Pärast eilset pilatesetundi küsisin Taralt, kas ta tahab minuga järgmisel nädalal korra kinno minna ja kas ta oleks nõus mulle katet tegema.
„Kui Scott helistab, kas sa saaksid lihtsalt öelda, et olen sinuga, et olen vetsus ja helistan talle kohe tagasi? Siis helistad mulle ja ma helistan talle ja kõik on korras.“
Tara naeratas, kehitas õlgu ja ütles: „Olgu.“ Ta isegi ei küsinud, kuhu või kellega ma lähen. Ta tahab väga mu sõber olla.
Sain temaga kokku Swani hotellis Corlys, ta võttis meile toa. Peame olema ettevaatlikud, me ei tohi vahele jääda. See oleks talle halb, rikuks ta elu. See oleks katastroof ka mulle. Ma ei taha isegi mõelda, mida Scott teeks.
Pärast ta tahtis, et ma räägiksin, mis juhtus, kui olin noor ja elasin Norwichis. Olin sellele varem vihjanud, kuid eile õhtul tahtis ta üksikasju teada. Midagi ma talle rääkisin, aga mitte tõde. Valetasin, mõtlesin asju välja, rääkisin talle kõiksugu räpaseid asju, mida ta tahtis kuulda. Meil oli väga lõbus. Ma ei tunne end valetamise pärast halvasti ja nagunii ma ei usu, et ta enamikku sellest uskus. Olen üsna kindel, et ka tema valetab.
Ta lamas voodis, vaatas mind, kui riidesse panin, ja ütles: „Seda ei saa enam juhtuda, Megan. Tead isegi, et ei saa. Me ei tohi enam niiviisi jätkata.“ Ja tal oli õigus, tean, et me ei tohi. Me ei tohiks, ei peaks, kuid me jätkame. See ei ole viimane kord. Ta ei ütle mulle ei. Mõtlesin sellest koduteel ja see on asi, mis mulle selle juures kõige rohkem meeldib: võim kellegi üle. See on joovastav.
Olen köögis, avan veinipudelit, kui Scott astub mulle selja taha, paneb käed mu õlgadele, pigistab neid ja küsib: „Kuidas terapeudi juures läks?“ Vastan, et kõik läks kenasti, et me teeme edusamme. Scott on nüüd harjunud, et ta ei kuule minult mingeid üksikasju. Siis: „Kas sul oli eile õhtul Taraga lõbus?“
Et olen Scotti poole seljaga, ei ole kindel, kas ta tunneb päriselt huvi või kahtlustab midagi. Ma ei loe tema häälest midagi välja.
„Ta on väga tore,“ vastan. „Te saaksite hästi läbi. Järgmisel nädalal lähen temaga koos kinno. Võibolla toon ta pärast meile õhtusöögile?“
„Kas mind ei kutsutagi kinno?“ küsib Scott.
„Ole aga lahke,“ ütlen, pöördun ja suudlen teda suule, „aga ta tahab vaadata seda filmi Sandra Bullockiga, nii et …“
„Aitab, aitab! Too ta siis pärast õhtusöögile,“ ütleb Scott ja surub õrnalt oma käed mu alaseljale.
Valan veini ja läheme õue. Istume kõrvuti terrassi servale, varbad murus.
„Kas ta on abielus?“ küsib ta minult.
„Tara? Ei. Vallaline.“
„Peikat pole?“
„Ei usu.“
„Sõbrannat?“ küsib Scott kulmu kergitades ja hakkan naerma. „Kui vana ta siis on?“
„Ma ei tea,“ vastan. „Neljakümne ringis.“
„Ah nii. Ja täiesti üksi? Päris kurb.“
„Mmm … minu arust on ta veidi üksildane.“
„Need üksildased otsivad alati sind üles, kas pole? Tulevad otseteed sinu manu.“
„Tõesti?“
„Lapsi tal siis pole?“ küsib ta ja ma ei tea, kas ma kujutan seda ette, kuid kohe, kui laste teema üles kerkib, kuulen Scotti hääles teravust ja tunnetan, et kohe läheb vaidluseks ja ma ei taha seda, ma ei suuda sellega tegelda, seega tõusen püsti ja palun tal võtta veiniklaasid kaasa, sest lähme magamistuppa.
Ta järgneb mulle ja ma hakkan trepist üles minnes riideid seljast võtma, ja kui magamistuppa jõuame ja ta mu voodisse lükkab, ei mõtle ma isegi temale, aga see ei ole oluline, sest ta ei tea seda. Olen piisavalt hea, et panna teda uskuma, et kõik keerleb tema ümber.
RACHEL
CATHY HÕIKAS mind tagasi, kui hommikul kodust välja astusin, ja kallistas mind kramplikult. Mõtlesin, et ta ütleb mulle, et ta ei löö mind siiski minema, kuid selle asemel pistis ta mulle pihku trükitud sedeli: ametliku teate mu väljatõstmisest, peal lahkumise kuupäev. Ta ei vaadanud mulle silma. Mul oli tast tõepoolest kahju, kuigi mitte nii palju, kui endast. Cathy naeratas kurvalt ja ütles: „Ma ei taha üldse sulle nii teha, Rachel, ausalt.“ Kogu asi tundus väga ebamugav. Seisime koridoris, mis hoolimata valgendist ja mu suurtest jõupingutustest haises ikka veel pisut okse järele. Tundsin nuttu kurku kerkivat, aga ma ei tahtnud Cathy olukorda hullemaks teha, seega lihtsalt naeratasin lõbusalt ja ütlesin: „Pole hullu, see pole mingi probleem, ausalt,“ nagu oleks ta äsja minult väikest teenet palunud.
Rongis hakkavad pisarad voolama ja ma ei hooli, et inimesed mind vaatavad; nad võivad arvata, et mu koer jäi auto alla. Võib olla pandi mulle surmaga lõppeva haiguse diagnoos. Ma võin olla viljatu, lahutatud, varsti kodutu alkohoolik.
See on naeruväärne, kui sellele mõtlen. Kuidas ma üldse sellisesse seisu sattusin? Ma ei tea, kust see algas – mu allakäik; ma ei tea, mis punktis ma kõikuma lõin. Kus astusin valesse suunda? Igatahes mitte siis, kui kohtasin Tomi, kes mind pärast isa surma kurbusest päästis.
Mitte siis, kui me abiellusime, muretud, õnnest joobnud, veidralt talvisel maikuu päeval seitse aastat tagasi. Olin rõõmus, maksujõuline, edukas. Mitte siis, kui kolisime number kahekümne kolmandasse: majja, mis oli avaram ja armsam, kui oskasin õrnas eas, kahekümne kuue aastasena elamiseks ette kujutada. Mäletan esimesi päevi väga selgelt: kõndisin majas ringi, paljajalu, tunnetasin jalge all puidust põrandalaudade soojust, nautisin avarust, tühjust kõigis neis tubades, mis ootasid täitmist. Tegime Tomiga plaane: mida aeda istutame, mida seintele riputame, mis värvi tuleb vaba tuba – juba siis pidasin seda lastetoaks.
Võibolla oligi see siis. See hetk, kui asjad hakkasid valesti minema, hetk, mil kujutlesin, et me ei ole enam paar, vaid pere; ja kui see pilt kord mul juba silme ees seisis, siis kahekesi olemisest enam ei piisanud. Kas siis hakkaski Tom mind teistmoodi vaatama ja tema pettumus peegeldama minu oma? Pärast kõike seda, millest ta minu pärast loobus, et kahekesi koos olla, lasin tal arvata, et temast pole küllalt.
Lasen pisaratel voolata kuni Northcote’ini, seejärel võtan end kokku, pühin silmad kuivaks ja hakkan Cathy väljatõstmisteate tagaküljele koostama nimekirja asjadest, mida täna teha:
Holborni raamatukogu e-kiri emale e-kiri Martinile, soovituskiri???
Uurida välja AA koosolekute kohta – keset Londonit/Ashburys
Rääkida Cathyle tööst?
Kui rong punase märgutule juures peatub, tõstan pilgu ja näen Jasonit terrassil seismas ning raudtee poole vaatamas. Mulle näib, et ta vaatab otse minu poole, ja mul on väga veider tunne – nagu ta oleks mind ka varem niiviisi vaadanud; tunnen, nagu oleks ta mind päriselt näinud. Kujutan ette, et ta naeratab mulle, ja miskipärast on mul hirm.
Ta pöördub ja rong liigub edasi.
Istun University College’i haigla kiirabiosakonnas. Jäin taksole ette, kui Gray’s Inni teed ületasin. Olin täiesti kaine, tahan seda nimelt rõhutada, kuigi teatud meeleseisundis, häiritud, peaaegu paanikas. Mul on parema silma kohal paarisentimeetrine haav, mida õmbleb kinni väga ilus nooremarst, kes on masendavalt järsk ja asjalik. Kui ta on õmblemisega valmis, märkab ta mu peas muhku.
„See pole värske,“ ütlen talle.
„Näib küll üsna värske,“ nendib ta.
„No