Karantiin. Jean-Marie Gustave Le Clézio

mineku ettekäändel hütist, lippan läbi tihniku teisele poole piiri. See plaan lõbustab mind sedavõrd, et nõustun kaasa tegema ühispalve groteskset rituaali, meieisasid, mida Véran valju häälega loeb, enne kui läheb jälle oma vaatluspostile kraatritipus. Jagasin Jacques’i ja Suzanne’iga veidi fermenteeritud riisi ja mõru teed. Jacques tahab, et ma sunniks Suzanne’i sööma, et ma annaksin talle juua teed, milles ta on lahustanud hiniinipulbrit. Nad on liigutavad, teineteisega nii ametis. Vaatan neid täna õhtul, mulle tundub, et nad kuuluvad teise rassi, teise maailma. Nad jutustavad Mauritiusest, elust, mis neid seal ootab, Suzanne räägib põetajate koolist, mida ta tahab Médine’is asutada. Tal on juba peas valmis mõeldud hoone plaan, ta tahab selle ehitada perekonna maatükile, mille ta loodab enda kätte saada. Jacques räägib inimestest, kes meile appi tulevad, Messageries’ ametnikest, kes saatsid telegramme, ta usub ikka veel sünarhiasse, ta on ikka veel nõus kandma sama nime kui Patriarh.