Riia all oli paigutatud neid püsttaradega piiratud aedadesse, millede väravatel olid jällegi piigimehed pidanud valvet. Siis oli lastud neid mõned päevad puhata ja kästud endid pesta ja näod korda seada. Peagi selgunud – miks? Salkkond ülikuid ja asjamehi ilmunud laagrisse, olid valinud kenamaid naisi ja need saadetud siis valve all linnusesse. Keegi pole neid hiljem enam kohanud. Mõned olid kuulnud, et oli saadetud laevadele. Linda ja Juta olid sellest saatusest pääsenud, sest olid hoidnud aia nurka, kuhu otsijate silm pole ulatunud.
Varsti hakati aga vange tööle saatma. Tugevamad ja tervemad naised pandi linnuse müüri ehitama ning vallikraavi kaevama, nõrgemad saadeti linna sisemust korda hoidma ning ülikuid ümmardama, kuna vanad ja viletsad jäid laagris lapsi hoidma. Naistega koos olid ka lapsed vangi võetud ja laagrisse toodud.
Tööle minnes loeti naised üle, küsiti nimesid, mida mungariides mees märkis pärgamentkaustikusse. Seejuures kinnitati mingisugune märk iga vangi seljale. Nende märkide järgi hüütigi neid töö juures.
Linda ja Juta pandi müüri laduma. Kaks naist hakkasid neile kive kätte andma ja terve hulk teisi seati kive tassima, savi segama ja ehitusmaterjali üles vinnama. Ühtegi meest polnud ehitustööl. Mehed toetusid piikidele ja pidasid valvet.
Müüritöö oli Kotso tütardele võõras. Nad olid kodus küll kõiksugu muid töid teinud, kuid mitte müüri ladunud. Neid tuldi õpetama. Linda käsi värises, kui kümnik seletas ladumise oskust, ja korraga kukkus Lindal kivi käest.
Kõlas piitsa laksatus. Linda tõmbas küüru ja Juta karjatas. Viimane nägi õe peksmist ja karjatas. Linda pigistas aga hambad kokku ja vaikis. Samas lajatas teine hoop, otse Juta pihale. Too langes kummuli ja ainult ümises. Linda hoidis nüüd kivi mõlema käega, et see ei kukuks, ja katsus paigutada õigele kohale. Müür kõikus ta silmade ees ja maailm oli udune, aga kivi sai õigesse asendisse ja uut hoopi ei tulnud. Kuulis aga pealtvaataja piigimehe irvitavat naeru ja kümniku sõnu, mida ta ei mõistnud.
Kõigi oma meeltega tajus nüüd Linda, mida tähendab orjus ja mida koduküla rahvas oli alati kartnud ning lapsigi sellega hirmutanud. Orjus! Köidikutes olemine, peksmine, söömata seismine ja tapmine oli ka orjus, aga ta polnud selle sõna mõistet mitte küllalt selgesti tajunud, kuid nüüd see piitsa laksatus, õe kiljatus ja terav valu selja peal lõikasid talle noana südamesse ja ta masendus. Sülg suus muutus vihaks ja ta sülitas.
Kui Linda oli seadnud ka järgmise kivi kohale ja ulatas käe uue järele, tõstis ta silmalaud kõrgemale, et leida valgust. Kuid kümniku paks kõht seisis ta läheduses ja ta silm ei seletanud valgust. Silm nägi aga vööd kõhul ja vöö külge kinnitatud lühikest vart, mille otsas rippusid peenikesed nahkrihmad sõlmekeeratud otstega. Piits! Orjade piits. Ta ei olnud veel kunagi näinud sellist riistapuud, kuid kirjeldamatu jälkus tekkis tal selle vastu, jälkus mehe vastu, kes seda kandis, ja jälkus kogu ümbruse vastu. Piits – alanduse sümbol! Ja talle tundus, et mitte valu pärast seljal ega ka ehmatusest õe karjatuse puhul ei muutunud ta sülg suus vihaks, vaid alanduse tundest. Ta oli niisugune inimene nagu teisedki, nagu too kümnik või piigimees, aga temal polnud inimese väärtust – oli ese, loom või mingisugune väärtusetu asi, mida võidi tõugata, lüüa ja mille üle jõhkralt irvitati. Selline alandav tunne mõjus Lindasse masendavalt. Ta käed töötasid küll kuulekalt, aga hinges vahutas viha ja peas tunglesid mõtted. Igasugu mõtted. Kas on võimalus siit pääseda? – Ei! Vist mitte! Valvuril on pikavarreline piik ja kümnikul mitmeharaline piits. Valvur ulatab piigiga kaugele ja kindlasti on tal ka väledad jalad. Ta püütakse kinni ja pannakse pingile – peksutatakse mitmeharalise piitsaga. Prr!.. Linda värises valuliselt kogu kehast. Aga kui ei võtagi kinni, vaid torkab. Pistab piigiga kehasse ja vajutab… Surm! Linda ei värisenudki. Surm tundus talle ausa abilisena, õiglase päästjana sellest ilgest ümbrusest. Ta rahuneski veidike surma mõttest.
Enesele aru andmata oli ta pannud palju kive paigale ja kinnitanud neid saviga õigesse asendisse.
„Gut!” kostis korraga kümniku hüüe karvaselt suult.
Aga Linda sülitas. Ühest silmanurgast nägi, et kümnik eemaldus. Teisest silmanurgast vaatas aga vargsi õe poole. Too nuttis salaja. Õde oli löödud tema pärast. See torkas talle valusasti südamesse ja tal enesel tuli pisar laugele. Ta oleks tahtnud langeda samas õele kaela ja nutta koos temaga, nagu see oli juhtunud vahest vabaduse ajal kodus, kui isa oli neid millegagi solvanud või peksnud ema. Aga kümniku piits kerkis talle kohe silmade ette ja ta ulatas kohe käe järgmise kivi järele. Ta töötas vaikides edasi.
Naiste õhtune lahkumine töölt oli seotud suurte raskustega. Valvurid, kes olid päeva jooksul seisnud tegevuseta ja vahtinud naisi, katsusid neid õhtuks endi juurde meelitada. Algul oldi kellegi kenama naise vastu sõbralik, pakuti leiba ja lubati puhata, aga ära minnes püüti teda kõrvale meelitada. Naised ei läinud. Esimestel päevadel möödus see äraütlemine ilma suurema tülita, kuid hiljem muutusid valvurid julgemaks. Nad ei meelitanud enam kedagi leivaga või puhkusega, vaid hakkasid nõudma. Katsusid vägisi viia kedagi kõrvale. Naised hoidsid aga kokku ja jõu tarvitamine ei andnud tulemusi. Tekkisid heitlused. Ülemused ei seganud endid vahele, sest nad ise toimetasid samuti.
Lindal tekkis sellel alal juba esimestel päevadel tüli valvuritega. Ta hakkas ägedasti vastu ja lõi üht valvurit, kes vihastas ja lubas minna kaebama. Linnuses valitses aga kord, et valvuritele ei tohi vastu hakata ja relvakandja löömist loeti eriti suureks kuriteoks. Seda karistati pingil peksmisega, kartseris piinamisega ja mõnikord isegi surmaga. Linda oli sattunud süüdlase seisukorda.
Ta pääses küll meeste käest ja jooksis ummisjalu laagrisse, aga järgmine päev ähvardas saada talle saatuslikuks. Laagrisse jõudes oli ta ahastuses. Jõud, halastamatus, toorus lainetasid kosena üle ta pea ja tal polnud mingit abi selle vastu. Ta tundis end korraga nii viletsana ning mannetuna, et hakkas kahju iseendast, kaasinimestest ja kogu mahajäetud maailmast, ja hakkas suure häälega nutma.
Lohutajat ei olnud. Kõik teised laagrisolijad jagasid samasugust saatust. Kõigil oli mure homse päeva pärast. Ja kui homne päev oli möödunud, siis kohe mure järgmise eest. Linda ei söönudki tol õhtul. Kurk oli tõmbunud erutusest krampi ja ükski suutäis ei läinud alla. Kummuli olles targutas ta nüüd elu kallal.
Elu!? Kas oli tal veel mingit väärtust? Orjuses küll mitte! Vähemalt orjade valitsejad ei annud talle mingit väärtust. Kodus röövimise ajal, vaevarikkal teekonnal ja sama linnuse all oli ta näinud tapmist, inimeste suremist, häda, kisa… kõik see oli sündinud niisama lihtsalt nagu vihmapiiskade langemine maapinnale. Keegi ei olnud sellest enam häiritud nagu vihmasajustki. Ometi oli igal piisal oma suur võlu ja ilu. Ta sätendas tuhandetes värvides päikese käes, ta andis elu inimesele ja loodusele, tekitas pilved taeva alla ja udukatted aasadele. Aga keegi ei mõistnud hinnata väikse vihmapiisa väärtust vihmasajus, niisama kui inimese elu orjuses.
Linda kergitas viimaks pea. Lapsed mängisid ta läheduses. Poisikesed pidasid puupulkadega ja kivikildudega sõda. Kivikillud olid eestlased, puupulgad aga riialased. Kivid lõikasid pulgad pooleks.
„Kus on ema?” küsis korraga Uljas.
„Ema? Kas ema polegi veel tulnud?” kohkus Linda.
„Ei ole… aga kivid murdsid kõik pulgad puruks.”
Linda läks sedamaid õde otsima. Teda ei olnud. Mõned naised teadsid seletada, et ta polnudki saabunud.
Kohutav! Jäi siis ta vaeneke metsaliste küüsi. See erutas Lindat sedavõrd, et ta seisis sambana tükk aega keset laagrit ja ei teadnud, mida peale hakata. Siis ta hakkas hoolitsema Uljase eest ja pani teda magama.
Alles hilja õhtul saabus Juta. Linda jooksis talle vastu ja embas õde. Kõnetas, päris, lohutas. Juta suu oli aga suletud ja silm nutust punane. Ta nägi samasugune välja nagu paljud teisedki naised, kes varemalt olid hilja saabunud. Tavaliselt ei söönud nad siis ja läksid kohe magama. Ka Juta juures oli see nii. Küsis vaid Uljase tervise üle ja vaikis jälle. Oli ka tema langenud alanduse ohvriks,