„Vale, vale – tänane päev on Jumalale püha päev, sest ta pühitses seda puhkamise läbi.”
„Püha päev… pühapäev… jaa-jaa, täna on pühapäev.”
„Aga mis on töihvel, mida kümnikud ühtelugu räägivad?” küsis keegi teine.
„Ah, see on kurivaim, ka üks kange mees, aga Jumala vastane.”
„Nagu meie Ukugi, kes on ka Jumala vastane.”
„Ei, ei… Uku on hea mees, aga Teufel on kuri mees…”
Juta tuli kurtma, et ta poeg on haige, kas mungaisand ei saaks aidata või tuua rohtu. Tõlk seletas seda mungale.
„Paluge Jumalat, tema aitab, paluge aga,” vastas munk.
Siis tuldi seletama, et üks naine oli öösel surnud, kas ei saaks tema laipa ära viia, nad olla valvuritele rääkinud, aga need ei tegevat väljagi. Jällegi seletas tõlk asja mungale.
„Täna on pühapäev, täna ei tehta midagi, täna puhatakse. Las laip olla paigal…”
„Meil on külm, kas me ei saaks soojemaid ürpe,” kurtsid ühed.
„Vajame rohkem puid kütteks,” kaebasid teised.
„Pole minu asi, kaevake piiskopile – mina olen tulnud jumalasõna kuulutama,” vastas munk ja väljus laagrist.
Valvuritele, kes pidasid vahti laagriväravatel, oli pühapäeva puhul toodud õlut. Need olid veidi purjus, tagusid piikidega takti ja laulsid:
Nach Heimat gehen bald zurück,
bald zurück, bald zurück…
Laagris aga laulsid naised tasakesti:
Kes mind kuuleb laulemaie,
laulemaie, luulemaie,
lauluviisi laskemaie.
Laulan ma läbi murede,
kurdan läbi kurvastuse.
Suu laulab, süda valutab,
silmad vetta veeretavad,
palged laineid lasevad.
Kellel’ kurdan kurvad meeled,
kellel’ haigused haletsen,
kellel’ annan haige südame?
Nutan noorele rohule,
kurdan kullerkuppudele,
arvan angervaksadele,
kaeban kõvale kivile…
Lapsed mängisid sõda edasi. Poisikesed olid vallutanud oma kivikillukestega kõik riialaste linnused ja murdnud puruks puupulgakesed. Nüüd olid otsaga kodumaal tagasi ja kündsid põldu ning karjatasid loomi. Linda ja Juta vaatasid mängu pealt, nende silmad ei säranud ega suud naeratanud. Väikene Uljas oli raskesti haige. Hommikul tõusis küll päike, aga valgust ta neile ei toonud, ei taeva alla ega ka südamesse.
Järgmine päev oli jällegi tööpäev ja naised viidi tööle. Juta jättis Uljase ühe vanema naise hoolitseda. Kive oli juba palju laotud ja hulk müüri ehitatud, kuid seda tuli edasi teha, mis pidi piirama linnuse ja kaitsema seesolijaid rünnakute vastu. Naised kuulsid aga, et riialased olid ise käinud kaugete maade taga pärismaalasi ründamas ja eestlasi vallutamas.
Palju naisi oli aga raske töö tagajärjel haigestunud ja mitmed neist surnud. Surnud kanti välja ja uusi naisi toodi teistest laagritest asemele. Nood viimased teadsid jutustada, et laagreid olevat palju ja laagrisviibijaid veel rohkem. Kõikjal oodati aga päästjaid ja unistati vabadusest.
Õhtul oli linnavalvur Lindal vastas ja viis ta jälle noore krahvi juurde.
Too kohtles teda sama lahkesti ja heatahtlikult nagu varemgi. Jällegi pani sööma, istus laua juures ja vahtis Lindat. Too oli aga morn ja nutuse näoga. Pundunud silmalaud olid küll kadunud, aga nutune nägu seisis muutmata. Nooruk oli mures. Ta ei saanud jätkata maalingut. Kui ta oli pannud Linda istuma ja eemaldus teda vaatama, lõi käega ja pani skitsi kõrvale. Katsus siis naist lõbustada. Näitas talle jällegi jumalaema pilte, tõi mitmesuguseid kaunistusi ja ilusaid asju näha ja kõneles. Oli veelgi juurde õppinud hulga eestikeelseid sõnu ja Linda taipas palju mõtteid. Kordas aga tihti: „Lindakene… Lindakene…” Istus viimaks ta ette ja paitas tema põske. See paitamine tuli Lindale sedavõrd ootamata, et ta purskas naerma, kuid naeris läbi pisarate.
Nooruk kargas püsti, lõi ristimärgi ette ja hüüdis:
„Eureka!.. Eureka!”
Nutvat jumalaema tahtis ta nüüd maalida. Palus Lindat olla samas seisundis ja hakkas joonistama uut skitsi. Linda istus ja ootas.
Võttis tükikese aega, kui valmis uus visand. Ja kui Linda seda nägi, siis imestas. Suure risti all seisis tema kummargil ja nuttis, ristil rippus aga inimese kuju. Ta ei tajunud midagi, kuid nooruk oli täis vaimustust ja jooksis rõõmutsedes toas ringi. Ta oli saavutanud midagi enamat, kui oli soovinud.
Nüüd jätkusid poseerimised. Linda toodi igal õhtul noore krahvi juurde ja too töötas palavikuliselt maali kallal. Vahest tegi ta pausi, õpetas Lindale keelt ja küsis ise uusi eestikeelseid sõnu. Suurem raskus oli tal saada Lindalt nutva naeratuse kordamist. Jumalaema pidi oma poja risti all nutma, kuid nutus pidi peituma rõõm – rõõm rahu pärast. Õnnistegijat oli õnnistatud maapealse rahuga ja nuttev ema tundis sellest rõõmu, kuid läbi pisarate. „Au olgu Jumalale kõrges, rahu maa peal ja inimestel hea meel…” oli lauldud kirikus ja nooruk tahtis panna selle lõuendile.
Selleks vajas ta Lindalt naeratust läbi pisarate. Katsus ise aidata selleks kõigiti kaasa, et kutsuda välja vastavat ilmet naise näol.
„Oled vilets orjanaine – nuta!”
Linda tegi nutuse näo.
„Oled ilus inglike – naera!”
Linda naeratas.
Aga see kõik polnud seda, mida ta vajas. Ei olnud ehtsust ja puudus loomulikkus. Linda ei saanud korrata loomulikku härdust, nagu see oli juhtunud ühel eelmisel õhtul. Kuid vaatamata sellele töötas nooruk maali kallal usinasti edasi.
Lindal tuli tuju naljatada. Ta ei kartnud enam meest, nagu alguses, ja tahtis talle teha nalja. Ta ajas huuled punni ja vahtis maalimist silma nurgast. Kui mees teda vaatas, hakkas ta laialt naerma.
„Palun mitte,” lausus ta.
„Ei saa…”
„Lindakene, noh…”
„Ei saa…”
Nooruk vaotas nüüd sõrmega Linda huultele ja surus need tagasi. Niipea kui ta sõrme ära võttis, läksid huuled jällegi punni.
„Ah-ah-haa!” naeris ta südamest. „Palun, Lindakene!”
„Suudle! Siis lähevad tagasi…”
Nooruk kohmetus, läks näost tõsiseks ja küsis:
„Mis?..”
„Suudle…”
Linda haaras ise nooruki pea käte vahele ja suudles teda huultele.
Järgnes hetk vaikust. Naeratus noormehe näolt oli kadunud, ta vahtis säravate silmadega Lindat ja hüüdis siis suures vaimustuses:
„Ilus naine… ilus, ilus, ilus Madonna.”
Ta ei teadnud isegi mis teha. Langes siis Linda ette põlvili ja hakkas suudlema tema käsi.
Maalimine oli katkenud. Mees põles vaimustusest. Kordas Lindale ülistavaid sõnu, paitas tema juukseid ja haaras korraga ise ta pea käte vahele ja suudles. Suudlus oli tuline ja Linda ehmus. Tundis verd oma huultel. Nooruk oli isesugune mees, isesuguste omadustega, mõtles ta. Tal hakkas hirm ja ta otsustas sedamaid ära minna.
„Ma hakkan nüüd minema…”
„Mis?!”
„Pean