Ärgates oli jube halb olla. Ma ei tea, kas nad olid mulle öösel veel diapami söötnud või mis, igatahes oli pohmell hullem, kui ma kunagi viinast olen saanud. Päev möödus lamades. Pärastlõunal tuli minu juurde mingi kuradi joomaterapeut, kes rääkis viina ohtlikkusest. Kui mul oleks olnud relv, oleksin ta sealsamas maha lasknud.
Ka voodipesuladu ei tundunud enam sugugi nii kodune kui varem. Ei tea, kas see oli ravimidoosi märgatavast vähendamisest? Ma ei veeda tavaliselt aega pesulaos, sestap hakkasid mul kohutavad hirmuhood. Rääkisin neist arstile, kes ütles, et need kuuluvad sümptomite hulka. Türamaivõi, ma tulin sitapeast müüja müüdud piima pärast kõhuhädale leevendust otsima, aga mind pandi hoopis pesulattu kinni ja pumbati rahusteid täis. Väga tore riiklik arstiabi.
Neljapäev, 11.6
Lamasin endiselt pesulaos. Pidin kaks korda ise süüa paluma, sest õed ei ole harjunud pesulattu süüa tooma. Kõht hakkas vaikselt korda minema, kuni õed ajasid minu ja mingi vanamuti ravimitopsid segi. Panin selle korra suurt ravimikogust küll imeks, aga võtsin kõik siiski kenasti sisse.
Pulss kukkus ootamatult maratonijooksja tasemele, kuhugi 30 ja 40 vahele, aga teisalt hakkas uuesti pihta see põrgulik pasanteeria. Algul kõht ainult korises pahaendeliselt, aga siis hakkas tulema täiega ja loomulikult voodisse. Ma pole eales näinud nii kiiret sooletööd. Kutsusin õed kohale ja rääkisin neile õnnetusest, ehkki nad võisid seda haisu järgi juba aimata. Õed hakkasid karmi käega mu perset pühkima ja olid ilmselgelt pahased. Üks õde palus mul pöörata end küljele, et ta saaks lina vahetada. Teine, üle saja kilone, tõmbas mul aga lina nii raevukalt alt ära, et kukkusin haiglavoodist põrandale. Haiglavoodi on ilmselt üle meetri kõrge, nii et pesulao kõvale põrandale kukkuda oli kuradi valus. Peale selle lõin veel pea vastu öökappi ära, nii et natuke aega ei teadnud ma, kus ma olen. See oli õigupoolest meeldiv tunne.
Tundus, et kõht on hetkeks rahunenud, aga kus sa sellega. Tundsin ilma mingisuguse hoiatuseta, et pask on jälle püksis. Helistasin uuesti õe kohale, et on nagu jälle kaka püksis. Ilmselgelt tüdinud õde küsis:
“Kas seda on veel tulemas?”
“Sellele on täiesti võimatu vastata, sest mul pole perses mingit mõõturit, mis näitaks tulemas oleva pasa kogust, olekut ja tuleku aega.”
Mutike, kes oli võtnud sisse mulle mõeldud pillid, korises voodis, nutvad omaksed ümber.
“Eile oli veel nii reibas, aga eks see minek tuleb järsku, kui aeg käes on,” leinasid omaksed.
Ainus lohutus töinavatele omastele oli mutikese näol olnud õnnelik naeratus. Milline tabletisõltlane sellest mutikesest veel saada võib? Sellest pajatavad haigla salatoimikud…
Reede, 12.6
Arst käis korralisel visiidil ja leidis mu pulsi olevat vägagi hea. Lubas mu isegi koju. Korjasin õnnelikuna oma asjad kokku ja kadusin. Otsustasin, et isegi kui ma peaks puukoorimismasina vahele jääma, ei lähe ma enam sellesse haiglasse tagasi. Enne haiglast lahkumist pakuti mulle mingit mannavahtu meenutavat ollust. Sõin isukalt, sest mingil imelikul põhjusel oli mu sool viimasel ajal olnud suhteliselt tühi. Seejärel marssisin suurema tseremooniata uksest välja värske õhu kätte. Olles hetke vabadust nautinud, oli kõhus jälle selline tunne, nagu oleks keegi küünlaga püssirohukeldrisse läinud. Kupatasin pingviinisammul lähimasse kohvikusse ja otse meeste vetsu. Minu ebaõnneks oli kohvikus vaid üks kabiin ja pissuaar. Just siis, kui olin astumas vetsu poole, naksatas uks mu nina ees kinni. Valu paisus nii talumatuks, et lasin püksid alla ja tulistasin kogupaugu kraanikaussi. Alles siis taipasin, et oleks ehk olnud mõistlikum pasandada pissuaari kui kraanikaussi. Otsustasin pöörduda ja viimase otsa pissuaari lasta. Pöördudes muutus aga surve kõhus talumatuks, nii et panin korraliku plöraka vastu uksi ja seinu. Kõige rohkem käis mulle kogu episoodi juures pinda see, kui kuulsin vetsu poolel olevat tõbrast püstijalu kusemas, mida ta oleks sama hästi võinud teha ka pissuaari. Tõmbasin kähku püksid üles ja põgenesin kuriteopaigalt.
Oleksin tahtnud olla sitakärbsena laes, kui see püstijalu kusnud härrasmees astus üledisainitud tualetti.
Ma ei söö enam kunagi mannavahtu. Õigupoolest ei söö ma enam kunagi midagi, mille värv natukenegi viitab valgele.
Laupäev, 13.6
Hommikul kruvisin vetsu ukse eest ära, lihtsalt igaks juhuks. Viisin vetsu väikese järi ja laua ja sõin seal ettevaatlikult veega keedetud kaerahelbeputru. Ma ei söandanud sellesse panna isegi võisilma.
Pühapäev, 14.6
Mõtlesin kogu päeva sellest, kuidas maailma kõige loomulikum asi on kakal käia. Kõik käivad, isegi Bill Clinton. Aga kuidagi on mulle möödunud nädalast sitamaitse suhu jäänud.
Esmaspäev, 15.6.1998
Pidin käima haiglas järelkontrollis rääkimas, kuidas ma end tunnen. Oma üllatuseks pidin andma ka sitaproovi. Sellest vahvast väljaheiteproovist oleks olnud kena varem teada, sest väänasin just hommikul enne haiglasse minekut korraliku pätsi. Olles veetnud viis tundi sitamajas, sain lõpuks siiski pisikese julga välja pressitud.
Õde tuli hetke pärast uurima, kas mu väljaheites on verd, et see nii must on. Ütlesin, et see on võimatu, sest ma vihkan verikäkke. Õde nägi hulga vaeva seletades, et veri võib olla pärit mu soolestikust. Pidin äärepealt minestama.
“Kas ma situn verd?”
Nad soovitasid mul hakata söetablette võtma.
“Söetablette?”
Olen söönud ilmselt kõiki võimalike pille, mida Soomest saab, aga söetablette mitte kunagi. Mulle selgitati, et need aitavad kõhulahtisuse vastu ja neutraliseerivad teiste ravimite imendumise. Mõtlesin, et mis mõtet sellisel tabletil on. Võtad ühe söetableti ja pärast seda ei imendu ükski teine ravim enam su organismi. See ei mahtunud mulle kuidagi pähe.
“Mis see tähendab, et kui mul tuleb maailma suurim peavalu ja mul on söetablett kõhus, siis ei ole Buranast palju tolku või?” uurisin.
Lubasin siiski söetablette osta. Tähendab, lubasin õele. Peale selle palus ta, et ma jälgiksin oma väljaheiteid. Viimati vaatasin ma väikese poisina metsas sittudes, millise julga olin välja ponnistanud, aga sellest saati pole ma sellist asja harrastanud.
Teel koju mõtlesin, et kui täpselt seda siis ikka jälgima peab. Kas pea sügaval potis või piisab sellest, kui vilksamisi vaatan. Mu peas ringles veel teinegi probleem. Mul on nimelt kombeks pärast pasandamist perset pühkida ja paber sinnasamasse potti visata, mitte makulatuuri viia. Mis siis, kui see paber katab tähtsa uurimisobjekti kinni? Kas siis pean paberi sitakoogi pealt ära õngitsema ja olukorda analüüsima alles siis, kui toode on korralikult näha? Ja mis siis, kui tuleb niinimetatud allveesitt, mis sukeldub otseteed haisuluku taha? Kas siis pean selle sealt kummikinnastega uurimiseks välja koukima? Tuleb ilmselt helistada mingisse sitauurimisasutusse ja küsida, milline on normaalne soome sitt ja selle kirjelduse haiglasse andagi. Nagu mul muud tegemist poleks.
Teisipäev, 16.6
See datsuniomanik läks üheks päevaks sugulastele külla ja palus mind oma auto järele vaadata. Minu üllatuseks ei läinudki ta oma lahtise Datsuniga. Võib-olla kartis pisikest äikesepilve. Auto, millel pole katust, ei ole kõige raskemini sissemurtav. Vaatasin vahetevahel aknast, kas tüübi aare seisab ikka kindlalt oma kohal.
Õhtul helistas naaber vihaselt mu uksekella.
“Kus kurat mu auto on?”
Ma ei pidanud üllatunut teesklema, sest olin seda tõepoolest. Hetk hiljem helistas politsei ja palus tulla Tattarisuole. Kutsusin sõbra sohvriks, sest autot meil ju enam polnud. Mingid nolgid olid mu lõunauinaku ajal auto ära ajanud ja sõitnud sellega Purola ristmikule. Ehkki ma olen limusiine näinud, nii pikka autot siiski varem mitte. Naabri Datsun oli liialdamata üle 11 meetri pikk, aga ainult umbes 12 senti lai vibalik. Kaubarong oli sellest üle sõitnud. Ainus, mille järgi