Joomahullu päevaraamat. Juha Vuorinen

Mulle näkku ei nikuta.

      Laupäev, 25.7

      Kohe ärkamisest peale tiirles mul peas imelik teema: “e-mail”. Mis kuradi asi see e-mail on? Helistasin raamatukokku ja palusin teenindajat kas või kõik raamatud kaanest kaaneni läbi lugeda, aga ma pidin saama teada, mis on paberkoopia e-mailist. Teenindaja naeris nagu pingviini ja kuulipilduja elav ristsugutis.

      “Kikikikikikikiki…”

      Mind tabas kohutav raevuhoog ja ma karjusin torusse kii kõvasti, kui suutsin:

      “Lõpeta ära, lits!!!”

      See mõjus, kikitamine lõppes nagu lõigatult. Kibe hääl ütles:

      “See on elektronposti teine nimi.” Piip piip piip piip…

      Kuradi kõrihäälitseja lõi toru hargile. Ah elektronposti…

      Pühapäev, 26.7

      Otsustasin pärast pikka pausi pisut posti piiluda. Avasin ilmselt reedel saabunud paksu kirja, millel oli ilmselgelt naise käekiri. Ümbrikust tuli välja raamat “Kaksteist sammu”. Mh? Kas ma olin juua täis peaga mõne eide varbad lestadeks tallunud, et mulle saadetakse mingi kuradi tantsuõpik “Kaksteist sammu”? Hakkasin raamatut sirvima. Esimese sammu all õpetati:

      “Me tunnistasime oma võimetust alkoholi ees ja seda, et meie elu oli kujunenud selliseks, et omal jõul me enam hakkama ei saanud.”

      Vittu, see ei olnudki mingi tantsuõpik. Vaatasin raamatut pisut lähemalt. Muidugi, see oli nende AA-tolguste raamat. Esilehel oli pühendus:

      “Kallis Juha! Märkasin, et meie koosolekul käies ei saanud sa päriselt aru AA-traditsioonist. Kui soovid, räägin sulle mõningaid asju meie tegevusest. Tervitades, Tiina.”

      Käekiri oli nii ilus, et ma otsustasin asja kindlasti kaaluda. Õnneks oli tibi lisanud ka oma telefoninumbri.

      Ehkki ma olen ebausklik ainult pohmas peaga, tuli siiski mingi kummaline “saatuse sõrme”-tunne. Tõeliselt kummastav tunne oli märgata, et elutoast vetsu on kaksteist sammu. Köögist vetsu on kaksteist sammu. Lavatsilt vetsu on kaksteist sammu. See pidi olema enne. Tänasest päevast alates on vähemalt mu sitamaja täiesti alkoholivaba piirkond.

      Esmaspäev, 27.7.1998

      Sain täna jälle posti, õigemini kaardi, millel mu kauge tädi lubas külla tulla. Oli kirjutanud kaardile isegi rongi saabumisaja, et teaksin aegsasti platsis olla. Läksin vastumeelselt raudteejaama poole, sest minu praeguses meeleseisundis on kaheksakümnene kapistuhnija kõike muud kui teretulnud. Jõudsin paraja varuga raudteejaama Kuopiost tulevat rongi ootama. Ma ei tea, kas see oli pingest või millestki muust, aga äkki tabas mind akuutne sitahäda. Läksin lühikeste sammudega jaama vetsu ja pihustasin oma pingepasa potti. Edasi juhtus see, mis tavaliselt halvas komöödias. Sitapaber oli otsa lõppenud ja mu pärak oli endiselt nagu šokolaadikook, haisust rääkimata.

      Mul välgatas geniaalne idee. paterdasin nagu pingviin, püksid rebadel, kõrvalkabiini juurde. Koputasin viisakalt uksele ja küsisin:

      “Kas seal on ehk sitapaberit?”

      Olin ilmselt küsimuse valesti sõnastanud, sest uksepraost vaatas vastu kibeda, kuid uudishimuliku näoga ametnik, kes luges oma vajadusi rahuldades mingit dokumenti. Kuna ametnikul ei olnud kavatsustki anda mulle pisikest juppigi oma vetsupaberist, vaid ta jõllitas mind uskumatu näoga, otsustasin õigluse jagamise enda kätte võtta, krabasin vana käest dokumendid ja lõin ametnikuraisa sitamaja ukse pauguga kinni. Kiirustasin oma kabiini ja pühkisin sitaaugu nende paberitega puhtaks. Oi raisk, kui kõva võib tavaline kirjapaber olla! Kõige tipuks lõikasin veel terava paberiservaga sügavalt perse sisse. Kas riigil pole raha laserprintereid osta või? Mu perse muutus tindiprinteriga trükitud dokumentidest täiesti mustaks. Arsti juurde ei tihanud ka minna, peavad veel mingiks perverdiks, kes oma perset lõigub. Halb päev. Kuradi halb! Kuna pabereid oli mitu ja rongi saabumiseni oli veel aega, otsustasin pisut uurida puhtaks jäänud pabereid. Mu keskendumist segas küll mõnevõrra kõrvalkabiinist kostev lärm. Kas seal oli ka paber otsas? Vittu, need olid ju juriidilised dokumendid.

      “Viidates süüdlase jõhkrale hoolimatusele liikluses ja rängas joobes sõiduki juhtimisele taotlen kahtlusalusele reaalset vanglakaristust selle ja selle § alusel.”

      Vittu, ma olin kogemata pühkinud perset kellegi süüdistuskokkuvõttega. Mõtlesin endamisi, et oleks tore minna seda kohtuistungit vaatama. Võib tulla sõna otseses mõttes sitt kohtuotsus.

      Et päev oleks täielikult luhta läinud, teatati hetke pärast:

      “Seoses probleemidega raudteel ei saabu täna kiirrong nr 45 Kuopiost. Võtke ühendust lähima VR-i kontoriga.”

      “Aitäh ja tervisi vedurijuhtidele,” nentisin ma ja läksin koju.

      Teisipäev, 28.7

      Otsustasin algul end täis juua, aga pärast hetkelist mõtlemist leidsin, et oleks üsna nõme olla pilditu, kui kaheksakümnene memm tuleb “toredale” sugulasele külla. Otsustasin kaine olla ja koguda julgust helistades sellele AA-Tiinale. Telefonile vastas hääl, mis oleks sobinud maailma seksikaima naise suhu. Tiina lubas õhtul läbi tulla. Tiina hääl oli nii lummav, et otsustasin enne koristamist kiirelt pihku lüüa. Olen purjus peaga helistanud igasugustele pornotelefonidele, kus tüdinud olemisega eided alustavad kohe monotoonset vadinat.

      “Tšau! Mina olen Tarja. Mis sul seljas on? Mul ei ole midagi. Kougi oma riist välja. Mida sa tahad, et ma sellega teeksin? Tahad, et ma võtan selle suhu?”

      Sellel hetkel hakkan ma tavaliselt lustima.

      “Jaa, see oleks tore. On sul nii suur suu, et terve telefoniaparaat mahub sinna sisse ja ma saan kuulata, kuidas sa mul läbi telefoni suhu võtad? Kui see ei sobi, siis kas sa, kullake, võiksid ehk selle telefoniaparaadi endale perse toppida? Aga pea meeles, et kui see heliseb, siis ära proovigi vastu võtta. Su pisi-pepu läheks ilmselt lõhki. Oli tore vestelda. Tšau!”

      Ilmselt rikkusin ma ühe ilmsüüta tütarlapse päeva ära, aga mida kuradit nad siis lasevad seal järjekorras oodata, 11.95 minut pluss kohaliku kõne tasu. Mulle näkku ei nikuta, pealegi ma võin olla joodik, aga kindlasti mitte pihkur, enda meelest vähemalt.

      Kolmapäev, 29.7

      Tiina tuli alles täna. Oh-hoo! Tavaliselt olen naised juba esiku põrandale maha jooksnud, aga tema oli teisest puust. Ma pole neid pikali pannud mitte lihtsalt lustist, mida pakub kukkuva inimese nägemine, vaid tõmmanud ikka seeliku üle pea ja armutult põrutanud. Peaks ilmselt mingi psühholoogiga rääkima, et kas naistel on mingi salajane himu ootamatult võetud saada. Minu puhul on see igatahes paika pidanud, liigagi hästi. Tiina hakkas vatrama AA-klubist ja muust sellesse puutuvast. Ma ei kuulnud sõnagi, sest mõtlesin kogu aeg, kuidas see armas olend ilma vähimagi hilbuta välja võiks näha. Suutsin end tasahilju sokutada selle karskusime kõrvale ja hakata asja poole tüürima, kui helises uksekell. Seal oli tädi Hulda, ja veel täiesti elus. (Nad oleks võinud ta vähemalt kirstus tuua.) Niipalju siis elu parimast kepist… Vähemalt Tiinaga. Tuleb käsi südamel tunnistada, et tädi Hulda peale polnud ma niimoodi kunagi isegi mõelnud. Tiina mõistis olukorda ja lahkus vaikselt, aga õnneks lubas millalgi paremal ajal tagasi tulla.