PROLOOG
„Kas võiksid kirjeldada, millised on su tunded praegu?” kirjutab ajakirjanik. „Kas oled hirmul?” Olen meelitatud, et keegi minu hingeelu vastu huvi tunneb. Vormin peas vastust, mis minust hea mulje võiks jätta. „Oh, mis te nüüd” võiks kõlada vapralt.
„Kerge surmahirm vürtsitab argipäeva.”
Maa hakkab jälle värisema.
„Tead, viimastel nädalatel, ah, mis ma valetan – juba pikkade kuude jooksul –, on tõesti raske olnud,” tahaksin hoopis südant puistata. „Eluisu on läinud, aga hirm surma ees üha kasvab ja … ja see kohutav ahel maavärinaid, mis pärastlõunast alguse sai ega taha lõppeda …” Niiviisi algaks ausam vastus.
Aga need küsimused ei paista olevat Eesti ajakirjaniku sõnumi tuumaks, vaid sissejuhatuseks järgnevale. „Kas võiksid kommenteerida praegust seisu? Kas Jaapanis on tuumalekke oht?”
Mis tuumalekke?
Jälle maavärin. Laelamp hakkab kõikuma. Maja nagiseb vastikult. Teler toanurgas üha kordab videolõiku hiidlainest, mis vaikse, ent vankumatu tulvana linnu endasse neelab.
„Muidugi olen hirmul,” tipin ajakirjanikule vastuseks.
Alustan raamatu kirjutamisega 2011. aasta algul, pisut enne 11. märtsi katastroofi.
Tōkyō1, mõtlen – mida see linn endast siis ikkagi kujutab? Mitte ühtegi mõtet.
„Tōkyō-Tōkyō-Tōkyō,” kordan valjusti.
Vaimusilma ette tekib pilt linna siluetist, oranž Tōkyō Tower kõige keskel pilku püüdmas. Aga siis tuleb pähe, et ma pole kunagi Tōkyō Toweri otsas käinud ja kogu linna täiuslikku siluetti olen näinud pigem postkaardilt või muusikavideost.
Edasi kangastub Shibuya oma kuulsa ristmikuga, kuid puhas mõte Shibuya rahvamassist ja lärmist ähvardab peavalu tekitada. Nüüd virvendab silme ees Roppongi Hills, aga ma ei satu sinna pea kunagi.
Siis tuleb pähe Hello Kitty, mis jätab mu külmaks. Jaapani popmuusika, mida ma ei kuula. Manga2, mida ma ei loe, anime3, mida ma ei vaata …
Täielik absurd, mõtlen, ma nagu ei olekski siin, selles linnas. Kesk Tōkyōt elades olen püüdlikult suutnud eirata ümbritsevat reaalsust ja kujutlen linna hoopis sellisena nagu postkaardil või muusikavideos.
„Mulle isegi ei meeldi see linn!” purskan viimaks alla andes nii kõval häälel, et mu ülalt naaber kohe kindlasti kuulma peab – ta kuuleks isegi sosinat.
Selle välja öelnud, ehmatan ära. Igaks juhuks panen vastumürgina mängima Pizzicato Five’i „Mon Amour, Tōkyō”.
Tōkyō on lahe. Tōkyō on armas. Tōkyō on veider. See on aksioom.
Võtame ette mõne välismaise artisti muusikavideo. Võtame The Killersi või Beastie Boysi. Võtame Peter Björn & Johni või The Black Eyed Peasi, Bedouin Soundclash’i või Kaiser Chiefsi. Kas või vana hea Madonna või The Police’i. Ühest pilgust videole piisab, et mõista sõnumit – Tōkyō on lõpmatu inspiratsiooniallikas. Ja mitte ainult seda. Tōkyō on üht teatavat tüüpi inspiratsiooni allikas. Aga ometi …
Jaapanlastel endil on sellest linnast üle saja, võib-olla isegi mitusada laulu. Tujiko Noriko, üks mu lemmikartiste, on avaldanud kaks lugu pealkirjaga „Tōkyō”. Mõlemad kirjeldavad säravat võltsvalgust ja võltsi linna. Maju, mis värisedes paistavad leludena purunevat, pooleks murduvat.
Kas selleks, et ühest linnast kirjutada, pean ma teda tingimata armastama? Mõtlen pikalt ja jõuan järeldusele: ei pea.
Hetkest, kui loobun kohustusest Tōkyōt armastada, te-mast inspireeritud olla, hakkan ma selle linna käekäigu vastu huvi tundma. Tagasihoidlik huvi kasvab mõne aja jooksul märkamatult sümpaatiaks ja edasi juba leebeks kiindumuseks.
Nüüd, paar aastat hiljem ei meenuta katastroofi Tōkyōs enam suurt miski, kui ehk tuumajaamade sulgemisest tingitud kokkuhoidlikum elektrikasutus välja arvata. Linn inspireerib endiselt muusikat, kunsti, romaane, luulet … Tōkyōs on fantastilisi paiku ja inimesi.
Samas on Tōkyō aga ikka see kõleda valgusega maailma kõige hallim linn, kus miljonid inimesed hommikul vaikiva vooluna kõik ühele poole liiguvad – ja õhtul teisele poole tagasi. Seesama linn, mida ähvardab uue maavärina oht. Aga Tōkyō pole postkaardil, vaid on päris.
Ma arvan, et maavärin saabki murdepunktiks minu ja Tōkyō suhtes. Linn, mis mulle nende päevade kogemuse kaudu avaneb, ei ole enam muusikavideos, vaid minu ümber ja minu jalgade all –, ja ähvardab mulle kaela kukkuda.
Sellist Tōkyōt on keeruline armastada, sellest on keeruline inspireeruda. Ent ometi see juhtub. Mitte tingimata nii, nagu muusikavideost võiks mulje jääda. Hoopis teisiti. Ja olgugi, et teekond on teine, võib see jõuda samasse punkti. Nagu Tujiko Noriko laulab: ilus linn, kas pole ilus?
AGA MIKS JAAPAN?
2005. aasta suvel küsitakse minult Aasia kultuuriloo eriala kollokviumil: „Aga miks Aasia?”
Mina, äsja keskkooli lõpetanud ja üheksateistkümnene, vastan: „Oh, ma mõtlesin, koolis õppides oli muudkui lääs ja lääs. Maailma ajalugu tähendab tegelikult Euroopa ja USA oma. Kunst on da Vinci või Monet, muusika – Bach ja Mozart, filosoofia on Aristoteles ja Nietzsche, kirjandus – Goethe või Dostojevski. Popmuusika on The Beatles või Back Street Boys, revolutsioon on seotud kas Prantsusmaa või seksiga. Aga ma tahan ida! Mul on puudu terve teine poolkera, pool maakera!”
Kui aus olla, siis päris nii ma ei vasta. Kuigi püüan sedasama mõtet edasi anda, ei ole mul mahti sõnu nii ilusti ritta seada. Pealekauba hindan end kõvasti üle. Muidugi pole mul teadmisi tervest planeedi läänepoolkerast. On vaid põgus ettekujutus mõnest Euroopa ja USA ajaloo ja kultuuri aspektist – ja see on ka kõik. Mis toimub Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, Austraalias, Aasias? Ja kui võttagi ette see niinimetatud ida-poolkera, siis mis toimub Bruneis? Aga Sri Lankal? Lõuna-Koreas? Mis vahe on hiina, korea ja jaapani keelel? Kus Jaapan üleüldse asub?
Hästi, seda ma ehk ikka tean.
Hämaral novembripäeval – sellisel, kus isegi pärastlõunaks pole päike veel välja ilmunud –, ühes järjekordses jaapani keele tunnis, küsib sensei4: „Noh, kas kõik lähevad homme keeletesti tegema?” Olen nüüdseks juba poolteist aastat jaapani keelt ja kultuuri õppinud. Keeletestiga selgitatakse välja need, kes järgmise aasta vahetusõpilasena Jaapanis veedavad. Õhkkond on unine ja novembrile omaselt apaatne. „Meie kursuselt ei lähe vist mitte ükski,” ütleb viimaks keegi vaikselt klassinurgast.
„Mis tähendab, ei lähe?” tõstab sensei häält. Ta põrutab jalaga vastu maad. „Peab minema!” ütleb ta, nagu ta polekski jaapanlane, või vähemasti ei vasta tema käitumine minu ettekujutlusele jaapanlasest.
Aga üks aasta on ju nii hirmus pikk. Ma ei taha kodust nii kaua ära olla. Pool aastat oleks paras aeg, mõtlen. Kuid sensei jutu järgi kestavad kõik vahetusprogrammid aasta. Ja oleks see siis ainus mure. Testi tuleb tegema ju terve hulk vanemate kursuste üliõpilasi, kes on jaapani keelt mitu aastat kauem õppinud. Mis võimalus mul napilt pooleteiseaastase keeleõppe kogemusega üldse oleks?
Mitu tundi hiljem on väljas endiselt hall ja hämar. Sõidan vanadusväsimusest krigisevas bussis kodu poole, kui heliseb telefon. Helistab sensei, kes ütleb, et üks pooleaastane programm on siiski olemas. „Tule tagasi kooli ja kirjuta homsel testil osalemiseks avaldus.” Järgmises peatuses astun bussilt maha, lähen kooli tagasi ja kirjutan avalduse, et soovin pooleks aastaks Tōkyō tütarlastekolledžisse õppima minna.
Järgmisel päeval, mõni tund pärast uskumatult keerulist jaapani keele eksamit, veedan aega koolikohvikus salatit