briisile, mis vett kurrutab, ja teisi, väljarändajaid, araabia kaupmehi, kes magavad palja põranda peal alumisel tekil, praevad kitsastes laevakoridorides.
Mis sundis Jacques’i ja Léoni minema vaalalaevale, mis ranniku vahet edasi-tagasi käis? Merelahe aher maastik, Steameri neem, lage küngas, tipus signaalseade, Crescenti kaar, lubjatud majade rida, kõige lõpus telegraafikompanii toretsev hoone ja keset lahte pooleli jäänud kaitsetamm, lagunev palkidest ja laavakiviplokkidest pontoonsild, mille ääres seisavad ankrus kaluripaadid.
Võib-olla igavus, tunne, et oled ujuvas linnas vangis, neljakümne kaheksa tunnine lõputu vahepeatus, mille jooksul teine kapten valvab kaupade pealelaadimist, edasitagasi sõeluvat lihtrit, mis toimetab pontoonsillale jahuja kartulikotte, õunakaste, Inglise kanga rulle, hinnalisi seebiklotse.
Vaalalaev on suur kiire paat, meeskonnaks kuus somaali meremeest. Laev kuulub sadamale ja võib pardale võtta suures koguses kõige õrnemat kaupa, tööriistu, ravimeid. Jacques istub vööris pingil, nagu on sobilik arstile, kellel on seljas laitmatu hall ülikond, peas õlgkübar. Léon on palja peaga, särgiväel, tema istub kaubakastide otsas. Ta silmitseb piki laevakeret libisevat vett, mis on metalselt sinine nagu järvevesi, ja otse sealsamas oleva kalda tumedat joont.
Suzanne ei tulnud nendega kaasa. Suessi kanalist saadik vaevleb ta kuumuse käes. Öösel oli tal lämmatavalt palav. Ta tahtis hommikuni tekile jääda, vaatamata kaldalt kohale lennanaud sääskedele. Tuul käis üle laeva ja kõrvetas tema laugusid nagu palavik. Hommikul puudutas ta enda kõrval tekipõrandal magava Jacques’i käsivart. „Nuusuta, hinga seda sisse… See on imeline!” Ava oli märkamatult sisenenud Adeni lahte. Koos päikesetõusuga hakkas maalt puhuma briis, tuues kaasa jahedamat õhku ja kõrbemaastiku hõngu. „Ma tahaksin nii kangesti edasi sõita, et me oleksime jälle merel.” Suzanne on kannatamatu sellest ajast peale, kui nad Marseille’ rongi peale istusid. Ava, see poltidega ühendatud raudkuppel, mis vibreerib ja lõhnab õli järele, ajab tal südame pahaks. Vahepeatused teda ei huvita. Tema ootab Mauritiust, teravaid mäetippe, mida Jacques on talle kirjeldanud, need kõrguvat silmapiiri kohal ja pilved jäävat neisse kinni. Seda maad, mida ta tahab enda omaks pidada.
Eelmisel ööl Punasel merel vaatas ta tähti. Taevas oli indigovärvi. „Kui ilus see on…” Jacques nimetas talle tähtkujusid, näitas kõige säravamat tähte silmapiiri kohal: Aldebaran. Ta ütles koguni selle indiapärase nime: Rohini, mis oli talle lapsepõlvest meelde jäänud.
Nüüd oli Suzanne kajutis magama jäänud, alasti higist märja lina all. Kui vennad teele asusid, oli ta Léoni suudelnud ja öelnud: „Vaata, et sa ära ei kao!”
Paadi esiotsas istuva Léoni silmad tulitavad niisamuti. Päike on juba jõudnud tema näo ja käed pruuniks põletada. Oma lokkis juustega näeb ta ilmselt välja nagu mõni hindu junga. Ka tema ootab kannatamatult kohalejõudmist, et puudutada maad, kus ta on sündinud. Just nii kujutan ma teda ette, tema silmi, mis on süsimustad ja sädelevad. See pole Archambau’de nukker pilk, vaid palavik, mis põles euraaslannas, seiklusejanu.
Piki kaldapealset kulgeb tolmune tänav, koiduvalguses joonistab see kaare Steameri neeme tippu. Kaupluste, tollimaja, laohoonete ja haigla kohal kõrgub kraatri tume serv. Eemal, hallis udus ilmuvad nähtavale esimesed Araabia poolsaare lagedad künkad, justkui kirvega tahutud liivakarva nõlvad, milles siin-seal paljandub pikk valge savilint. Kell on vaevalt pool üheksa ja juba virvendab õhk linna ja tolmuste kaide kohal kuumusest. Pakikandjad on alustanud lihtri tühjaks laadimist, nad kuhjavad kastid pontoonsilla ette teele hunnikusse. Kõik kohad on täis tolmu, kärbseid. Hiigelsuured sirelased sumisevad õunakastide ümber. Veidi kaugemal ootavad kandjad oma käsikärudega. Need on suured mustanahalised issad, ainsaks kehakatteks räbaldunud niudevööd, ihu kaetud õhukese jahutaolise kihiga. Nende selja taga, suurte mustade päikesevarjude all meeste siluetid, nemad esindavad Adenis tsivilisatsiooni – nii paljukest, kui seda siin on: valgetes ürpides araabia kaupmehed, inglasest velsker ja mõned Euroopa ettevõtete, nagu Luke Thomase, Peninsular & Orientali, Messageries maritimes’i esindajad.
Jacques ja Léon kõnnivad kail. Küllap märkavad nad meest, kelle kummaline väljanägemine torkab silma isegi siin kauges paigas. See on tüse viiekümne tuuris musta pintsaku ja hallide pükstega meesterahvas, kes kannab palavusele vaatamata vesti, kõvakraed ja lipsu. Ta on ka ainus, kes ei otsi päikesevarju alt kaitset. Peas on tal laiaääreline õlgkaabu ja taskurätik kaitseks kukla peal. Kuid Léoni ja Jacques’i pilku köidab tema habe. Ebaharilik habe, pikk, lai, lopsakas, süsimust, hõbedased niidid sees sädelemas. Mees seisab araabia kaupmeestest veidi eemal ja hoiab habet siludes laadimistöödel silma peal. Tema ise pole heitnud pilkugi kahele Ava reisijale, kes on tulnud jalgu sirutama.
Kaupmehed leiavad üles oma kastid, uurivad neid koos Ava teise kapteniga, jagavad siis häält tõstmata käsklusi, mida tööde järelevaataja – sirdaar13, mõtles arvatavasti Jacques – otsekohe edasi annab, tema jagab kandamid laiali, saadab kaubavedajad mööda avenüüd ladude poole teele.
Sel tunnil valitseb sadamas mõningane elevus, mis on küllap teravas kontrastis taeva tühjuse ja öise tardumusega, mida häiris üksnes koerte lõugamine. Ja kõigele lisaks poolpaljad lapsed, kes lippavad kastide vahel, lootuses napsata endale mõni pudenev puuvili. Nad on Jacques’i ette rivisse võtnud ja lunivad raha. Nad hüüavad: „One thaler! One thaler!” Võib-olla ka: „One dollar!” Jacques jagab neile mõned mündid ja lapsed tormavad kilgates minema.
Et lastekarja käest pääseda ja ehk ka lootuses leida jahedamat õhku, on Jacques ja Léon kõndinud piki laheserva sinna, kust algab mööda nõlva karjääride suunas ülespoole kulgev muularada. Peninsular & Orientali laohoone varjus istudes silmitsevad nad reidimaastikku, kus on ankrusse heitnud Ava, liikumatu ja must. Kui poleks peenikest suitsujuga korstnast tõusmas, võiks arvata, et tegemist on vrakiga.
Poolsaare teises küljes on vulkaanikalju, kraatri sissevarisenud serv. Kui laev koidu ajal saabus, tõusis Jacques käratult, kõndis üle teki pupini. Laevakapten Boileau oli nõjatunud rinnatisele, ta näitas Jacques’ile hiigelsuurt merest välja ulatuvat kivirahnu. „See siin, härra, on džebel Shum Shum, kahtlemata maailma kuulsaim kalju pärast Gibraltari oma.” Ta lisas: „Ja nad mõlemad kuuluvad inglastele.”
Adeni vaikuses on midagi ühtaegu imelist ja pahaendelist, arvata võib, et see teeb Jacques’i ja Léoni murelikuks, nagu oleksid nad läbi tegemas mingit arusaamatut katsumust.
Pärast lahkumispalavikku – Marseille’ sadamakaide sipelgapesa, jaamahoone ja rongide tohuvabohu, külmas aprillituules lahkuvate aurikute huilgamist, aina lähenevat suure reisi algust – tekitab Adeni reid oma musta mäe ja sileda laheveega ebamaise avarustunde, mis paneb Léoni südame taguma, muudab ta pilgu uduseks. Jacques’ile on see vahepeatus ainult üks hetk tagasiteel koju. Võibolla mäletab ta veel seda kõike, tolmuseid kaisid, õlihaisu, paatide saalimist. Aga Léonile on see esimene kord. Siin algab kõik see, mida ta on otsima tulnud, uus elu, sidemete läbilõikamine Rueil-Malmaisoni pansionaadiga, lapsepõlve unustamine. Siin algab meri, millest Jacques on talle rääkinud, see meri, mis paistab kätte Anna valdustesse, mis Eau-Bouillie’s