Piimaga kohvi meenutamine ajab mind täna rõõmsalt naerma. Tore inimene Taisi kõneles, kuidas ta Peipsi-äärses kohvikus kohvi tellis. Selgus, et kohvi ei ole. Taisi küsimise peale, et mis teil siis on, vastas kena punapõskne tädike: „On ainult kapukkino.” Uudishimulik Taisi otsustas vaadata, mis asi see „kapukkino” on. Ja ega tal ju valikut ka polnud, võta või jäta. Võttis ja selgus, et tegu päris hea cappuccinoga.
Kummalisel kombel on meeles just söögi ja joogiga seotud imestamised, otsekui oleks laia maailma erinevuste avastamine sedakaudu kulgenud. Meie esimene reis pakub ka kestva ja meeldiva maitseelamuse. Kuna on selge, et beebi ei jaksa restoranis õhtusööki oodata, jagame end jälle pooleks. Üks meeskond, mees ja vanem tütar, suunduvad esimesena toiduretkele. Oleme märganud, et linnatänavad on restorane täis ja igal restoranil on ukse ees väliterrass. Kogu mu pere peab mind imelikuks, kui küsin: „Tea, kas kohti ikka on?”
„Ole nüüd,” naerab mees südamest. „Me oleme ju välismaal, siin on turumajandusel pikad juured. Kuule, kes siis raha vastu võtta ei oska. Oleks ainult kliente. Siin on klient kuningas.”
„Pole siin mingeid kuningaid,” tean. „Oma kuningate tapmiseks leiutasid nad isegi uue tapariista – giljotiini.”
See giljotiini-asi oli ainuke tilk tõrva minu Prantsusmaapildis. Ma lihtsalt pean sellest igal võimalusel rääkima. Oh, siin on ju maailma kõige šarmantsemad mehed, kes teavad, kuidas naist armastada, siin on kõige koketsemad naised, kes teavad, kuidas mehi võluda, siin on šansoonid ja šampanja. Siin on Mona Lisa ja Versailles. Kuigi Prantsuse revolutsiooniga saime ka meie oma hüüdlause „vabadus, vendlus, võrdsus”, on mul siiski kahju ajast, mis jääb teisele poole giljotiini leiutamist. Prantslased sooritasid oma revolutsiooni ikka nii põhjalikult, et pärast riigikorra muutmist lõid ka uue kalendri, tegid kõik, et ajalugu algaks Bastille’ vallutamisega. Sama muster kordub ajaloos sageli. Roomlased põletasid Kartaago ja kündsid põlluks. Mis see Ingeri ja Eesti külade hävitaminegi muud oli. Iga võimulesaaja üritab oma Kartaago hävitada. Aga ega Prantsusmaa pärast ma seda reisi ju ette võtnudki, ikka tema pisikese naabri pärast.
Puhkus, mis viib mind esmakohtumisele Monacoga, ei ole sugugi meie esimene välisreis. Eks sai neid ka vene ajal ja Inturisti või Sputnikuga (NSVL-i reisiagentuurid) tehtud ja juba iseseisvastki Eestist mõne korra väljas käidud. Oleme ilma lasteta just enne seda reisi Mehhikot ning Sri Lankat uudistanud. Samuti käisime kogu perega Seišellidel.
Niipea kui üle Eesti NSV kaitstud piiri saab ka muudmoodi kui paadipõgenikuna, kasutame iga võimalust, iga hetke ja iga kopikat, et maailma näha. Kuigi oleme rännanud mööda maailma, on lähedane Euroopa meie jaoks avastamata maa.
Seepärast näen ma ka Nizzat ehk kogu Prantsusmaad ennekõike vastavalt oma vaimupildile, oma ettekujutusele. See on põnevate lugude ja flirtiva armastuse maa. Kraanikausialune vetsupott ja kuivanud croissant vakstuga kaetud laual muutuvad häirivaks alles pärast puhkust, alles lennujaamas. Pärast seda, kui soomlasest giid grupiga lennujaama sõites meid linna unustab. Aga sinnani küll näen vigu ja viltust olemist, ent tähendust sellele kõigele veel ei teki.
Oleme puhkamas, oleme oma perega, ja meri on soe ajal, kui kodus külm juba jorjenite õied koledaks näpistanud. Oleme Prantsusmaal. Nii et jah, õhtusöögile, klient-kuningas. See, mida olen lugenud kuningas Louis XIII õukonnast ja tollasest elunautimisest, toetab minu arvamust, et siin maal peab elu lõbus olema. Päev lõpeb lõbusa õhtusöögiga, mis omakorda muutub lõbusaks ööeluks. Parafraseerides kuulsat Tallinnfilmi: ma olen täiesti terve turist ja tahan seda kõike saada. Mõistan isegi, et kartus, et restoranides kohti ei jagu, tuleneb minu nõukogulikust noorusest. „Sa võid ju šveitserile viiekat näidata ja öelda, et laud on Tuvikese nimele kinni pandud,” tögab mees. See võte, muide, aitas meid nõuka-ajal alati igasse restorani sisse, kui tudengitena priisata otsustasime.
Muigan. Lehvitame esimesele söömaminejate tiimile ja sätime koos noorema tütrega beebi magama. Vaevalt jõuame endki mugavalt sisse seada, minul õhtusöögi soojenduseks ees rose brut (kuiv roosa vahuvein) ja Kaisa viinamarju krõbistamas, kui meie õhtusöögilised tagasi tulevad. Tuleb välja, et kõik prantslased ja turistid asuvad sööma ühel ajal, just siis, kui toimub meie esimene dessant restoranidesse. Olen nii üllatunud, et ei hakka isegi toonitama: „Ahhaa, mis ma ütlesin.” Igatahes selgub, et restorani sööma ei minda terveks õhtuks, vähemalt mitte siin rannapromenaadil, vaid süüakse vahetuste kaupa nagu meil omal ajal koolisööklas. Teiseks vahetuseks on meil laud broneeritud.
Lapsed on juba nii palju reisinud, nad teavad, et virisemine ei aita. Oma söögiaega oodates pistetakse nahka kõik viinamarjad. Kui õige aeg käes, võtame magava beebi kaenlasse ja läheme sööma. Olen päris kindel, et küll me poisile kaks tooli leiame, mille peale pesa teha. Niimoodi on see laps seltsielu elanud kolmekuusest saadik. Aga võta näpust! Kuigi kõrvallauas einetava pere koerale tuuakse joogikauss, siis titele on pakkuda ainult titetooli, sest kõik muud toolid on tõepoolest hõivatud sööjate tagumike toetamisega.
Nii ma leiutangi jalgratta. Tol ajal ei olnud kandelina meil tuttav, aga küllap olen midagi sarnast näinud varasematel reisidel, igatahes seon poisi oma õlasalliga kõhule ja elu on ikka ilus.
Mm-mh, Prantsusmaa. Oma silguarmastuses tellin kapteni taldriku. Märkan küll, kuidas kelneri silmad tasapisi suuremaks ja suuremaks lähevad, kui ka teised igaüks endale midagi tellivad. Ilusad pruunid silmad on. Edasi juhtub nii, nagu tavaliselt, et meie õhtusöögi esimene vahetus saab kõhu täis, võtab poisi mu salli seest ja läheb hotelli tagasi. Jääme Kaisaga kahekesi.
Minu roog kujutab endast nii umbes paarikümne sentimeetri kõrgust roomavat ja vingerdavat kuhja meetrise läbimõõduga taldrikul. Mul läheks tarvis merefauna õpikut, et siin näpuga järge ajada. Pool keedetud homaari söön kiiresti ära, mõned krabid takkapihta, siis austrid. Tõsi küll, väikese eelarvamusega, kartes, et äkki hakkavad austrid hamba all viiksuma. Rohekarbid ja sinikarbid mahuvad veel kõhtu. Muidugi tuleb kõige selle allaloputamiseks rohkesti rosed kasutada. Kaisa vaatab minu õhtusööki õudusega ja keeldub ühtegi limukat, nagu ta neid nimetab, puutumast. Olgu need siis keedetud või ringiroomavad. Tagantjärele tundub, et seda ringiroomamist ja viiksumist kujutasin ma pigem ette.
Ühel hetkel saab selgeks, et rohkem enam ei mahu. Kuhilast on alles umbes pool. Ja siis mu ilus väike tütar küsib ilusate silmadega kelnerilt: „My mom needs a doggy bag.” Olen mõneks ajaks hingetu. Sest see on see laps, kes oskab imekauni naeratuse saatel sulle mingi vingerpussi mängida. Kelner vaatab mulle sügavale silma sisse, vaatab nagu veelgi sügavamale ja ütleb oma prantsuse aktsendiga: „Your mom is beautiful.” Mille peale mu laps vastab: „So am I.” Vaat siis. Tundub, et selle põlvkonna lapsed sünnivad, kaks keelt suus. Küsin Kaisalt. „Miks me need molluskid kaasa võtame?”
„Kas sa tõesti arvad, et ma need kalli raha eest ostetud ilusad teokarbid siia jätan?” vastab mu ratsionaalne tütar.
Nii nagu ei ole eesti keeles ilmselt nimesidki kõigile neile olevustele, kelle ilusate karpide pärast me nad hotelli veame, on raske leida ka sõnu, et kirjeldada seda haisu, mis meie toas hommikul levib. Kuna Kaisaga ei saa kaubale, et karbid prügikasti visataks, siis nühime ja urgitseme karpe tühjaks ja puhtaks päris pikka aega. Osa viskan ikkagi salaja sodi hulka, mis ma siis vargsi ostukeskuse prügikasti sokutan. Edaspidi olen alati lahke naeratusega, ent kindlameelselt keeldunud, kui kusagil restoranis üritatakse mulle „koerakarpi” kaasa panna.
Aga minu silguarmastusele lisandus kiindumus molluskitesse, kirg austrite vastu on lausa ebaviisakalt tugev. Kord Ischglis uusaasta vastuvõtul tundsin end kui kass koore sees. Hotell Elizabeth on oma külalistele aastavahetuse õhtusöögi sissejuhatuseks teinud paarikümnemeetrise austrilaua. Võtan viisakusest kolm austrit