Sakslased vallutasid kindluse alles siis, kui kaitsjatel lõppes püssirohi. Kõik Ringeni kaitsjad notiti maha, sakslased kaotasid rünnakutes üle 2000 mehe. Ilma jäänud umbes viiendikust oma väest ja kulutanud Ringeni piiramisele viis nädalat, ei suutnud Kettler oma edu arendada. Oktoobri lõpus taganeti Riia alla ja see pisike võit muutus liivimaalaste jaoks õuduseks. Vastuseks ordumeistri manöövritele saabus Liivimaale kahe kuu möödudes Ivan Julma sõjavägi, kes maksis kohalikele oma väesalga kaotuse eest rängalt kätte.
Suure-Rõngu lossi park
Suure-Rõngu lossi barokkstiilis aed 1860. aasta plaanil
19. sajandil kujundati barokne park ümber vabakujuliseks pargiks, mis haaras enda alla kogu Lossimäe
Rõngu loss
Rõngu lossi varemed
Pärast Marienburgi vallutamist viidi öösärgis Marta vene sõjasalga laagrisse ja seal andus ta kas ise või veendi teda kuidagi anduma kindral Bourile (nimest esineb erinevaid kirjapilte). Bour ise oli võrdlemisi kireva elukäiguga mees, mis on juba eraldi kajastamist väärt. Vaatamata kindralistaatusele, pärines Bour tegelikult Liivimaa (praeguse Eesti) talupoegadest. Ta oli Rootsi teenistusest deserteerununa läinud Vene teenistusse ja jõudnud kindral-anchefin’i auastmeni välja. Ta astus teenistusse kuninglikku tragunipolku, mis paiknes Liivimaal ning juba Rootsi ja Vene vahelise Põhjasõja alguseks oli välja teeninud rittmeistri auastme. Sama kraadiga alustas ta sõjategevust Venemaa vastu Rootsi kuninglikus sõjaväes.
Kui algas Vene vägede jaoks kurvalt lõppenud võitlus Narva kindluse pärast, sooritas nooruke Rodion Hristianovitš teo, mida on formaalloogikat appi võttes üsna raske seletada. Sel ajal, kui välismaalastest Vene komandörid koos sõduritega ilma igasuguste süümepiinadeta ja vandele vilistades võitva Rootsi poolele üle läksid (piisab, kui meenutada üsnagi legendaarset Karl Evgeny de Croix’d), käitus Bour just vastupidiselt ja läks 30. septembril 1701. aastal üle juba lahingu kaotanud Vene poolele. Seal võeti ta avasüli vastu, sest erinevate allikate kohaselt oli jutt tema teost, mis sai ülemineku põhjuseks, juba venelaste laagrisse jõudnud. Nimelt oli Bour tüli käigus löönud maha teda päritolu pärast solvanud Rootsi sõjakaaslase ja teda oleks ilmselt oodanud võllas. Selle vältimiseks ja solvununa läkski Bour üle.
Bouri järgnevatest vägitegudest tuleb ära märkida aktiivne osavõtt Vene väe triumfikäigust Balti avarustel. Järg jõudis viimaks ka praeguse Eestini. 14. augustil 1710. aastal vallutas ta Pärnu ja seejärel ka Öseli (Saaremaa). Sama aasta 29. septembril jõudis ta Reveli (Tallinna) alla, kus teda ootas külmunud ja üsna kehvades oludes vaevlev rootslaste garnison, ning Bouril polnud kuigi keeruline veenda rootslasi allaandmise paratamatuses. Selle väsimatu ratsaväelase ja tõelise sõduri teeneteritta kuulusid kahe ülitähtsa Rootsi eelposti – Riia ja Reveli – vallutamine.
Kindral Bour ei häbenenud oma päritolu ja oli selle üle uhkegi, erinevalt paljudest järeltulijatest ei püüdnud ta ei enda ega teiste jaoks välja mõelda mingit olematut aadlisugupuud, mille üheks oksaks oleks kuidagi võinud end munsterdada. Positsiooni ja vaieldamatu teenitud autoriteedi oli ta endale auga ise kätte võitnud. Olles võtnud oma diviisiga kontrolli alla osa Liivimaast, otsis ta üles möldrist venna, kes oli ta mõttes juba ammu maha matnud. Bour embas venda kogu diviisi nähes ja juuresolekul ning käitus temaga justnimelt vennalikult, olenemata meeletust seisusevahest, mis juuresolijate jaoks oli ennekuulmatu. Ta käitus vennalikult – ostis venna pärisorjusest vabaks ja kindlustas toimetuleku ka materiaalselt.
Tagasi Marta juurde… Bour hoidis Martat paar päeva enda juures, hiljem loovutas naise oma vahetule ülemusele, Venemaa noorele ja tärkavale sõjageeniusele krahv Boriss Petrovitš Šeremetjevile. Viimane kinkis omakorda Peeter I juures soosingu saavutamiseks Marta krahv Menšikovile.
16. saj Liivimaa kaart
Rootsi valitsemisaega Eesti territooriumil on harjutud pidama kuldseks, ilusaks või isegi helgeks. Selles mõttes on tegemist müüdiga, sest tegelikust õitsengust või mingist õnnest oli kohaliku rahva jaoks asi enam kui kaugel. Tartu Ülikooli peetakse kultuurikantsi sümboliks isegi rahvusvahelises ulatuses, ehkki ülikooliks selle klassikalises mõttes sai kool alles 1802. aastal. Olgu sellega, kuidas on, kuid algne Academia Gustaviana (loodud 1632. aastal) oli juba pool sajandit vaimuvalgust jaganud (loomulikult mitte meie esivanematele), kui Rootsi isandatest hingeinsenerid põletasid tuleriitadel meie esivanematest „nõidu”, kelle looduslik ja sageli tulemuslik ravitsemiskunst isandatele kuidagi ei meeldinud ning mida peeti otsekontaktiks põrguvürsti endaga. Helge Rootsi aja kontseptsioon sai jõudu juurde 1932. aastal, mil tähistati kooli 300. aastapäeva ja kedagi pidi selle eest ju kummardades tänama ning Gustav sobis selleks suurepäraselt.
Meie Marta elas imekombel üle suure nälja aastatel 1695–1697, mil paljud inimesed lahkusid toidu otsingutel kodudest, kuhu suurem osa enam tagasi ei jõudnudki. Söödi kõike, mis kätte puutus ja mis kuidagigi kõhtu täitis, ei põlatud ära ei õlgi, puukoort ega isegi sõnnikut. Palju inimesi suri toona näljasurma, nende hulk on teadmata, ehkki ürikutes räägiti surnutest, kes vedelesid igal pool virnades. Kokku arvatakse surnud viiendiku kogu elanikkonnast ja Rootsi võimud ei liigutanud kohalike huvides lillegi, pigem vastupidi. Rootslased viisid keset suurt nälga vilja siitmailt välja, välja viidi isegi viljakat mullakihti!
Glücki pere, kes oli Marta endale teenijaks võtnud, päästis ta näljasurmast ja üldiselt hea südamega Marta pidas seda hiljem tänulikult meeles. Kandes juba Jekaterina nime ning saades Peeter I armukeseks ning hiljem niinimetatud naiseks, viis Marta Glücki pere Moskvasse ja kindlustas neile muretu äraolemise. Marta hoidis Glückide tütreid endale väga lähedal ja pani need ka mehele.
Miks ikkagi imponeerib meile Rootsi „kuldne aeg”? Lugu on tegelikult üsna lihtne ja proosaline. Rootsi kuningas Karl XI tegi tembu, mis oli poliitilises mõttes jäme viga. Suveräänina lõi ta kõikide provintside jaoks nn „alistamise komitee”, mille kohus ja ülesanne oli konfiskeerida ning riigistada kõik mõisad, mille omanikel puudus dokumentaalne tõend seadusliku akti näol nende mõisate omamise kohta, ükskõik mis aegadesse nende omandiõigus tagasi ulatus.
Liivimaa ja praeguse Eesti territooriumil asuva eliidi jaoks, keda oli sõdade käigus kolm sajandit järjest rüüstatud (varade taaskasvatamine oli seatud suuresti aga meie esivanemate õlule), oli see suur löök. Paljudes mõisates polnud paberid enam säilinud ja Karl XI selline korraldus oli eliidi jaoks kahtlemata seadustatud röövimine, mille eesmärk oli kohalikud isandad paljaks teha. Just nende isandate sõltumatus käis Rootsi despoodist kuningale närvidele. Samas oli see mesi meie esivanemate kõrvale ja ilu silmale – vihatud saksa asuti paljaks tegema, tema õigusi kärpima ning kahjurõõmust suuremat rõõmu pole siinmail siiani. Rõõm ja õnn selles kahjurõõmus suuresti seisneski, talupojast pärisorja jaoks ei muutunud midagi, sakste viha vaid suurenes ja seda valati orjade peale sagedamini välja. Selles mõttes muutus meie esivanemate elu veelgi suuremaks põrguks.
Reduktsiooni käigus tagastati riigile (Rootsi omale muidugi) ligi 80 % kõigist aadlike maadest Liivimaal, 54 % Estlandis (Eesti aladel) ja 30 % Öselis (Saaremaal). Meie sajanditevanune vaenlane ja rõhuja, rakutasemel vaenlane sai tunda alandust ja oli sisuliselt laostatud – mida sa hing veel ihkad! Karl XII-le tuleks Tartusse panna ausammas nagu Gustav Adolfilegi selle visaduse eest, millega ta jätkas oma isa, Karl XI alustatut.
Peeter I vallutustega lõppes siinmail „kuldne aeg”. Mis siis oli see