Laagris läks aga samal ajal kisa lahti. Põetaja naine leidis, et Uljas ei hinga. Kuulatas tükikene aega lapse rinnal ja katsus ta jalgu. Need olid muutunud külmaks.
„Kuulge, laps ei hinga enam,” kohkus ta.
„Kas tõesti? Katsu, kas on keha külm,” hüüatasid teised.
Tuldi vaatama ja katsuma. Kõik leidsid, et laps ei hinga ja ta keha on külm. Vaadati silma – see oli elutu. Surnud. Laps oli surnud.
Keegi jooksis väravavahti kutsuma, aga too magas.
„Mis see väravavaht enam aitab,” lausus keegi.
„Kutsuge papp või munk.”
„Kus Juta on?”
„Mis sa küsid, tead isegi, et tööl…”
„Aga Linda?”
„Jah, Linda peab üles otsima… aga kes läheb?”
„Oodake, oodake, naised, küll nad varsti ka tulevad.”
Otsustatigi oodata. Lapse laip kaeti palakaga ja teised lapsed aeti kaugemale mängima. Värava tagant kostis aga vahi norskamist.
Laps oli lahkunud… Üks eluküünlake oli maailmas kustunud…
Rahulik on surnu näokene. Roosakad varjud hakkasid aga põskedel kahvatuma ja huuled ei janunenud enam. Vesi seisis ta lähedal ja ootas joojat…
Lapsuke ei vajanud enam midagi. Oli surnud.
Naised seisis vaikides väikese poisi laiba ümber – nood ristimata ja paganausu naised. Olid masendatud kaasinimeste julmusest, mille elavateks tunnistajateks oli aeg neid pannud. Ka samasugusteks tunnistajateks oli kord pandud naisi ühes teises kohas, ühes teises usus – need seisid nuttes Õnnistegija risti all – üle tuhande aasta tagasi. See aegade vahemik ei olnud tepski parandanud inimest siin maa peal. Toorust, hoolimatust ja omakasupüüet külvas ta tegevus edasi.
Teotatud ja vermetesselöödud ilmsüüta mehe keha seal ristil ja kõhnaks kurnatud süütu lapse laip siin niiskel mullal – oo, taevas, milline sarnadus! –, nad kisendasid mõlemad õigluse järele.
Ajamärgiks olid nad maailma saadetud, et koputaksid kivile ja hüüaksid inimesele järele: Quo vadis, homine? Kuhu sammud sa, inimene? Lähened hukatusele! Vahid kaugele, aga ei näe kuristikku enese jalge ees, saed oksa, millel istud…
Oo, sammuja, kaua pead sa veel kõndima selle päikese all, et võiksid omada kuju, milleks suur Looja on sind siia saatnud, ja et võiksid pärida enesele nime – Homo sapiens?
17
Samal õhtupoolikul kihutasid kaks ratsanikku hobustel Riia poole. Nad kiirustasid sõitu, et jõuda enne videvikku linnuse alla. Ööd olid nad olnud ühes liivi külas, olid tasunud rikkalikult öömaja eest ja pistnud saarma naha peremehe põue, lausudes:
„Seleta meile täpselt, kus asuvad rüütlite ja mõõgavendade korterid, kus sõdalaste kasarmud ja kus orjade asukohad!”
Peremees oli kallist kingist üllatatud, praotas suud nii palju kui sai ja rääkis nii palju kui rääkida oli. Peremees teadis palju. Oli käinud tihti vooridega Riias, oli vedanud haldusametnikele lõive ja käinud turul ise oma aiasaadusi müütamas. Pea oli mehel olnud õigel kohal ja silmi rohkem kui kaks. Teadis, kus elavad kõrged ülikud, kus ordumeister ja pealikud, aga võis võõrastele ka seletada, kus asetsevad orjade aiad ja missugused.
Selliste teadmistega ruttasid ratsanikud linnuse poole.
Päike oli just loojunud ja ilm hakkas pimenema. Aga nad jõudsid õigel ajal kohale. Nad teadsid, et kristlastel on täna suur püha, kuid polnud kindlad pidustuste alguse ajas.
Sel hetkel, kui väravavaht pingil norskas ja naised haletsesid lapse laiba juures, pistis Õnnemeel pea laagriaia nurga tagant välja ja kiikas värava poole. Nähes vahti magavat, tõmbus tagasi, leidis maast paraja kaika ja hiilis vahile seljataha. Käis kõva raksatus ja vaht oligi kummuli maas. Kalle kargas appi ja nad lohistasid laiba kahekesi laagriaia nurga taha.
Keegi ei olnud seda märganud.
Kiire toiminguga oli Õnnemeel lühikese aja järele väravavahi riietuses ja astus laagriesise platsi poole, et leida vahimehe piiki. Kuid samas nägi, et platsile ilmus teine vaht, kes kandis suurt kannu käes. Too otsis oma kaaslast. Kuid mehel oli kange janu joogi järele ja enne, kui hakkas teist otsima, kallutas kannu suule ja jõi. Kui ta hakkas uueks sõõmuks hinge tõmbama, nägi enese ees uut vahti, kelle nägu oli talle võõras. Ta ei jõudnudki suud imestuseks avada, kui Õnnemeele rusikas lendas talle näkku ja ta kukkus karjatades selili. Kalle jõudis jällegi kohale ja jalgupidi veeti toogi vaht laagriaia nurga taha.
Karjatuse peale ilmus naisi värava taha. Õnnemeel tuli tagasi ja avas värava. Mitmed naised tundsid ära Avispea malevapealiku ja kohkusid hämmastusest. Nad ei uskunud oma silmi, sest viimane oli väravavahi riides.
„Mis? Kus? Kas?” kostsid hüüatused naiste suust.
„Kus Linda on? Kutsuge ta siia!” hüüdis Õnnemeel.
„Linda?.. Ta pole siin.”
„Kus ta on?”
„Tööl…”
„Tööl? – Nii hilja ja pealegi kristlaste suurel pühal?”
„Oleme orjad… töötame alati.”
„Millal ta saabub?”
„Ei tea… hilja… aga kust sina siia ilmusid?”
„Tulime.”
„Oo, tulite meid vabastama! Naised, meie omad tulid meid vabastama! Saame koju tagasi!” pääsis kisa ja hõiskamine naiste juures valla.
Tekkis suur segadus ja kisa. Õnnemeel kohkus ja ruttas naisi vaigistama.
„Tss! Ärge nii kisage, kannatage veidi, reedate meid niiviisi.”
Kisa muutus väraval vähemaks, kuid kestis laagris edasi. Võttis aega, enne kui naised rahunesid. Selle aja peale ilmus Kalle platsile, olles ka riietatud väravavahi mundrisse. Ta küsis kohe Juta järele ja sai sama vastuse. Naised väraval muutusid ettevaatlikumaks, vahtisid meeste riietust ja pärisid:
„Kus see vahiriietus teil seljas? Kas olete siis väravavahid? Mis ajast? Oo, meie ei teadnudki…”
Mehed seletasid, et lõid vahid maha ja võtsid nende riided.
„Kas tapsite nad? Oo, paraku, või lõite maha. Mis nüüd saab?”
„Ei saa midagi, me kaome varsti.”
„Ja viite meid kaasa?”
„Viime täna endi naised, aga tuleme hiljem teie järele.”
„Kas meie mehi polegi teiega? Oi, heldeke, või neid ei olegi! Millal nemad tulevad?”
Meestel oli palju tegemist, et jõuda naisi rahustada. Ühed kippusid sedamaid koos nendega koju, teised hädaldasid tapetud vahtide pärast, kolmandad halisesid, et neil tuleb veel oodata päästmist. Kalle oli aga siirdunud laagrisse ja leidis sealt oma surnud poja. Ta jäi sinna hulgaks ajaks ja viimaks läks Õnnemeel talle järele.
Mehed olid masendatud lapse surmast. Nad toibusid alles siis, kui naised hakkasid hädaldama nende ohu pärast, sest vahtkond oli veel vahetamata ja seda oodati igal hetkel.
Suurim häda oli, et Juta ja Linda ei olnud kohal. Tuli oodata. Aga kaua? Kus? Iga hetk varitses oht, igast kandist võis keegi ootamatult ilmuda ja neid avastada. Mehed olid küll kõik põhjalikult ette valmistanud, olid valinud hea aja ja rõõmustasid ka vangide asukoha üle, et see oli sadama ümbruses või linnuse taga, aga ometi oli neid tabanud ebaõnn, mida ei võinud ette näha: õhtused tööd.
„Kas ka öösiti käite tööl?” küsis Õnnemeel erutatult.
„Mõnikord juhtub… kui jäetakse kauaks… tulevad siis öösel.”
„Mis