Seejärel võttis ta laualt lehe ja heitis pilgu kaaneloole. Milline ebameeldiv juhuste mäng! Miks pidi just tänases lehes olema artikkel „Ajateenija võttis eneselt teenistusrelvaga elu”? Mike laskis pilgul üle artikli joosta, seejärel süvenes lugemisse.
„…olles öises vahiteenistuses, kasutas ajateenija (nimi avalikustamata. Toim.) oma teenistusrelva, automaati Galil, tulistades endale pähe. Lask põhjustas silmapilkse surma. Mehe surnukeha leidis pataljoni korrapidaja leitnant Raudik vahipostide kontrollkäigul.
Pataljoniülema kapten Lääne sõnul ei viinud meest enesetapuni teenistusest tingitud probleemid, vaid isiklikud mured…”
Mike viskas lehe lauale ja tundis kerget rahutust. Enesetapud vahipostidel, õnnetused teenistuses, poolsegased kaitseliitlased, kes oma relvadest põmmutada armastavad… Leigeks jahtunud kohv kadus tassist kiirete sõõmudega. Mike tõusis, tammus närviliselt koha peal, laskis mõtetel läbi pea tulvata ja istus tagasi toolile. Haaras laualt juba tühja tassi, üritas juua, kuid taipas siis oma viga. Kellegi manitsev hääl sosistas kõrva, et sõjavägi ei tarvitse siiski nii hea olla, ja seda hoiatust oli vaja kõvasti seedida.
Poiss tõstis pilgu ja nägi venna kõhetut kuju rahulikult läbi aia jalutamas. Vend pani lauale oma kohvitassi – puhas surm, vesi pooleks kohvipulbriga – nihutas ühe tooli lähemale ja istus.
„Nii vara üleval, mis plaanis on?”
„Mis…?” Mike tõstis pilgu ja väljus oma mõtteist.
„Et mis sa nii vara üleval teed?”
„Ei midagi, uni läks ära.”
„Haige oled või?”
„Mina? Ah, lihtsalt ei saa magada.”
„Või nii. Lehed on tulnud?”
„Laua peal, sinu nina all.” Mike osutas lehele.
„Aa, ma ei pannud tähele”
Vend võttis ajalehe, ja asetanud selle lauale enda ette, hakkas lugema, ise samal ajal suitsupakist sigaretti koukides. Saanud sigareti kätte, mudis ta seda harjumuspäraselt sõrmede vahel. Mike ei saanud kuidagi aru, miks vend seda tegema peab. Venna jutu järgi olevat suitsud liiga täis topitud ja osa tubakat tuleb sealt enne suitsetamist eemaldada. Aga ta mudis ka täiesti pehmeid sigarette. Pealegi, mõnikord vend unustas ennast ja luges läbi pika artikli, enne kui rullimise lõpetas ja sigareti süütas. Üks sõber oli Mike’ile rääkinud, et psühholoogidel on erinevate suitsetamisharjumuste kohta omad teooriad. Näiteks pidid mõned mehed pärast suitsetamist kustutatud koni toosi püsti seisma jätma. Freudi järgi pidi see tähendama hirmu impotentsuse ees. Aga mida tähendab see suitsu näppude vahel rullimine?
„Näe, kaitseväes enesetapp,” ütles vend, suits suunurgas tossamas. „Lugesid juba?”
„Jah.” Mike oli ärritunud. Ta ei tahtnud sellest rohkem rääkida ja üritas ise vestlust jätkata. „Mis sina nii vara üleval teed?”
„Paar hullu klienti tahtsid kell üheksa kokku saada – igavesed kuutõbised.”
„Pole midagi teha, normaalsed inimesed ongi sellised,” arvas Mike.
„Jah, aga kell üheksa,” ei olnud vend ikka rahul. „Ma pole enne ühte üldse suuteline asjalikku äri ajama…”
„Sa teed reklaami,” segas Mike vahele.
Vend ei lasknud ennast sellisest asjatundmatust vahemärkusest häirida ja luges edasi. Ta keeras hoogsalt lehti ja jõudis leheküljeni, kus pidi olema üks tema tehtud reklaam. See oli suur, üle kogu lehe värvireklaam mingisugusele arstimifirmale.
Kui venna laubale reklaami nähes pahameelekorts tekkis, tundus Mike’ile alati, nagu oleks taevas mustaks muutunud ja tõusnud külm ning vinguv tuul. Nagu lööks välku ja kostaks kõuemürinat. Justkui avaneksid kusagil kaugel põrguväravad ning musttuhat kurivaimu tormaksid ronkmustade traavlitega maa peale, et alustada oma jubedat laastamistööd. Paugupealt näisid kuivavat roosid, varisevat puulehed ning linnud okstelt surnuina põrmu langevat. Nagu oleksid kõik linna koerad hakanud ulguma kuu poole, mis miskipärast oli taevasse kerkinud, ja nagu oleksid hirmunud inimesed tänavailt põgenenud.
Siiski ei vallandunud veel surmavat orkaani. Enne suutis vend suitsu haarata ja siis, süütamise hetkel, toimus plahvatus.
„Kuradi idioodid!” röögatas ta maruvihaselt.
Mike, kes sellist viha varemgi oli näinud, küsis rahulikult: „Mis viga?”
„Ikka käkkisid nad mu reklaami ära.”
„Kuidas?”
„Tegid mustaks,” sajatas vanem vend.
„Mille?”
„Taeva”
Kuna Mike mitte midagi ei taibanud, tuli vennal talle reklaamiga seonduvat natuke selgitada.
„Mind palkas hiljuti üks ravimifirma, et ma lehereklaami kujundaksin. Võtsin töö vastu ja paari päeva pärast pakkusin neile idee välja. Reklaamil pidid olema mõningad firma tooted: tabletid, salvid ja muu selline stuff. Taustaks tahtsin panna mõne loodusvaate, sest nende tooted on väga loodussõbralikud ja keemiavabad. Minu idee võeti vastu ja ma asusin seda ellu viima. Kui reklaam valmis sai ja ma seda oma kliendile näitasin, tegi tema ainult virilat nägu, ei öelnud aga midagi halba. Mulle ei andnud asi siiski rahu.
„Kas midagi on halvasti?” küsisin temalt.
„No… ei ole,” virises ta, hapu nägu ees. Mõtles vist, kuidas mulle oma rahulolematust serveerida. Küsisin siis uuesti, et kui midagi ei meeldi, teeme ümber.
„Ei, mitte seda, aga see taevas…” vingus ta edasi. Mis sellega lahti on, jäi mulle arusaamatuks.
„Loojuv päike…”
Ma hakkasin mõistma. Küsisin: „Teile ei meeldi loojuv päike?”
„Mitte et ei meeldi, aga kas see sobib meie firmastiiliga? See on rohkem nagu surma sümbol, aga meie eesmärk on ravida,” seletas tüüp edasi.
Ma olin juba päris närvis. Loojuv päike on surma sümbol? No tore! Kuna klient on kuningas, siis lubasin ma pildi ära vahetada ja meie vestlus oli sellega läbi.
Järgmisel hommikul tõusin ma kell kuus. Mõtle – kuus. Ma läksin kell kuus hommikul tõusvat päikest pildistama… Kindluse mõttes tegin neli filmi täis ning lõunaks oli mul reklaam valmis, koos kõige ehedama päikesetõusuga, mida tänapäeva arvutid võimaldavad. Olin magamata, kohvi joomata ja suutsin vaevalt ennast valitseda, kui mu armastusväärne, lakutud juuste ja totakate morsavuntsidega klient kohale jõudis ning lahkelt naeratades teatas, et võtaks üldse looduse tausta ära ja paneks õige ühe noore arstiriietes tibi asemele. Võid kindel olla, et ma ei tervitanud seda mõtet ja väitsin vastu, et kuna enamik klientidest, kes nende rohtusid tarvitavad, on haiged vanainimesed, siis seksiga vist ei löö. Tüüp mõtles veidi ja oli nõus mu tööle pilgu heitma. Ta vaatas seda mõnda aega ja küsis täiesti süüdimatult: „Aga kui oleks neutraalne ja paneks sinise taeva ilma päikeseta. Juhul kui see teile palju vaeva ei valmista?” –
„Ei valmista,” ei jõudnud ma selle hulluga enam vaielda. Lisasin siiski: „Kuid teil tuleb selle eest juurde maksta.” Ja kujuta ette, ta oli nõus.
Kui ma kaks päeva olin tööl käinud ja kõik see aeg fotokat kaasas kandnud, et saada ilma päikeseta pilt taevast, sain lõpuks kliendilt loa see trükki viia. Ah jaa, kui ma talle helistasin, siis ta veel küsis, et ega ilma päikeseta taevas ometi surmajärgset seisundit tähenda. Ma panin toru lihtsalt rahulikult hargile ja unustasin selle loo.”
„Kuni tänaseni,” sõnas Mike.
„Jah, kuni tänaseni. Sa ainult vaata seda taevast.”
Ja