Ma ei tea, mis ma teinud olen. Mida ma tegin? Mida ma tegin kella viie ja veerand üheteistkümne vahel? Miks Tom mind otsis? Mida ma Annale tegin? Sikutan teki üle pea ja pigistan silmad kõvasti kinni. Kujutan ette, et lähen nende maja juurde, astun mööda väikest rada nende ja naabrite aia vahel, ronin üle tara. Mõtlen sellele, kuidas klaasukse lahti libistan ja vaikselt kööki hiilin. Anna istub laua ääres. Haaran temast selja tagant kinni, surun oma käe tema pikkadesse blondidesse juustesse, sikutan tal pea jõnksti tahapoole, tirin ta põrandale ja peksan tema pead vastu jahedaid siniseid plaate.
Keegi karjub. Aknast tuppa paistva valguse nurga järgi oletan, et magasin kaua; juba on vist hiline pärastlõuna, varane õhtu. Pea valutab. Padjal on verd. Kuulen, kuidas keegi all karjub.
„Ma ei suuda seda uskuda! Jumala eest! Rachel! RACHEL!“
Ma jäin magama. Oi jeerum, ja ma ei koristanud trepilt okset ära. Ega oma riideid esikust. Oi issand, issand.
Tõmban dressipüksid jalga ja T-särgi selga. Cathy seisab juba mu toa ukse taga, kui selle avan. Kui ta mind näeb, peegeldub ta näol õud.
„Mis, taeva pärast, sinuga lahti on?“ ütleb ta, kuid tõstab siis alistunult käe. „Tegelikult, Rachel, anna andeks, aga ma ei tahagi teada. Ma ei taha seda kõike oma majja. Ma ei suuda …“ Ta ei lõpeta lauset ning vaatab alla esiku ja trepi poole.
„Anna andeks,“ ütlen. „Palun väga vabandust. Ma olin lihtsalt nii haige, tahtsin küll kõik ära koristada …“
„Sa ei olnud ju haige! Sa olid purjus! Sul oli pohmakas. Kahju küll, Rachel, aga ma ei saa seda lubada. Ma ei suuda niiviisi elada. Sa pead minema, selge? Annan sulle neli nädalat uue koha leidmiseks, aga siis pead tõesti minema.“ Ta pöördub ja astub oma toa poole. „Ja jumala pärast, korista palun see õudus ära!“ Ta lööb toa ukse enda järel pauguga kinni.
Pärast koristamist lähen tagasi oma tuppa. Cathy toa uks on ikka veel suletud, kuid tunnetan, kuidas ta vaikne raev läbi selle kiirgab. Ma ei süüdista teda. Oleksin ise samuti maruvihane, kui näeksin koju tulles täislastud aluspükse ja trepil okseloiku. Istun voodile ja avan sülearvuti, login oma postkasti ja hakkan koostama kirjakest emale. See aeg on nüüd kätte jõudnud. Pean temalt abi paluma. Kui peaksin kolima, ei saaks ma enam nii jätkata, peaksin muutuma, paremaks saama. Ma ei suuda siiski sõnu ritta seada, ei oska emale seda seletada. Kujutan ette ta nägu, kui ta loeb mu abipalvet, kibedat pettumust, ärritust. Ma peaaegu et kuulen teda ohkamas.
Telefon piiksatab. Sõnum, mis tuli juba tund aega tagasi. See on jälle Tom. Ma ei taha kuulda, mis tal öelda on, aga ma pean, ma ei saa teda ignoreerida. Pulss kiireneb, kui helistan kõneposti ja valmistun kõige halvemaks.
„Rachel, palun helista mulle tagasi.“ Tom ei tundu enam väga vihane ja pulss aeglustub veidike. „Tahan teada, kas sa jõudsid ilusti koju. Sa olid eile õhtul väga kehvas seisus.“ Pikk, südamest tulev ohe. „Kuule, anna andeks, et karjusin eile su peale, et asi läks veidi … käest ära. Mul on sinust tõesti kahju, Rachel, kuid see peab lõppema.“
Kuulan sõnumit veel korra – Tomi lahket häält, ja pisarad tulevad silma. Nutan kaua, enne kui järele jätan ja suudan koostada talle sõnumi: „Palun anna andeks, praegu olen kodus.“ Ei oska midagi muud öelda, sest ei tea, mille pärast ma täpselt vabandust palun. Ma ei tea, mida Annale tegin, kuidas teda hirmutasin. Ausalt öelda ma ei hooligi eriti, kuid ma ei taha Tomi õnnetuks teha. Pärast kõike seda, mida ta on läbi elanud, väärib ta õnne. Ma ei kadesta iial tema õnne, tahan vaid, et ta oleks koos minuga õnnelik olnud.
Heidan voodisse ja ronin teki alla. Tahan teada, mis juhtus ja mille pärast ma pidin andeks paluma. Püüan meeleheitlikult tabada pagevat mälupilti. Olen kindel, et vaidlesin kellegagi või nägin vaidlust pealt. Oli see Annaga? Katsun sõrmedega peahaava, katkist huult. Ma peaaegu näen seda, peaaegu kuulen neid sõnu, kuid siis kaovad need uuesti minust eemale. Ma ei suuda neist kinni haarata. Iga kord, kui arvan hetke tabavat, ujub see tagasi varjudesse, käeulatusest välja.
MEGAN
VARSTI HAKKAB vihma sadama, tunnen, kuidas see läheneb. Hambad lõgisevad suus, näpuotsad on valged, isegi veidi sinist tooni. Ma ei lähe sisse. Mulle meeldib siin väljas, see on vabastav, puhastav, nagu külm vann. Scott tuleb ja tassib mu nagunii varsti sisse, mähib tekkidesse nagu lapse.
Eile õhtul koduteel oli mul paanikahoog. Üks mootorrattur muudkui lisas järsult kiirust, üks punane auto sõitis aeglaselt mööda nagu prostituute noolides ja kaks lapsevankriga naist blokeerisid mu teed. Ma ei saanud neist kõnniteel mööda, seega pidin tänavale astuma ja oleksin äärepealt jäänud auto alla, mis tuli teiselt poolt ja mida ma enne isegi ei näinud. Juht andis signaali ja karjus mulle midagi. Mul jäi hing kinni, süda tagus, tundsin kõhus krampi, nagu siis, kui oled võtnud tableti ja see hakkab kohe mõju avaldama – see adrenaliinisööst, mis ajab sind iiveldama ja põnevile ja tekitab samal ajal hirmu.
Jooksin koju ja majast läbi ja alla raudtee äärde, siis istusin seal, oodates rongi, et see vuraks minust läbi ja võtaks teised hääled kaasa. Ootasin, et Scott tuleks ja mind maha rahustaks, kuid teda ei olnud kodus. Üritasin ronida üle aia, tahtsin mõnda aega teisel pool istuda, seal, kus keegi ei käi. Vigastasin oma kätt, seega läksin majja ja siis tuli Scott ja küsis, mis juhtus. Ütlesin, et pesin nõusid ja pillasin klaasi käest. Ta ei uskunud mind ja ärritus hirmsasti.
Tõusin öösel üles, jätsin Scotti magama ja hiilisin alla terrassile. Valisin ühe numbri ja kuulatasin vastaja häält, algul unest ärganuna vaikne ja siis valjem, ettevaatlik, murelik, ärritunud. Lõpetasin kõne ja ootasin, kas ta helistab tagasi. Ma ei olnud oma numbrit varjanud, nii et arvasin, et ta võiks. Ta ei teinud seda, seega helistasin uuesti ja uuesti ja uuesti. Siis sattusin kõneposti – kõlatu ja asjalik toon, mis lubas tagasi helistada esimesel võimalusel. Mõtlesin helistada tema kabinetti, teemaks järgmine külastusaeg, kuid ma ei uskunud, et nende automaatsüsteem keset ööd töötab, seega läksin tagasi voodisse. Ma ei saanud üldse magada.
Võiksin minna täna hommikul Corly metsa pilte tegema; seal on udune ja pime ja salapärane, sealt peaks häid pilte saama. Mõtlesin, et teeks väikseid kaarte ja vaataks, kas neid saaks äkki Kingly tee kingitustepoodi müüa. Scott ütleb pidevalt, et ma ei pea muretsema töö pärast, et ma peaksin lihtsalt puhkama. Nagu invaliid! Puhkus on viimane asi, mida vajan. Mul on vaja leida midagi, millega päevi täita. Tean, mis juhtub, kui ma seda ei leia.
Doktor Abdic – Kamal, nagu võin teda kutsuda – soovitas mul täna pärastlõunasel seansil päevikut pidama hakata. Oleksin äärepealt öelnud, et ei saa seda teha, sest ei usalda oma meest, ta võib seda lugeda. Aga ei öelnud, sest see tundus Scotti suhtes jube ebalojaalne. Aga see on tõsi. Ma ei saaks kunagi kirjutada üles seda, mida tegelikult tunnen või arvan või teen. Illustreeriv näide: kui täna õhtul koju tulin, oli mu arvuti soe. Scott teab, kuidas kustutada brauseri ajalugu ja mida kõike veel, ta oskab väga hästi oma käike peita, aga ma tean, et panin arvuti kinni, enne kui kodust välja läksin. Ta on jälle mu e-kirju lugema hakanud.
Tegelikult on mul suva, seal pole midagi lugeda. (Palju rämpsposti töövahendusfirmadelt ja Jenny pilatesetunnist küsimas, kas tahan koos temaga neljapäeval minna õhtusöögiklubisse, kus tema ja ta sõbrad teevad kordamööda üksteisele õhtusööki. Ma pigem suren.) Mul on suva, sest Scotti rahustab, et midagi ei toimu, et ma ei tegele millegi keelatuga. Ja see on minu jaoks hea – see on meie jaoks hea –, kuigi see pole tõsi. Ja ma ei saa tõesti tema peale vihastuda, sest tal on piisavalt põhjust kahtlustada. Olen andnud talle minevikus põhjust ja tõenäoliselt teen seda uuesti. Ma