Õnnemeel kiristas hambaid.
Mehed otsustasid oodata. Kalle mähkis poja palakasse ja kandis ta välja, otsustas võtta laiba kaasa. Ringimatkajad mungad olid rahvale seletanud, et kristlaste Jumal suudab surnuid äratada ellu. Küllap mõni papp suudab sedasama, kui talle hästi maksta, arvas ta ja võttis selles usus lapse laiba kaasa. Nad tõmbusid siis laagritagusesse võsasse ja valvasid seal teed, mis tuli linnuse poolt laagrisse. Olid valmis tapma iga uut vahti või muud relvakandjat, kes võiks takistada nende kava teostamist.
Mehed ootasid kaua ja ühtegi vaenlast ei ilmunud silmapiirile.
Söötsid hobustele viimased kaasavõetud kaerad ja seadsid kõik valmis otseseks sõiduks, kui nende naised tulevad.
Laager sumises aga nagu mesilaste pere. Õnnemeel oli manitsenud naisi küll vaikusele ja ajanud nad värava pealt ära, aga sisemuses arutleti ja vaieldi edasi ning tülitseti veel pealekauba. Lõpuks muutus kisa nii suureks, et mehed ei suutnud seda vaigistada.
Korraga ilmus salkkond naisi väravale. Neil olid kompsud kaenlas, palakad üll ja hakkasid minema. Kuhu?
„Mis me veel ootame, lähme koju,” ütlesid ühed.
„Vahtisid pole, oleme vabad – lähme,” laususid teised.
„Oodake, võtke meid kaasa,” hüüdsid kolmandad laagrist.
Üksildased naised ja juhuslikult allesjäänud tüdrukud kogunesid minekuks. Lastega naised olid jäänud lastega aga paigale. Nood hädaldasid ja nutsid:
„Millal meie mehed tulevad?”
„Kas meid ka koju viiakse?”
„Lapsi me ei jäta siia üksinda…”
Selles segaduses hakkasid aga öötöölised saabuma. Üksik naine jooksis platsile ja suundus laagrisse. Ta oli saanud põgenema meeste käest, vahtis hirmunult tagasi ja hädaldas:
„Laske mind läbi, laske ruttu, tulevad viimaks järele.”
Naine kadus laagrisse, ilma et oleks märganud, mis laagri ees toimus. Õnnemeel ja Kalle seadsid endid võitlusvalmis ja ootasid.
„Tulevad… naine ütles,” sosistas Õnnemeel.
„Neid on vist mitu,” lausus Kalle hirmudes.
Samas ilmusid uued naised. Neil olid sõbad üle silmade ja liikusid kiiresti laagri poole. Üks neist oigas ja teine hoidis kõhtu kinni ning hädaldas:
„Laske, ärge segage… mis te siin teete?”
Keegi neist ei märganud, et puudusid väravavahid ja muist naisi oli minekul. Üks viimastest hüüdis tulijatele järele:
„Kas te ei taha meiega kodumaale minna?”
Ei olnud mingit vastust. Mehed olid aga kohkunud ja küsisid:
„Mida see tähendab? Mis nendega on juhtunud?”
„Nad on alati niisugused, kui tulevad öötöölt,” rahustas keegi vanem naine.
„Nad on nagu segased peast,” märkis Kalle.
„Mis tööd nad teevad, et on niisugused?”
„Tõstavad kive, laovad kive, ehitavad müüri…”
„Tõstavad kive, laovad kive, ehitavad linnuse müüri,” kordasid mehed segaduses.
Seal märkas aga Kalle Jutat. Too lähenes kahe teise naise seltsis, pea maas ja sõba üle silmade. Liikusid värava poole. Mees tundis oma naise ja hüüdis ta nime. Too kohkus, kiljatas ja langes kokku. Kalle jõudis talle appi ja võttis sülle. Alles nüüd tundis ta mehe ja hakkas suure häälega nutma. Nuttis üllatusest ja rõõmust. Võttis hulk aega, enne kui Juta rahunes ja sai rääkida.
„Kust sina siia said?”
„Tulin… tulime teile järele…”
„Mis? Te olete ju piigimehed… väravavahid…”
„Riietusime nõnda, et meid ära ei tuntaks…”
„Lõid vahid maha ja võtsid nende riided,” ruttas keegi naistest kohe selgitama.
„Mis? Tapsite nad?”
„Ei tapnud, lõime lihtsalt maha.”
„Kus on Linda?” küsis kohe Õnnemeel.
„Ei tea…”
„Kas teie ei töötanudki koos?”
„Ei…”
„Ehitasite müüri?”
„Mh!..”
Veelgi saabus naisi. Mõned olid sõbadega üle pea, mõned lahtise näoga, mõned halisesid, mõned käisid küürakile ja kõveras, mõned olid aga rahulikud ja hakkasid kohe pärima kodumaale saamise võimalust. Muist naisi oligi asunud teele ja mehed olid juhatanud neile suuna ja koha liivlaste külades, kuhu võinuks kõigepealt minna. Kuid Lindat ei olnud. Õnnemeel oli mures ja jooksis erutatult ringi ning pidas plaani, kuidas minna teda otsima. Pakkus mõnele naisele raha ja hüvitust otsima minekuks, aga ei leidnud kedagi. Vanemad naised ei tundnud linnust, kuna nooremad ja kogenud tüdrukud olid kadunud. Kalle mähkis Juta vaipadesse ja kandis ta ratsule. Samast kostis aga korraga kisa ja haledat nuttu, sest Juta oli leidnud poja laiba. Mehed olid hirmul, et kisa kostab linnusesse.
Kuid viimaks ilmus Linda. Ta kõnnak oli kiire ja julge. Õnnemeel tundis ta kaugelt ära ja jooksis vastu.
Linda kohmetus. Selgitas esmalt silmi ja tunnistas meest. Ei taibanud, mis see on. Õnnemeele ära tundes ehmus, kattis näo kätega ja jooksis minema. Too ruttas talle järele, rahustades, manitsedes. Sai naise tee pealt kätte ja haaras sülle.
„Mis on sinuga? Rahustu, Linda, see olen mina… rahustu.”
„Imelik… uskumata,” halises naine.
„Pole midagi uskumata, tulime teile järele.”
„Aga see riietus? Mis see on?”
„Selleks, et endid varjata, muidu ei oleks pääsenud siia.”
„Kus väravavahid on? Valvurid?”
„Ruttame, ruttame, Linda! Juta ja Kalle on juba ratsudel ootamas.”
Kohmetult ja ehmunult kogus Linda oma asjad ja mõne viivu pärast oli ta tõstetud hobusele ja nad kihutasid minema.
„Millal te meile järele tulete?” hüüdis üks naine laagris, kuid ei saanud mingit vastust. Kuulis vaid kaugenevate kapjade plaginat.
18
Eestlaste jõud ei olnud Pala lahingus veel hävitatud ja nende kangus kaugeltki mitte murtud, kuid Lembitu poolt algatatud ühendamise töö oli kokku varisenud.
Saarlased hakkasid jällegi omal käel riialastega sõdima, ridalased sõlmisid viimastega omaette rahuleppe ja järvalased läkitasid isegi oma saadikud Riiga, et kinnitada seal oma ustavust.
See asjaolu häiris paljusid pealikuid ning vanemaid ja nad olid olukorra pärast mures. Eriti oli erutatud aga Õnnemeel, kes oli Lembitu kavadest olnud vaimustatud ja oli unistanud nende teostamisest. Ta ei tahtnud loobuda ka nüüd sellest mõttest ja niipea kui oli haavadest paranenud, hakkas kohe seda asja edasi ajama. Kuid kõigepealt oli vaja tal isiklikud asjad korda ajada. Selleks teostaski ta koos kälimehega üllatusretke Riia alla ja tõi naise orjade laagrist ära. Tervetena, kuigi surmani väsinutena, olid nad jõudnud koju.
Avispealased olid vahepeal valinud endale uue külavanema. Too oli vanem mees põlisest virulaste suguvõsast. Nõid oli ka elus ja nendega koos arutas Õnnemeel pikkadel talveõhtutel uusi kavasid Riia rünnakute tagasilöömiseks ja eestlaste jõu koondamiseks.
Talve jooksul oli avispealastel kogunenud palju nahku – kiskjate ja koduloomade omi. Neid oli vaja vahetada raua, soola ja ka vatmani vastu. Tavaliseks vahetamise kohaks oli Lindanisa, kuhu tulid kaupmehed välismaadelt. Kaupa läks vahetama Õnnemeel.