Eesti intiimne saladus. Andres Raid

ka meie pärisorjadest esivanemad. See oli argument ja pakkumine, millest oli võimatu keelduda.

      Rõõm ja õnn saabus neisse kubermangudesse. Mitte ainult need aadlikud, kes olid siia jäänud pärast Nystadi rahulepingut, ei tõtanud vaimustunult truudusvannet andma. Stockholmist ja mujalt Rootsimaalt saabusid tagasi ka need, kes olid sealt otsinud pelgupaika, sõjas aktiivteenistuses olnud ja Peetri vastu sõdinud. Nende hulgas olid siiani laialt tuntud Rootsi perekonnanimed – Rosenid, Stenbockid, Wrangellid, Ferzenid, Tiesenhausenid –, nad kõik kiirustasid Rootsist lahti öeldes emamaalt minema ja otse selle võimu alla, kes oli neile tagasi andnud nende esivanemate valdused.

      Selles peitus ka truuduse pant, millega venelasi muidu vihkavad mõisnikud teenisid Vene imperaatorit. Kes tihkaks visata kivi või visata „sitase sõna” Rõngu Marta suunas, kes teenis härraseid Menšikovi lauas ja keda märkas Peeter Suur?! Samal õhtul sai temast Peetri armuke.

      Vene impeeriumi aadliringkondades naljatleti, et ainult Peeter Suur (ja suur ta just seepärast oligi) sai hakkama sellega, et ehitas pisikesest paadist laevastiku. Ta tegi veel kahte asja ja sai mõlemaga ka ülimalt edukalt hakkama. Esiteks, suutis ta ehitada pealinna Sankt-Peterburgi, teiseks, ehitas ta linna sisuliselt sohu – mõlemat võib näha filmides ja lugeda lõputust hulgast ürikutest, ilukirjandusest ning poeesiast. Neile mõlemale on pühendatud terve hulk teadustöid ja referaate ning kel väiksemgi huvi, saab oma uudishimu igal juhul rahuldatud. See pole antud juhul aga meie asi. Aga vaat see, kuidas Peeter tegi litsist keisrinna, on juba kogemus omaette ja väärib lähemat käsitlemist.

      Peeter vahetas armukesi üsna sageli ja tema suursoosik Menšikov sättis talle ette kellegi, kes oli talle võlgu. Tegemist oli Rõngu Martaga ja ilmselt pole kahtlust, et Menšikov oli Martale ka omamoodi tuutori eest ja seda igas mõttes. Juba ammu enne seda oli Peetril suhe Anna Monsiga ja sellega võib seletada Peetri üsna jõhkrat suhtumist oma naisesse Jevdokija Lopuhhinasse, kes oli süütu hing ega omanud mingit sõnaõigust ei peres ega õukonnas – tema nimi on suhteliselt tundmatu isegi ajaloolastele. Ilmalik tegevus lõppes Lopuhhina jaoks üsna ruttu, sest Peeter saatis ta kloostrisse. Peeter lõpetas suhte Annaga niipea, kui sai teada viimase ebalojaalsusest. Anna polnud ka mingi ingel ja lubas endale kõrvalehüppeid isegi kõikvõimsa Peetri kõrvalt. Niipea, kui Peetri jaoks saabus valik prantsuse immoralite ja liivi litsinduse vahel, valis Peeter viimase. Flaami juveliiri tütar Anna Mons kolis Moskvasse ja abiellus seal õukonna esimese Preisi kuninga saadiku Keiserlingiga.

      Tutvuse alguses külastas Peeter uut kallimat Menšikovi juures ja maksis talle üsna tagasihoidlikku honorari. Üks tukat (u 10 franki) oli raha, mille pidi isegi soldat oma alakeha tumeda tungi rahuldamise eest kuskil urkas välja käima, ning just niipaljukest Peeter Martale välja käiski.

      Jutuajamistes Menšikoviga nimetas Peeter Martat üsna lugupidavalt Katariina Vassiljevskajaks (vana kreeka βασιλεύς, mis tähendas keiserlikku). Vasileus või Basileus (on teada veel mõned kirjapildid) oli vanas Kreekas monarh, kes omas pärilikku võimu, lisaks oli see ka Bütsantsi imperaatorite tiitel ja seal oli häälduspildis esitäht juba V ehk siis Vasileus.

      Katariina I, Buchholdz Heinrich, 1724, õlimaal

      1704. aastal sünnitas Marta oma esimese lapse, kellele pandi nimeks Peeter (Pjotr) ja kes peatselt suri. Sama saatus oli kõiksevägevamal valmis pandud ka Marta teise poja Pauli jaoks, ka selle poisi kutsus taevane isa peatselt enda juurde. 1705. aastal saatis Peeter Katariina Moskva lähedal asuvasse Preobraženskoje külla, kus elas toona Peetri õde, tsaaritar Natalja Aleksejevna. Seal õppis Marta ära vene keele ja sai sõbraks Menšikovi perekonnaga. Marta võttis vastu õigeusu 1707. või 1708. aastal, siis toimus ka nimemuutus. Uueks ja uhkeks nimeks sai Jekaterina Aleksejevna Mihhailova, kuna tema ristiisaks oli tsareevitš Aleksei Petrovitš ja Mihhailovi nime kasutas ka tsaar Peeter ise, kui soovis mõnes ringkonnas tundmatuna esineda. Kuid kõigest sellest ei piisanud tsaari õukondliku müüdi loomiseks just selles osas, mis puudutas Marta, nüüd juba ametlikult Jekaterina sugupuud. Sellesse küsimusse ei suhtutud pedantse täpsusega ainuüksi Vene õukonnas. Samal ajal pani Peeter Liivi- ja Eestimaad valitsema feldmarssal Repnini ja tegi talle muude korralduste seas ülesandeks otsida üles Marta juured Baltikumis. Nii saadi teada tsaari uutest „sugulastest”… Karl ja Friedrich (Marta vennad) osteti pärisorjusest vabaks ja nad saadeti mõlemad Sankt-Peterburgi. Karliga koos toodi pealinna ka tema naine ja kolm poega – Jakob, Martin ja Anton – ning kolm tütart – Sofja, Jekaterina ja Anna. Neile anti uus liignimi – Skavronski, mis kõlas üsna uhkelt, sest Poolas olid sellenimelised aadlikud juba olemas. Marta liideti nagu muuseas ka selle nime ja „uhke” sugupuuga.