Edaspidi olen ma küll külastanud kasiinosid, sest seal on tihti haaravad programmid ja enamasti hea veinivalik, aga mängima pole ma enam tikkunud. Mulle tundub, et kasiino on väga demokraatlik üksikute naiste suhtes. Nagu teater. Võid vabalt üksinda minna ja õhtu on lõbus.
Eestis sulgeme kasiinosid – et on palju saanud. Monte Carloski on kasiinode vastu läbi ajaloo ikka keegi olnud, ennekõike küll naaberlinnad. Kellelegi ei meeldinud, et turistid teisi linnu märkamata ja peatumata Monte Carlosse läksid. Väsinud protestimast, avasid mitmed naabrid ka ise kasiinosid. Ükski neist ei ole küll nii kuulus kui Monte Carlo oma. Siinne Kasiino tõi palju raha sisse, kuid ei uus vürst Albert I ega tema teine naine Alice olnud selle üle uhked. Alice tahtis Kasiino koguni sulgeda. Tal oleks see kindlasti ka õnnestunud. Sest naised, kes Grimaldide peresse püsima jäävad, on väga kindlameelsed ega kohku tagasi pisikeste tõkete ees. Kuna Albert I, minu Prints siis, tegeles okeanograafiaga ja oli sageli kodust ära, aitas SBM-i äril silma peal hoida Alice’i isa. Tema saigi vana Blanci poja Camille Blanci uut lepingut alla kirjutama. Uus leping oli ettevõtjale kahjulik, avalikkusele kasulik. Aeg oli sealmaal, et teadlik mainekujundus oli muutunud üheks prioriteediks. Hea maine nimel annetati raha ja tehti tublisid tegusid. Muu hulgas pidi kasiino maksma ühepalju raha nii sadama ehituseks kui ka kohalikuks heategevuseks. Nii et sotsiaalne vastutus omal ajal. Nagu meie hasartmängumaks, millest nii mõnigi hea projekt toetust on saanud. Kasiinole lisandus Ooperimaja. Jälle näen paralleele kaubanduskeskustega, mis Eestiski kultuurikeskusteks muudetud. Või vaba aja keskusteks. Vana armas Kaubamajagi tundub ühemõttelisust häbenevat. Ei ole midagi uut siin ilmas. Flirt popkultuuriga teeb kõik salongikõlbulikuks. Printsess Alice osutus sama ettevõtlikuks kui tema mehe vanaema. Kui Albert I end väsimatult okeanograafias täiendas ja maailma meresid uuris, muutis Alice heal järjel Monaco seltskonnaelu keskuseks, korraldades heategevusballe ja ooperietendusi. Naised on tublisti mõjutanud Kasiino olemasolu ja tegevust. Või ehk on pisikeses Monacos naiste mõju üleüldse suur, olgu küll, et nad tegutsevad enamasti kulisside taga?
„Kasiinoga on seotud ka üks armastuse lugu,” kõneleb Prantsuse Sõber, kui taas kohtume. Olles eelnevalt end harinud, olen loonud endale pildi luksuslikust kasiinost ja sädelevast ööelust, uhketest juveelipoodidest, kust armukestele kalleid kingitusi osteti ja koju tagasi sõites oma heaolu pärast naisele veelgi kallimat ilu viidi. Nii et ma pole sugugi üllatunud, et kasiino ja kirg omavahel seotud on. Aga sõbra lugu on üllatav ja ootamatu. Kogu jutustuse ajal silub ta oma hoolitsetud kätega millegipärast kohviku menüükaarti. Imetlen tema suurepärast maniküüri. See mees on esimene, kelle kätel ma maniküüri imetlen. Mehed ju ei kuluta aega maniküürile ja pediküürile. Vähemalt ei ole ma selliseid mehi varem kohanud. Seegi on uutmoodi teadmine, kokkupuude teistsuguse elustiiliga. Oma hoolitsetud kätega loole hoogu andes kõneleb Prantsuse Sõber, et kasiino aktsiad omandas hämara minevikuga väga rikas mees Basil Zahharoff, kelle kuninganna Victoria oli rüütliseisusesse tõstnud, kuna tema relvaäri oli väidetavalt kuningannale abiks olnud. Nüüd vahetas Basil relvad mängužetoonide vastu. Aga Kasiino ei saanud tema suureks armastuseks, kuna naine, keda ta oli pea nelikümmend aastat armastanud, lesestus. Vana armastus muutus nii tugevaks, et ärimees müüs oma aktsiad kõik Prantsuse pankuritele. Parem hilja kui mitte kunagi – ja kahest vanainimestest sai õnnelik paar.
Miks see lugu mu Prantsuse Sõpra liigutas, ei tea ma tänini. Siis ei julenud küsida, hiljem aga vastas mees: „Ma ei ole mees, kes vajaks pihtimist.” Aga armastusega seonduv on talle ilmselgelt hingelähedane ja mul kulus palju aega, et aru saada, kas armastusest kõneldes on tema silmis valu või lootus. Tumedad silmad küll kõnelesid, aga mulle tundmatus keeles. Ma ise olin väga õnnelik.
Kasiinosse pääseme sisse järgmisel päeval. Samal õhtul läheme Monte Carlo Bay hotelli kasiinosse. See hotell asub jalutuskäigu kaugusel – nagu oleks Monacos midagi kaugemal kui jalutuskäigu kaugusel – Kasiino väljakust, kuulsa ööklubi Jimmy’ze kõrval. Tol korral sinna jõudes kogen ma elus esimest korda, mida tähendab valet parking.
Ma olen aidanud sõbral koledast traumast üle saada. Sõber lihtsalt tõsteti relvaga ähvardades autost välja. Kaabakad kandsid parkimiskorraldaja vormi. Ise olen öisel teel põgenenud meeste eest, kel plaan mu auto endale röövida. Õnneks oli mu Mazda kiirem kui tontide kolm autot kokku. Kuna mul oli autos ka laps ja muidugi mitte tita turvatoolis, siis olin ma roolis kui Michael Schumacher. Kui metsade ja rabade vahelt esimese asulani jõudsin, julgesin bensiinijaamas peatuda. Hirmuga tagapingile vaadates nägin, et iste on tühi. Beebi magas taga- ja esiistmete vahel põrandal, pea padjal ja sõrm suus. Tagaajajad jäid metsa veerde.
Oma ja sõprade kogemusest tean, et auto võtmed on, taevas hoia, midagi, mida tuleb hoida kui silmatera. Siin, Monte Carlo Bay ees astuvad ülikondades noorhärrad autole ligi, avavad uksed ja üks sirutab käe. Taas tänan õnne, et ma oma hilisnõukaaja kogemusele vastavalt talle käekotiga ei äsanud. Eks pehmenda mu reaktsiooni seegi, et tegu on rendiautoga. Valet parking, kui kenad noorhärrad sult auto võtavad, ära pargivad ja vajalikul hetkel taas ette toovad, on ülimugav.
Ükskord hiljem on mul sellesama hotelli parklas valet parkinguga pisut teistsugune kogemus. Sõidame Prantsuse Sõbraga maa-alusesse parklasse, liiklusmärgid näitavad, et sõita võib ainult paremale, kust läheb tee teisele korrusele. Esimesel korrusel võivad parklasse sõita ainult hotellikülastajate autod, mida pargib hotellipoiss. Minu Prantsuse Sõber on aga oma soovide austaja: kui talle ikka tundub, et ta tahab parkida esimesel korrusel, siis ta seda ka teeb. Meie selja taga sõidab hotellipoiss hotellikülastaja autoga, annab signaali ja tuleb meile ütlema, et see on ainult hotellikülastajate parkla. Minu Prantsuse Sõber teatab imestades ja kõva häälega: „Aga minu ju olengi hotellikülastaja!” Kui me teise korruse parklasse sõidame, kostab rooli tagant tõlkimatu sõnavoog, suurem osa sellest on küll juba hotellipoisi kraesse saadetud.
Huvitaval kombel on seegi mulle rohkem meelde jäänud kui kasiino. Ja veelgi kummalisem tundub mulle täna, et kuigi olen selles hotellis olnud hea mitukümmend korda, pole ma kasiinos rohkem käinud. Ma ei ole kasiino vastu ja kindlasti lähen tulevikus sinna meelt lahutama. Seni lihtsalt pole jõudnud. Kõnelen kasiinost nii palju seepärast, et kasiino on majanduslikus mõttes huvitav. See, kuidas otsustati rajada Kasiino, sest olemas oli kaunis loodus ja inimeste soov mängida. Kuidas halvamaigulist mängukirge pehmendati merepuhkuse ja spaaga, kuidas äri edukus sõltus teede olukorrast, kuidas Kasiino mainekujunduses kasutati sotsiaalset vastutust ja heategevust, kuidas Kasiino sai endale kaaslaseks ooperiteatri ja palju muud, mis võiks olla ettevõtluse õpikus. Ja väikese riigi majandamise õpikus.
Monte Carlo sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on 186 175 dollarit, Eestis on sama näitaja 18 518 dollarit. Monte Carlos on alati hoitud elegantset joont. Ka siis, kui Las Vegases juba napis rõivas kaunid tüdrukud mängijate meeleheaks ilunumbreid tegid, vaadati Monte Carlos ikka veel balletti. Monaco ettevõtlus on suuresti SBM-ist sõltuv. SBM ühendab nelja kõige elegantsemat hotelli – Monte Carlo Beach Hotel, Monte Carlo Bay, Hermitage Hôtel, Hôtel de Paris –, golfiklubi ja muid meelelahutusasutusi. Monte Carlo Beach Hotel renoveeriti 2011. aastal täielikult, praegu on see lisaks ka populaarne hommikusöögikoht. Küll mitte väga odav ja linnasüdamest pisut eemal, aga väga elegantne. SBM-i hotellide vahel kurseerib tasuta hotellibuss, seega päris kesklinnast, Hôtel de Paris’st, saab mugavalt kohale kümne minutiga.
Tegelikult võib selle vahemaa läbida ka jalutades. Jalatsid peaksid olema küll mugavaks kõndimiseks mõeldud. Õnneks soosib mood praegu sandaale. Mu jalad tõmbuvad siiani krampi, kui meenutan, kuidas ma ühel teisel Monacoreisil hakkan Monte Carlo Bay hotellist jalgsi kesklinna (või keskriiki?) tulema. Jalas kõrged platvormid, millel all kontsa nii paarikümne sentimeetri jagu. New Yorgist lennukile minnes vaatas turvanaine mind küll kahtlevalt, kutsus koguni ülemuse kohale ja kahekesi siis arutleti, kas minu kontsad on sama suur oht ülemaailmsele rahule kui küüneviil või küünetangid. Ei olnud suurem asi oht.
Nüüd ma siis tipin neil karkudel, esiotsa üsnagi elegantselt.