Teisipäev, 14.7
Alustasin juba hommikul saabunud posti sorteerimist. Pihku puutus üks kuradi imelik kiri:
“Armas päevik. Niipalju, kui ma mäletan, läksin pärast pihkulöömist ja oksendamist vaatama, mida postkasti tulnud oli. Ilmselt olid CIA ja häkkerid tegutsenud, sest arvuti ekraanil oli minu pilt ilmselt eelmisel ööl poti juures pihku tagumas, kui mu rahakott oli seda loputades potist alla läinud ja ma püüdsin helistada Visasse, aga kõne läks kellelegi kuradi Visa Mäkisele, kes ähvardas minust filmi teha. Pärast meilisin oma kaebuse europarlamenti, mille tagajärjel okse jõudis klaviatuurilt kõvakettasse ja kui ma hakkasin otsima antistaatilist rätti, libisesin ja lõin pea vastu kõvaketast, mis ei olnud nii kõva kui minu pea. Lõpuks meilisin kogu arvuti sitapotti, mis ajas üle. Alumise korruse tüübid helistasid selle peale kohale need sõbralikud valgetes kitlites mehed, kellel ma palusin end lahti lasta. Nad rahustasid mind tablettide ja süstidega ja ütlesid rahustavalt, et “kunagi järgmises elus…”
P.S. Su päevaraamat oli absurdsuselt paremate hulgas!”
Mis kuradi minu päevaraamat? Ei olnud seal saatja nime, pildist rääkimata. Otsustasin astuda Alkosse ja hakata tõsisemalt mõtlema, mis värk nüüd on. Päevaraamat?!
Kolmapäev, 15.7
Jätkasin posti läbivaatamist, ainult käed värisesid kõvasti. Järel oli ümbrikke, millel ei olnud saatja aadressi. Jälle imelik kiri:
“Vittu, kui ma koju jõudsin, meenus mulle, et mutt, raisk, sai täna või siis eile seitsekümmend, või oli see, kurat, üleeile… Või sai ta, raisk, kaheksakümmend… Igatahes, kuna külmkapis oli ainult sojakastet, pidin hakkama kingaviksi lakkuma, sest miskit muud söödavat ei leidunud, see tähendab sellist, mis latva oleks hakanud. Viimase otsaga kirjutasin välisuksele: OSTA VIKSI JUURDE. Hommikul tuli elektrivana mu koopast elektrissitit välja lülitama. Hesarit polnud enam hulk aega tulnud ja iga kord, kui ma olin koristanud vetsust või köögist oksendust, olin üritanud meelde jätta, et TELLI LEHT, sest mille kuradiga ma muidu koristaksin, kui rops tuleb? Lehte vaadates tundsin natuke kergendust, leht oli alles aastast 94. Hesari-hunnikuid jätkus veel mitmeks korraks… See elektrivana ütles, et elektri korterisse tagasi saamine maksab paarsada ja ma läksin natuke ähmi täis. Ja sellega võib minna nädal aega… Ma mõtlesin, et kõige parem oleks, kui mu pärijad maksaksid ka selle arve. Aga pimedas oli paha olla ja nii suundusin ühe tuttava naise poole, kes elas juhuslikult lähedal! Ta välisuks oli lahti ja ise lamas ta kustunult, jalad laiali, juuksehari tussist tolknemas, sohval, harja ilmne omanik samuti kustunult rüiuvaiba peal maas ja selle tüübi kohver vedeles sealsamas põrandal. VÄHEMALT KILO VIAGRAT, KAKS CHIVAS REGALI JA KÄI VAESE MEHE ELUTÖÖ JAGU… Võtsin nutsu, viina, pillid, mobla ja viagra ja tellisin takso. Järgmine asi, mida ma mäletan, oli see, et tuiasin Heinolas majutuspaiga vetsu ja lifti vahel ja otsustasin hakata kirjutama SEKSI-HULLU PÄEVARAAMATUT vähemalt niikaua, kui see erektsioon kestab… Kuhu kurat see juuksuri-Kaija nüüd kadus… LUBAN, ET ANNAN JÄLLE TEADA, KUI EREKTSIOON ON ÜLE LÄINUD.”
Mis kuradi päevikurahe mu postkasti tabanud oli? Tuleb vist osta teismeliste tüdrukute lukustatav päevik. Türa seda teab, kes sedagi lugemas võib käia. Haige seltskond…
Neljapäev, 16.7
Otsustasin täna mitte ühtegi kirja lugeda. Päeval läksin uude lõunastamiskohta, et tõmmata pohmellisesse organismi paar pikka ja korraliku söömaaega. Menüüs leidus mu suur lemmik, kartulipuder ja kapsarullid. Tellisin suure portsu. Kuulsin köögist pahaendelist mikro kõlksatust ja hetk hiljem tõi lahke tädi mulle taldriku. Vaatasin taldrikut, suu ammuli. Vittu, kartuliputru oli seal terve koorem, aga ainult üks kapsarull! Viipasin ettekandja tagasi ja avasin taldriku kõrval menüü.
“Vabandust, armas ettekandja, aga kas menüüs või roas peab olema mingi viga. Menüüs seisab KAPSARULLID, aga taldrikul on KAPSARULL!”
Ettekandja pidi peaaegu nutma hakkama.
“Ma olen omanikule üteld, et neid tuleb panna rohkem kui üks,” nuuksus ettekandja ja viis taldriku kööki.
Hetke pärast tuli ta tagasi, kaasas lausa kaks kapsarulli, aga nüüd oli kartulipudrust peaaegu pool ära võetud. Vähemalt oli omanik korralikult soome keeleõpetust lugenud. Taldrikul oli tõepoolest minimaalne kogus kapsarulle selleks, et neid saaks kirjeldada mitmust kasutades. Otsustasin makstud raha eest viimast võtta, ladistasin toidu peale kõiki kõrtsis pakutavaid maitseaineid ja segasin korralikult. Kui ettekandja nägi mu taldrikul ketšupi-sinepi-HBkastme-soja-soola-pipramäkerdist, purtsatas ta ropsi otse taldrikusse. Jätsin ettekandjale viieka tippi. Teel kiirsöögikohta olin endaga rahul. Vaevalt see omanik üritab maitseaineid uuesti kasutamiseks purki tagasi ajada… Või siiski? Mulle ikkagi näkku ei nikuta.
Reede, 17.7
Võtsin julguse kokku ja avasin jälle ühe kirja:
Tervitusi Issandas!
Olen nüüd tunni jagu päevaraamatut lugenud ja ou boi! naernud ennast täiesti oimetuks. Et meeleolu luua, pidin käima kohvitoas ja segama endale mõned kõvemad tropid. Hm, läheb juba kolmas. Sinu skribendiande eest oleksin valmis loobuma kas või vasakust tagajalast. Tule mõnikord Tamperesse, pakun sulle pitsikese, aga mitte juhul, kui su lugudes on rohkem kui 10 % tõtt…
Kui sul on muid lugusid/materjale, loeksin neid meelsasti.
Jumala õnnistust,
Joosep
Mida kuradit see veel tähendab? Vittu, kas mu päevaraamatut avaldatakse kusagil YLE teksti-TV-s või? Kui mu lugudes on rohkem kui 10 % tõtt? Ega ma nüüd nii hull ka ei ole, et päevaraamatusse muinasjutte kirjutan. “Jõime täna koos Jeltsiniga liitri viina mehe peale ja läksime pärast seda kaaviarivanni. Boriss sai urruauku lööbe, sest see tema toodud kaaviar oli nii soolane…”
Jõin ennast täis ja läksin magama.
Laupäev, 18.7
Otsustasin pühendada nädalavahetuse rahule, nii et lasin kirjahunnikul oodata. Istusin akna ääres ja lõõgastusin, kui märkasin äkki, et vastasmaja katusel sihib keegi mind läbi kuradima suure objektiivi. Viskusin kohe põrandale. See veel puudus, et keegi üritab mind salaja maha koksata. Roomasin esikusse ja põgenesin majast Kristiani juurde. Juha oli hoonest lahkunud.
Helistasin Kristiani uksekella nagu hull. Hetke pärast vaatas hirmunult läbi ukseprao veest nõretav Kristian. Ta oli just duši all olnud. Läksin sisse ja Kristian läks tagasi duši alla. Olin veel üsna endast väljas, kui tuli Kristian häbeliku näoga ja küsis, kas ma oskan saladust pidada. Vastasin, et oskan. Ta palus, et ma mähiksin ta riista sidemesse, ta enda käed värisesid selleks liialt. Olin kindel, et kuulsin luulusid. Kas ma mähiksin ta vello sidemesse? Mu peas tiirles sekundi jooksul miljon mõtet: “Kas Kristian on hull ja pede või on ta lihtsalt pede?” Kristian hakkas seletama, et ta oli sellelt vene litsilt saanud mingi eriti haruldase suguhaiguse. Lubasin sõpra hädas aidata. Endamisi otsustasin, et kui ta riist millimeetrigi tõuseb, kui ma mähkima hakkan, rebin tilli kõige juurtega küljest.
Till ei liikunud millimeetritki, kiljumise järgi otsustades oli see õige hell. Kristianist hakkas päris kahju kohe. Ta on ikkagi mu sõber. Jõime suve auks end vene piiritusest korralikult täis. Mulle tuli mõte, et Kristian võiks oma riista vene piiritusega pintseldada. Piiritusega desinfitseeritakse ju haavu ja muid marrastusi. Kristian oli nii purjakil, et innustus mõttest otsekohe. Ta toppis riista oma klaasi, kus oli lahjendamata piiritus. See ei olnud hea mõte. Me ei saanud kumbki magada. Mina ei saanud magada, sest Kristian halises ja ägas sohval. Noh, vähemalt surid pisikud ära.
Pühapäev, 19.7
Hoog oli nii sees, et ma ei kiirustanud kojuminekuga. Mängisime kümnepenniste peale pokkerit ja vedelesime terve päeva. Kristian leidis, et ma võiksin hakata loodusravitsejaks. Ta riist ei valutanud enam üldse. Lubasin seda asja kaaluda. Oleks lahe küll, kui oleks oma