Nii ma siis kingade kõpsudes Kasiino ees autost väljun. Aga sisse minna ei julge. Pealegi tundub mulle, et nii vinget asja tuleks avastada kahekesi. Otsustan juua tassikese kohvi. Café de Paris’s vabu laudu pole. Küll aga leidub mitme laua taga üksikuid noormehi, auto võtmed kui punane latern laual säramas. No tänan, ma ei ole veel selles eas, et osta seda teenust. Jään edasi otsima; vaba laua järele kiikamise kõrval on mu pilgus uudishimu: ega prints siin ometi kohvi joo.
Monacos on 36 000, Tartus 100 000 elanikku. Kui sul on vaja Tartus kedagi kohata, siis pruugib ainult Vanemuise juurest mööda Ülikooli või Küüni tänavat Raekoja platsile minna, ja kindlasti kohtad seda, keda otsid. Vähemalt enne mobiiliajastut oli see kõige kiirem viis, toimib tänagi.
Seisan Kasiino väljaku ääres Café de Paris’s, vastas kuulus Hotel de Paris. Siin on Monte Carlo süda. Vahin ootusärevalt ringi, kui keegi mul küünarnukist kergelt kinni võtab. „Vabandage, preili, teil tuleb kaua oodata, ega praegusel ajal keegi siit ära lähe, ööelu pole veel alanud. Tulge, palun, minu lauda,” kutsub imeilus mees minu kõrval. Mul jääb hing kinni, õnneks ei hakka ma kätega vehkima, appi karjuma ega kõva häälega selgitama, et ma pole miski preili, vaid proua ja kolme lapse ema. Naeratan taas ja lükkan oma blondid juuksed edevalt üle õla: igivana flirtimisviis, eks ole. Mees astub pisikese sammu eemale, aga vaatab ikka veel ootavalt mulle otsa. „Oh, vabandust, ma ootan oma abikaasat,” suudan lõpuks adekvaatselt reageerida. „Ma tean, kapsake, ma nägin, et ta sõitis parkimiskohta otsima,” lisab mees naerdes.
Kohvi tellides arutlen, kas võtta cappuccino, kui mees, kelle ma tema rohke prantsuse aktsendi pärast kohe oma Prantsuse Sõbraks ristin, ütleb: „Ei, ei, kapsake, cappuccinot joovad pärast keskpäeva ainult paksud Skandinaavia turistid.”
„Aga mina olengi paks Skandinaavia turist,” vastan oma soovi kaitstes.
„Ei ole, kapsake,” ütleb mees ja tellib kelneripoisiga edvistades mulle espresso. Lauda istunud abikaasa, kes kohvi ei joo, tellib värskeltpressitud mahla, mille kelner ka väikese imestava kulmukergitusega kiirelt lauda toob.
„Räägi mulle printsist,” palun Prantsuse Sõpra. „On ta siin?”
Mees naerab ja küsib, kas me tulime kasiinot või printsi vaatama.
„Kasiinot,” vastab mu mees. Ja mina samal ajal, aga oluliselt entusiastlikumalt: „Printsi!”
Prantsuse Sõber naerab laginal ja ütleb, et ta räägib meile parem printsess Caroline’ist. „Aga Caroline’ist ma ju tean!” hõikan vastuseks. „Räägi ikka printsist!”
Kuid minu Prantsuse Sõber ütleb: „Oi-jaa, oli see alles naine. Caroline’i unistus oli muuta Monaco turistilõksuks, sest maavara ega veini siin müüa pole.”
„Ma tean seda,” vingun edasi.
Mees minu vastas jätkab oma jutustust minu protestist välja tegemata: „Caroline oli üle seitsmekümne, kui tema poeg prints Charles III jäi leseks. Mees oli selleks ajaks juba pime ja täiesti oma ema hoole all. Oli selge, et nende kahe nõust oma plaanide teokstegemiseks ei piisa. Samal ajal oli Saksamaal Bad-Homburgis suletud kasiino, sest inimestel tekkis komme ennast kasiinokaotuste puhul ära tappa. Meelelahutusettevõtja François Blanc otsis uut väljakutset. Printsess Caroline kutsus meest Monacosse, kuid edutult. Ja siis võttis ta kasutusele naiseliku kavaluse.”
„Kas printsess Caroline oli blond?” küsin Prantsuse Sõbralt.
„Ei,” imestab mees ja jutustab edasi. „Printsess rääkis meelelahutusettevõtja haige naisega, kiites, kui hea kliima on Monacos. Ja ennäe, siia nad kolisidki, ja Caroline aitas oma pimedal Charles’il müügilepingule allkirja anda.”
See kõlab minu Prantsuse Sõbra suust väga liigutavalt. Nii liigutavalt, et pean tellima pokaali vahuveini. Me kõik tellime. „Tegelikult oli see hea otsus. Kuigi Blanc hoolitses ennekõike oma varanduse suurendamise eest, said sellest osa ka Grimaldid ja kaudselt kõik monegaskid. Nii et emand Blanc ei pidanud oma kolimisotsust samuti kahetsema. Vastupidi, tema palvel survestas ta abikaasa sõjaväge, et alati, kui proua Blanc ilmub, tuleb talle au anda. Ja nii läkski. Peale oma emanda austamise tegi Blanc veel ühe olulise sammu: tema algatusel vabastas Charles monegaskid maksudest. Tema ehitas Kasiino juurde ka teatri,” lõpetab minu Prantsuse Sõber oma prantsuspärase aktsendiga loo Caroline’ist ja kasiinojuhi emandast.
Aga mina mõtlen, et naised suudavad tõepoolest palju. See on psühholoogiliselt seletatav. Neid katseid on tehtud, tõsi küll, loomadega. Kui tekib eluohtlik või stressirohke olukord, siis suudab loom oma poegi kaitstes hoopis kauem vastu pidada. Ma kannan selle inimestele üle ja mõtlen, et kuigi naine on vahel küll nõrk iseenda eest seisma, jätkub tal alati jaksu ning kavalust või mõlemat, et võidelda oma lähedaste eest. Vaevalt et Caroline’igi rahaahnus juhtis, pigem ammutas ta oma jõu emaarmastusest. Igatahes oli Caroline see, kelle algatusel said siia väljaku äärde Hôtel de Paris, Kasiino ja Café de Paris.
Prantsuse Sõber räägib ka nimesaamisloo. Kuigi Monaco on maailmas väiksuselt teine riik pindalaga 1,95 ruutkilomeetrit, on siin oma linn. Ja see pindala värk on ka muutuv. Fontvieille on merelt võidetud ning vürst Albert II plaanib veelgi maad merelt juurde võtta. Tegelikult jaguneb Monaco päris mitmeks osaks. Monaco Ville on vanalinn, kus asub palee, siis La Rousse, Lavrotto, mis on rannaala, Saint Michel, La Condamine, kus on sadam, La Colle, Les Revoires, kus on Jardin Exotique.
Monaco on maailma kõige tihedamini asustatud riik. Tegelikult on Monaco paljude asjade poolest rekordeid väärt. Nii näiteks on siin maailma kõrgeim keskmine eluiga – 90 aastat. Aga õnnetuid vanainimesi siin ei näe. Kõik inimesed on ülihoolitsetud ja pisut snoobidki. Katsu sa puuduvate hammaste või loksuvate proteesidega snoob või isegi noobel olla.
Aga uhkele keskusele oli vaja nime ja olgu küll printsess Caroline vapper naisettevõtja, otsustati nimi panna printsi järgi. Valida oli kaks varianti: kas Charleville või Mont Charles. Ja jälle oli Caroline see, kes leidis lahenduse. Nimi pidi olema võõrapärane, nii kõlab see huvitavamalt. Nii sündiski nimi, mis on olnud ka meie perekonnaga seotud ettevõtetel: Monte Carlo. Itaalia keeles Mont Charles. Nimi Charles on minu elus tänaseni väga olulisel kohal. Mitte ainult Monte Carlo ettevõtete tõttu. Charles oli see noor mees, kellele mu abikaasa altari ees meie tütre üle andis; see noor mees, kes otsekui Lutsu teoses esimesel võimalusel altari ees „jah” ütles, mille peale kirikuõpetaja lausus klassikalised sõnad: „Vara veel, noormees.”
Tollel päeval, kui abikaasa Kasiinot ja mina printsi otsima läheme, on tüdruk veel oma õe ja vennaga hotellis, Barbienukk kaisus. Viisteist aastat hiljem tuleb meie ellu veel üks Charles. Sündinud Londonis, ema poolt Eesti kodanik, isa poolt ameeriklane. See võib olla esimeste lapselaste „kohustus”, aga minu elu keeras Charles hoopis pea peale, muutes kogu maailma veelgi paremaks paigaks. Eriti uhke olin ma siis, kui inimesed kiitsid: „Küll teie laps on ikka teie nägu!” Kord, kui olin uues elukohas paar nädalat beebit hoidnud, läks kojunaasnud ema ise poisiga välja. Liftis kohtusid nad meie igapäevaste mängukaaslastega, kolmeaastaste poistega. „Kes sina niisugune oled?” küsis üks neist. „Mina olen Charlesi ema,” vastas mu tütar. „Oled sa kindel?” uuris teine poistest. „Charlesil on juba üks ema, kellelgi ei ole kahte ema, see on naljakas.”
Aga hetkel Monte Carlos kohvi juues ei muretse ma veel Charlesi pärast, ikka selle pärast, mis oma lapsed teevad. Lastel veel mobiile pole ja kas nendega välismaal helistada saakski.
Limpsin oma vahuveini. Millegipärast arvan täna, et küllap oli see vahuvein, et õige šampanja jaoks meil ilmselt raha ei olnud. Ja kas me tollal vahetki oskasime teha, ei mäleta. Vaatan ümberringi kihavat elu. Tõepoolest, Caroline’i pingutused kandsid vilja ja Monte Carlo muutus õige pea elegantseks puhkuse veetmise kohaks, olgu küll pisut pahelise mainega. Nüüd oli Caroline’il aega pühenduda oma lapselapse, prints Albert’i naisevõtu probleemidele. Samas oli ta endiselt Monaco tegelik pea, sest tema mees oli surnud, poeg pime ja pojapoeg õppis Prantsusmaal. See pojapoeg ongi minu Prints Monaco, Albert I.
Suundume Kasiinosse. Ootused on laes. Ja mis selgub: Kasiino on suletud. Võib-olla on