„Ei,“ ütlen. „See oli auto. Lõin pea ära, kui sisse istusin.“ Püüan teda sama palju veenda kui ennast.
„Hüva.“ Mees naeratab, astub jälle sammu tagasi ja kummardub veidi, nii et meie silmad on ühel kõrgusel. „Kas kõik on korras …“ ta kontrollib oma märkmeid, „Rachel?“
„Jah.“
Ta vaatab mind pikka aega; ta ei usu mind. Ta on mures. Võibolla arvab, et olen mehe peksukott.
„Hüva. Puhastan selle ära, see pole ilus haav. Kas võin teile kellegi järele kutsuda? Abikaasa?“
„Olen lahutatud,“ ütlen talle.
„Siis kellegi teise?“ Arsti ei huvita, et olen lahutatud.
„Mu sõbra, palun, ta on kindlasti minu pärast mures.“
Annan talle Cathy nime ja numbri. Cathy ei hakka muretsema – ma pole veel koju hiljaks jäänud –, kuid loodan, et kuna jäin takso ette, on ta kaastundlikum ja andestab mulle eilse. Ta ilmselt arvab, et jäin auto ette, sest olin purjus. Ma ei tea, kas võin küsida arstilt vereanalüüsi või midagi, et saaksin Cathyle esitada tõendit kainuse kohta. Naeratan arstile, kuid ta ei vaata mu poole, vaid teeb märkmeid. Nagunii on see naeruväärne mõte.
See oli minu süü, taksojuhti ei saa süüdistada. Astusin – õigemini jooksin – otse taksole ette. Ma ei teadnud, kuhu jooksen. Ma vist ei mõelnud üldse millelegi, vähemalt mitte endale. Mõtlesin Jessile. Kes polegi Jess, vaid hoopis Megan Hipwell, ja ta on kadunud.
Olin käinud Theobaldsi tee raamatukogus. Olin just emale Yahoo kontolt e-kirja saatnud (ma ei rääkinud talle midagi olulist, see oli vaid luurav kiri, et teada saada, kui emalikud tunded tal minu vastu praegu on). Yahoo esilehel on uudised, seotud postiindeksi või millega tahes – jumal teab, kuidas mu postiindeks välja peilitakse, aga seda igatahes tehakse. Aga seal oli Jessi, minu Jessi pilt – perfektne blond, kõrval pealkiri: MURE KADUNUD WITNEY NAISE PÄRAST.
Algul polnud ma kindel. See näis Jessi moodi, täpselt selline, nagu ta on mu mällu jäänud, kuid ikkagi ma kahtlesin. Siis lugesin artiklit, nägin tänava nime ja teadsin kohe.
Buckinghamshire’i politsei on mures Witneys Blenheimi teel elava 29-aastase naise Megan Hipwelli heaolu pärast, sest naine on kadunud. Proua Hipwelli nägi viimati tema abikaasa Scott Hipwell laupäeva õhtul, kui naine lahkus abielupaari kodust, et minna kella seitsme paiku sõbrale külla. Tema kadumine on „täiesti veider“, ütles härra Hipwell. Proua Hipwell kandis teksaseid ja punast T-särki. Ta on 165 sentimeetrit pikk, sale, blondide juuste ja siniste silmadega. Kõigil, kel on infot proua Hipwelli kohta, palutakse võtta ühendust Buckinghamshire’i politseijaoskonnaga.
Ta on kadunud. Jess on kadunud. Megan on kadunud. Laupäevast alates. Guugeldasin teda – lugu ilmus Witney Argusis, kuid rohkem teavet ma ei saanud. Mõtlesin, et peaksin minema Jasoni – Scotti juurde, kes seisis hommikul terrassil, vaatas mind, naeratas mulle. Krahmasin koti, tõusin jalule ja jooksin raamatukogust välja, tänavale, otse musta värvi takso ette.
„Rachel? Rachel?“ Hea välimusega arst püüab mu tähelepanu saada. „Sõber tuli teile järele.“
MEGAN
MÕNIKORD MA EI TAHA kusagile minna ja arvan, et oleksin õnnelik, kui ei peaks enam kunagi jalga majast välja tõstma. Ma ei tunne isegi tööst puudust. Tahan tunda end turvaliselt ja soojalt oma varjupaigas koos Scottiga, segamatult.
Aitab see, et on pime ja külm ning ilm on vastik. Aitab, et vihma on vahetpidamata tulnud mitu nädalat – külma, piitsutavat, vihast vihma, lisaks tormituuled, mis puude vahel uluvad, nii valjult, et varjavad isegi rongi müra. Ma ei kuule seda rööbastelt, see ei saa mind köita ega meelitada kusagile mujale sõitma.
Täna ma ei taha kuhugi minna, ma ei taha ära joosta, ma ei taha isegi mööda tänavat alla kõndida. Tahan siia jääda, konutada koos oma abikaasaga, vaadata telekat ja süüa jäätist, pärast seda, kui olen ta varakult töölt koju kutsunud, et saaksime keset pärastlõunat seksida.
Hiljem õhtul pean muidugi välja minema, sest mul on aeg Kamali juurde. Olen rääkinud talle viimasel ajal Scottist, kõigist asjadest, mida olen valesti teinud, läbikukkumisest naisena. Kamal ütleb, et pean leidma viisi, kuidas end ise õnnelikuks teha, et ma ei saa mujalt õnne otsida. See on tõsi, pean jah, tean, et pean, ja siis olen selles hetkes ja lihtsalt leian, et kurat, elu on liiga lühike.
Meenutan aega, kui käisime ülestõusmispühade koolivaheajal perega puhkusel Santa Margheritas. Olin just viisteist saanud ja kohtasin rannal üht meest, kes oli palju vanem kui mina – kolmekümnendates, tõenäoliselt isegi varastes neljakümnendates –, ja ta kutsus mind järgmisel päeval purjetama. Ben oli minuga ja teda kutsuti ka, aga – nagu kaitsev suur vend ikka – ta ütles, et me ei peaks minema, sest ta ei usaldanud seda kutti, ta arvas, et too oli libe sell. Mis muidugi oli tõsi. Aga mina olin maruvihane, sest millal veel oleks meil avanenud võimalus purjetada erajahil Liguuria merel. Ben ütles, et meil tuleb veel palju selliseid võimalusi, et meie elu on täis seiklusi. Lõppkokkuvõttes me ei läinudki. Tol suvel kaotas Ben A10-l kontrolli oma mootorratta üle ja me ei saanud enam kunagi purjetama minna.
Tunnen puudust sellest, millised me koos olime, Ben ja mina. Olime kartmatud.
Olen rääkinud Kamalile juba kõike Benist, nüüd jõuame lähemale muule värgile, tõele, kogu tõele – mis juhtus Maciga, mis oli enne ja pärast. Kamaliga on turvaline, ta ei tohi konfidentsiaalsusnõude tõttu kunagi kellelegi oma patsientidest rääkida.
Aga isegi kui ta võiks, ma ei usu, et ta seda teeks. Usaldan teda tõepoolest. Naljakas, aga mind pole tagasi hoidnud talle kõike rääkimast mitte hirm selle ees, mida ta selle teadmisega teeks, see pole ka hirm tema hinnangu ees, see on hoopis Scott. Mul on tunne, et reedan Scotti, kui räägin Kamalile sellest, millest ei saa rääkida oma mehele. Kui mõelda kõigele muule, mida olen teinud, igale reetmisele, siis peaks see olema köömes, kuid millegipärast pole. Miskitpidi tundub see hullem, sest see on reaalne elu, see on suur osa minust, aga ma ei jaga seda temaga.
Hoian end ikka veel tagasi, sest ilmselgelt ei saa ma öelda kõike, mida tunnen. Tean, et see on ravi mõte, aga ma lihtsalt ei saa. Mul on vaja ebamäärasust, räägin segiläbi kõigist meestest, armukestest ja eksidest, aga ütlen endale, et see on okei, sest pole tähtis, kes nad on. Tähtis on see, kuidas nad panevad mind end tundma. Allasurutuna, rahutuna, näljasena. Miks ma lihtsalt ei saa, mida tahan? Miks ei suuda nad seda mulle anda?
Noh, mõnikord annavad. Vahel on Scott kõik, mida vajan. Kui ma lihtsalt õpin, kuidas hoida seda tunnet, seda, mis mul on praegu – kui võiksin lihtsalt avastada, kuidas keskenduda sellele õnnele, nautida hetke, mitte mõelda, kust järgmine õnnehetk tuleb –, siis oleks kõik korras.
Mul on vaja keskenduda, kui olen koos Kamaliga. On raske mitte lasta mõtteid hulkuma, kui ta vaatab mind oma lõvisilmadega, kui põimib käed süles kokku ja tõstab ühe pika jala üle teise. On raske mitte mõelda, mida me võiksime koos teha.
Pean keskenduma. Oleme rääkinud sellest, mis juhtus pärast Beni matuseid ja pärast seda, kui ma ära jooksin. Olin Ipswichis mõne aja; mitte kaua. Kohtasin seal esimest korda Maci. Ta töötas pubis või kusagil. Ta korjas mu koduteel üles. Tal oli minust kahju.
„Ta isegi ei tahtnud … tead küll.“ Hakkasin naerma. „Läksime tema korterisse ja ma küsisin talt raha, ja ta vaatas mind, nagu oleksin hull. Ütlesin talle, et olen piisavalt vana, aga ta ei uskunud mind. Ja ta ootas, päriselt ka, kuni ma kuusteist sain. Ta oli kolinud selleks ajaks vanasse majja Holkhami lähedal. Vana kivimaja tee lõpus, mis ei viinud kusagile. Maja ümber oli natuke maad ja see asus poole kilomeetri kaugusel rannast. Maatüki ühel küljel oli