Proloogi asemel
Näib nii, et siinset ajalugu on kirjeldanud vaid siiasõitnud vallutajad või nendega kaasas olnud isikud, meie oma lood meist endist on kõigest vaevalt paarsada aastat vanad. Kõik teised on meid siin kirjeldanud kui „nemad seal” ja hinnanud meie tegemisi, lähtudes eeskätt oma arusaamadest ja väärtushinnangutest. Meiegi arusaam ajaloost on suuresti valikuline, võtame omaks selle, mis meile meeldib ja tundub kuidagi omane ja puhtpraktiliselt kasulik, ning tunnistame jamaks ja alatuks laimuks kõik selle, mis ei sobitu. Näib, et on olemas n-ö meie ajalugu, kus tegelasteks meie valitud ja volitatud isikud, ja need, kes meile ei sobi, need ka meie lukku ei mahu.
Tegelikult on see „meiegi” suhteliselt laialivalguv ja ähmane üksus, mõnel on „meie” ainult mina ise, mõnel mahub sinna veel paar kasulikku hinge. Ja kui juba läheb vastutuse ning moodsamal ajal ka isiklike sigaduste hajutamiseks, siis kuulutatakse meile suvalisest kõrgemalasuvast kantslist, et see ongi see „meie”, kogu rahvas.
Meile meeldib elada müütides, mida oleme sünnitanud ise ja mida on meiega manipuleerimiseks loonud suisa teadlased või meile sisendanud kõikvõimalikud isandad. Tõele au andes on seda tehtud vajadusest lüüa lõhki isiksus ja saada tulemuseks kuulekas veoloom, kes sünnib, sadul seljas, vaid teiste sõidutamiseks. Selles on oldud küllatki edukas.
Levivad müüdid ju eestlastest, kelle ülim tahtmine ja eesmärk on elada omaette talus, puude varjus ja omaette. Ometi pole keeruline kindlaks teha, et siinsete alade külade põhiline tüüp oli just rida- või umbküla, hajakülasid oli suhteliselt vähe. Talumehed koondusid ja rüüstasid mõisaid ning kuidagi pidi saks end ju kaitsma. Seda tehti mõistusega. Talumehed istutati „oma” põldude keskele laiali põhjendusega, et see hoiab kokku aega põldudele tööle minekul – tegid ukse lahti, astusid õue ja künna kohe selle asemel, et paar tundi hommikul põllule minna ja sama palju tagasi.
Praegune ajalookäsitlus osutab siiani selle toimingu majanduslikule aspektile ja seda nimetatakse krundistamiseks. Saks saavutas aga oma tahtmise – külatänavat ja pidevat läbikäimist (koos tegevuste kooskõlastamisega) enam ei olnud – ja mis ehk ülioluline – lõhuti kommunikatsioon. Vähe sellest. Krundistamise käigus sosistati talumeestele-pärisorjadele üsnagi veenvalt, et sina, mats, saad kehvema maa sellepärast, et naaber Juhan ütles, et sa minu (saksa) kohta igasugu patujuttu ajad.
Tüliseeme oli külvatud ja näib, et see idaneb vahelduva eduga tänase päevani. Neid müüte on palju ja need on targalt tekitatud, võta või laulupidu, mis olevat eestlaste „leiutis”. Tegelikult võttis sakstel tükk aega ja oidu, et kohalikud 1869. aastal lõpuks sotsiaalse pinge väljalaskeventiili praktiliseks ettevõtmiseks muuta – ehkki ka see tuli neil endal kõigepealt puust ja punaseks ette teha.
Meie ajaloo praegust käsitlust vaadates jääb vägisi mulje, et tõsiseid ja ettevõtlikke naisi pole meie ajaloos üldse olnud. Küsige mõne oma tuttava käest kas või viie-kuue naise kohta, kes meie ühiskondlikku elu ja teadvust enim mõjutanud on. Mõni vast ikka meenub, ent kui jätta kõrvale poeedid ja heliloojad, tekib vaikus, see aga ei saa juba põhimõtteliselt, ei normaaljaotuskõvera ega tõenäosusteooria järgi nii olla, et meil pole olnud naisi, kes vääriksid mäletamist ja kelle järgi ka mehed võiksid mitte ainult joonduda, vaid ka õhata.
Kooliõpikutes äramärkimist leidnud naisi võib kahe käe sõrmedel üles lugeda ja see on ilmne ülekohus. Rahvaluules ja pärimustes on meie ajalugu ülimalt verine, kuid naised neis lugudes on oluliselt võimsamad kui mehed, kes iga vaenlase saabudes kohe metsa pagesid ja naised vaenlase meelevalda jätsid. Oli muidugi ka teisi stsenaariume, kuid mainitud tendents on valdav. Vaenlase lahkudes ilmus praegu perekonnapeaks nimetatud tegelane metsast välja ja asus kätte maksma ning kõike seda pidi meie ürgema taluma. Siinkohal ei tahaks ka meestele liiga teha, on nendegi seas jändrikkuse ja hea jonni eeskujusid, ehkki meile kogu aeg vastupidist kinnitatakse.
Meie naised väärivad oma kohta ajaloos, nad on palju olulisemad, kui tunnistada julgeme. Selles mõttes tuleks nende rolli oluliselt kõrgemalt hinnata, kui seda siiani tehtud on. Olgu see esimene katse selles vallas ja kui siit saavad alguse ükskõik kui tulised arutelud ja midagigi ses suunas liikuma hakkab, on eesmärk juba saavutatud.
Rõngu Martat ei löö meist üle enam keegi, pole lootustki. Tema osa ja roll liialduseta maailmaajaloos on seni aga teenimatult seitsme luku taga seisnud, tuulutame siis seda hindamatut varakambrit.
Eesti ja vene intiimsuhetest
Sissejuhatus
Tuntud arvamuse ja seisukoha järgi oli kõik see, mis oli hea, ilmtingimata minevikus. Kas või juba sellepärast, et eesti mees oli siis teistsugune – huvitus naistest, kakles, kui vaja oli, ja õiglustunne oli täiesti olemas. Tuleb ilmselt tuttav ette üsna levinud kõnekäänd rauast meestest ja puust laevadest, nüüd on siis vastupidi. Meestel oli suur jõud, nad olid julged ja omasid tervet rida kõikvõimalikest moraalsetest omadustest ning olid valdavalt indo-europiidsed ekstraverdid.
Soome-ugrilased tunduvad praeguste laialt levivate uskumuste järgi olevat just need, kes valitsesid ja asustasid tohutuid alasid Ida- ja Põhja-Euroopas juba ammu enne India aarialaste saabumist. Tõsi, ukraina ajaloolased väidavad, et nemad ei olnud ugrid, vaid hoopis ukrid. Me ei teaks sellest midagi, kui meie hulgas poleks suurt hulka kõikvõimalikke ajaloolasi ja mõtlejaid, kellest paljud on isehakanud ja pole end mingitest akadeemilistest programmidest ja õppejõududest rikkuda lasknud. Kui tõsiseks minna, siis on nende hulgas terve rida neid, kes võiksid mis tahes olemasoleva õppetooli ilma igasuguste süümepiinade kiusuta üle võtta ja tulevased heas mõttes tegijad sellest vaid võidaksid.
Tähtis on siinjuures meeles pidada, et ajalugu on kõige otsesemalt seotud teadusega, mis tegeleb tulevikuga – futuruloogiaga. Kõik, mis kunagi olnud (kunagi on olnud KÕIK, ainult olulisemalt vingemal kujul), leiab kajastuse ka tulevikus. See tähendab, et tulevikus esinevad asjad ja nähtused võivad meile tuttavad ette tulla ja seda mitte juhuslikult.
Pange tähele, just tulevikus, mitte olevikus. Meie ajal tundub kõik kuidagi vale. Kui isegi kisub sinna õige poole, siis ikka on midagi vajaka, midagi võiks rohkem olla ja kuskile võiks veel panustada. Meie kaasmaalasedki tunduvad kuidagi väiklasevõitu, peata oleku ja erilise vaimsuseta, ikka tundub, et aga kunagi oli ja kunagi veel kindlasti tuleb ka. Kas tuleb, pole kuigi kindel, aga et oli, see on raudkindel ja seda teadmist ei kõrveta meie teadvusest ei ussi- ega püssirohuga. Sest meil on uss, kes teadis mehe sõnu.
Rõngu Marta lugu
Marta sündis 5. aprillil 1684. aastal Ringenis kohaliku pärisorjast talupoja perre, toonase kuulsa parun Roseni valdustes. Marta isa suri katku, vend Karli müüs mõisnik Poola aadlikule, vend Friedrich jäi aga Liivimaale, kus töötas postijaamas Sankt-Peterburgi ja Riia vahelisel postiteel. ÕdeAnna läks mehele vene talupojale Mihkel Joachimile, noorem õde Kristiina läks mehele Kohemu külast pärit Simon Heinrichi nimelisele talumehele. Vanemast õest Jekaterinast sai olude sunnil avalik naine.
Martal vedas, sest juba kaheteistkümneaastaselt anti ta pastorile toateenijaks Marienburgi (praegu Aluksne Lätis). Martat kasutati majapidamises teenijana ja kirjatarkust talle ei õpetatud. Probleemid algasid pastor Glücki (kes muide sai tuntuks piibli tõlkimisega läti keelde) jaoks aga peatselt pärast seda, kui noor ja üsna kenake Marta sai küpseks füüsilise armastuse jaoks. Glück pidi hakkama igavikuliste probleemide kõrval tegelema ka hulga maisemate küsimustega, nagu näiteks – mis asi on liiderlikkus?!
Just enne vene pealetungi Marienburgile anti seitsmeteistkümneaastane Marta mehele ja väljavalituks osutus Johann Kruse nimeline tragun. Juba paar päeva pärast pulmi sõitis tragun Johann oma polguga venelaste vastu sõtta.
25. augustil 1702. aastal vallutas Vene üsnagi verise kuulsusega väejuht feldmarssal Šeremetjev Põhjasõja lahingute käigus Liivimaal rootslaste kindlustuse Marienburgis (Aluksne). Šeremetjev kasutas ära olukorda, kus rootslaste põhijõud suundusid Poola, ja alustas ohjeldamatut laastamistööd. Nii kandis ta 1702. aasta lõpul ise tsaar Peetrile asjade käigust ette: „Saatsin [sõdurid] igale poole põletama ja vangistama, järele pole jäänud midagi, kõik on laostatud ja maha põletatud. Ja võtsid sinu keiserlikud väed vangi mehi, naisi ja lapsi mitu tuhat. Ka tööhobuseid ja kariloomi