„See on minu asi,” oli vihane vastus.
„Seda küll, ega ma sind keela, aga vaevalt sa sisse saad, lapsukene.”
„Küll piinab,” sosistas Toomas, Mike’i pinginaaber.
„Jah, hull lugu küll, ega me nüüd kirjandini vist jõuagi.”
„Aga eks tal ole õigus kah. Mida me peale kooli tegema hakkame?”
„Sina astud ülikooli,” arvas Mike.
„Minu hinnetega on päris raske.”
„Mis sinu hinnetel viga, keskmine on ju nõksa üle nelja. Minul oma kolme koma neljaga pole kusagile minna. Ega ma lõpueksamitestki erilisi tulemusi looda. Ma arvan, et mind ootab sügisest sõjavägi.”
„Ära jama!” ei uskunud Toomas pinginaabri sõnu. „Ega sa seda tõsiselt mõtle? Kui ülikooli ei saa, siis on ju alati võimalik arstitõendi alusel vabastus hankida.”
„Jah? Mis haigus mul on?”
„Küll midagi välja mõtled, niikaua simuleerid, kuni vabastus käes.”
„Simuleerin? Õpetaja jutt on õige, me oleme harjunud vassima ja valetama ja raskustest kõrvale hiilima. Pealegi olen ma tõesti täiesti terve. Ei ole mul lampjalgu, ei sugu- ega muid nakkushaigusi, vaimseid kõrvalekaldeid pole täheldatud, öösiti voodit ei märga – mitte midagi. Terve.”
„Oota nüüd, küll midagi annab välja mõelda. Peaks pärast kooli koos Mardiga neid asju paari õlle taga arutama.”
„Nõus, aga jääme nüüd vait, muidu tuleb uus loeng tunnisegamisest.”
Õpetaja oli oma epistli lõpetanud ja kirjutas nüüd, selg klassi poole, tahvlile kirjanditeemasid.
Sõbrad arutavad
Pärast kooli läksid Mike, Toomas ja Mart poodi ning ostsid mõned õlled. Siis siirduti Mike’i poole.
Mike’i maja taga oli ilus rohtaed ja seal, kirsipuudest ümbritsetud aianurgas, kuhu Mike oli kunagi isaga puust laua ja toolid meisterdanud, oli mõnus istuda ja sõprade seltsis õlut libistada.
„Kuule sina, aju,” ütles Toomas Mardile, kui nad olid laua ümber istet võtnud, „räägi, kunas täpselt me sõjaväkke peame minema?”
Mart, suur poiss – ta kaalus oma 110 kilo – võttis pakist õlle, lõi pudelikorgi lauaääre peal maha ja võttis paar mehist lonksu.
„Vist pärast keskkooli lõppu kohe, kui sa just seitseteist ei ole. Aga muidu peavad kõik mitteõppivad ja terved kaheksateistaastased mehed minema. Muidugi ega ma ka päris täpselt tea.”
Ta võttis veel ühe korraliku sõõmu.
„Tervislikel põhjustel pääseb kindlasti ära. Või kui sa oled ainuke toitja perekonnas või kui vanemad on haiged ja sa neid põetama pead. Või kui sinu vend samal ajal teenistuses viibib. Kõigi nende variantide juures on aga üks kehv asi: antakse ainult ajapikendust, kuid täielikuks pääsemiseks pead midagi paremat välja mõtlema.”
Mart jõi pudeli tühjaks ja asetas selle laua alla.
„Mõni kindel variant ka on?” küsis Toomas.
Mart avas uue õlle.
„On. Näiteks, kui sul on sügav vaimne nihe, siis jäetakse sind lõplikult rahule.”
„Karm,” möönis Mike.
„Seda küll,” oli Mart sõbraga nõus, „kuid kui tahad pääseda, tuleb ohvreid tuua.”
„Aga ennast lolliks tunnistada on ikka liiga karm.”
„Siis on kõige lihtsam kõrgkooli astuda,” pakkus Mart.
„Mina ei saanud keskkooliski korralikult käidud, mis ma seal ülikoolis veel tegema hakkan,” seletas Mike. „Ja kui ülikool läbi saab, kes siis mulle garantii annab, et mind ikkagi ei kutsuta?”
„Äkki on siis juba laps ja pere, keda toita,” naeris Toomas.
„Tead, mine oma perejutuga… Ma pigem käin seal aastakese ära ja rahu majas.”
„Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?”
„Aga miks mitte? Mis minuga seal ikka nii hullu saab juhtuda?” kehitas Mike õlgu.
„Seda sa räägid praegu, aga kui kord kohal oled, laulad hoopis teist laulu.”
„Ei tea midagi. Ma arvan, et tulen toime küll. Seda asja peaks päris tõsiselt kaaluma.”
„Sina kaalu, kui tahad, mina proovin siiski kõrgkooli sisse saada,” lausus Toomas.
Mart, kes oma ülekaalu ja muude tervisehädade tõttu kindlalt vabastatud oli, avas uue õllepudeli ja sügas rahulolevalt kõhtu.
Otsus
„Kas sa oled puhta põrunud? Sõjaväkke? Idioot! Tead, mis seal üldse toimub?” pahandas klassivend Kaarel, kes helistas Mike’ile sedamaid, kui kuulis Toomalt, et nende hea sõber on segi pööranud.
„Ei, kuid saan teada.”
„Kindlasti. Lisaks saad tappa, saad peldikuid küürida, saad teiste alandust tunda, saad…”
„Kurat, ega see vangla ole, kus mingid retside kambad teiste üle võimutsevad,” vaidles Mike vastu.
„Jah? Sina tead seda?”
„Ei, aga kas sina tead paremini?”
„Ega ei tea, kuid ma olen kuulnud üht-teist räägitavat. Pealegi, minu vend on sõjaväes käinud ja see, mis seal toimus…”
„Minu oma kah,” segas Mike vahele, „kuid see oli hoopis teisel ajal ja teises kohas. Meie ei pea suure Venemaa avarustesse minema.”
„Mis vahet seal on?”
„Muidugi on. Suur vahe. Siin on kõik omad – üks rahvas, üks keel. Riik on nii väike, et kiri jõuab päevaga koju, mitte ei tule nädalaid oodata. Pataljonid koosnevad kõige rohkem tuhandest mehest, kui sedagi. Normaalne.”
Pärast pikka vaidlust Kaarel mõistis, et jätkamine on mõttetu ja loobus.
„Lollisti teed, kuid eks sa ise tead paremini.”
Peagi oli sõpradepoolne vastuseis tõrjutud, kuid ees seisis oma otsuse teatavaks tegemine vanematele. Sellega aga otsustas Mike oodata niikaua, kui kõik kindel on ja taganemisteed enam pole.
Järgmisel hommikul tõusis Mike varakult. Tema jaoks liigagi vara, sest võimaluse korral magas ta vähemalt üheteistkümneni. Praegu oli kell alles seitse. Ta valmistas kerge hommikueine – praadis paar muna ja tegi suure tassitäie magusat piimakohvi.
Need pahed – hiline ärkamine ja kohvijoomine – olid õpitud vanemalt vennalt, kellega Mike koos elas. See tüüp võis magada päeval kella kahe- kolmeni, ilma et oleks mingeid süümepiinu tundnud. Ja pärast ärkamist läks tal unest toibumiseks vaja kolme sigaretti ning kahte tassi tökatmusta kohvi. Selline eluviis polnud aga tingitud sugugi mitte laiskusest, vaid venna bioloogiline kell, nagu ta ise väitis, töötas teisel põhimõttel kui „normaalsetel” inimestel. See-eest olid tema õhtud sisutihedad ja sageli võis südaöölgi venna töölaual näha põlemas lampi, mille valgusvihus, paberikuhja taga, oli töösse süvenenud mees.
Suviti sõi Mike aias, kui ilm vähegi lubas. Siin oli mõnus alustada päeva hommikukohvi ja ajalehtedega. Viimaseid Mike eriti süvenenult ei lugenud. Põhiline, millele ta pilgu heitis, olid koomiksid, anekdoodid ja muu mõttetu pahn. Ka vennast polnud suuremat lugejat, kuid tema vaatas alati üle kõik reklaamid, sest ta endagi tööks oli reklaamitegemine.
Reklaam – see jube inimeste petmine. Kaasaegne kunstiliik, nagu seda tänapäeval juba nimetatakse. Mike’i arust oli see küll rohkem uue ajastu katk kui kunst. Kunsti saad vähemalt