Õnneks suutsid Salumäe lähedased Kilgi triki läbi näha: heategu oli selles vähe. Peamine, mida Kilk soovis, oli saada iseendale au ja kuulsust. Salumäe oli hämmingus ja kuna ta on aastaid Eestist eemal viibinud, siis ei suutnud ta ise seda plaani ka läbi näha. Kilk oli esinenud kui sõber, kes ulatab käe.
Loomulikult ei olnud Salumäel soovi reklaamikampaanias osaleda ja nii jäi see ettevõtmine ära, ajakirjanduses oli Kilk aga jõudnud Salumäe medaliga seotud lubadustega mitmel korral pildile pääseda. Seepeale tuli ka Kilgi tõeline pale üsna ruttu nähtavale: ta teatas, et kui Salumäe ei nõustu Kilgi reklaamiüritusel Pärnus osalema, siis ei maksa Kilk kinni ka sportlase reisi Eestisse. Kilk põhjendas Salumäe sõidu ärajäämist sellega, et Pärnu Sadama üks juhatuse liikmeid oli läinud manalateele ja matused toimusid nädalal, mil Salumäe pidi Eestisse tulema.
Eestisse Salumäe 2015. aasta algul aga siiski jõudis, ta osales Sportlandi kutsel firma uue kaupluse avamisel ning tema sõidu korraldamisele aitas kaasa ka teise tema kuldmedali Eestisse tagasi toonud Neinar Seli, Kilgi „vana sõber“.
„Suuärimees“
On olemas ütlemine: „mis rääkimisega saad, oled tasuta saanud“ ning seda tarkust on Rein Kilk nii usinalt kasutanud, et on teistelt ettevõtjatelt välja teeninud tiitli „suuärimees“. Ise ta muidugi eelistab ühe tähe võrra pikemat versiooni kasutada, kuid tema kõneosavust on tunnustanud nii petta saanud endised äripartnerid kui ka ajakirjanikud.
Kõneosavust on ta lisaks raadioeetrile ja äritehingutele kasutanud nii politseis kui ka kohtutes ning asjade segaseks ajamisega on tal sageli õnnestunud kas otsest kasu lõigata või vastutusest pääseda.
Kolleegid Kuku raadio eetrist meenutasid, kuidas Kilk 2011. aasta 5. märtsi „Keskpäevatunni“ saates (viimane valimiseelne saade tookord) ütles, et „loobub suurest autost, kuna Tartu-Tallinna vahet saab rongiga sõita, aga nüüd on ka elektriautod riikliku toega“. Hõbemägi ütles tookord, et on Kilki aina suure Audiga näinud. „Mina loobuks sellest,“ ütles Kilk. Hiljem teatas ta, et kaalub asja. Ning nüüd on ta ostnud kõige suurema hõbedase SEL Mercedese. Kiidetud olgu Allah, kes asju seekord sedapidi lasi paista, ütleksid selle peale meie lõunamaised sõbrad.
3. PEATÜKK
RAHA MULLE – SÜÜDISTUS SULLE, EHK JUHTUM RAUDSE LEEDIGA
Autor: Katrin Lust
Olgat Aasavit kutsutakse Tartu Raudseks Leediks. Ta on pisikest kasvu kena ukrainlanna, kergelt lokkis blondide juustega. Talle sobivad ilusad ehted ja pärlkõrvarõngad. Aktsenti Olgal pole. Ta valmistub koos Aivar Mäega korraldama kontserti Ukraina toetuseks, mitmel korral rõhutab ta oma slaavi verd. Sealt tuleb ka Olga agarus kõiki oma söögikohti stiilselt majandada.
Kuigi alati esinduslik ja väljapeetud äridaam nõustus minuga kohtuma ning oma mälestused ühistest äridest Rein Kilgiga diktofonile rääkima, palub ta päev hiljem intervjuud raamatus siiski mitte avaldada. Prominentse ärinaise silmad täituvad pisaratega: „Liiga palju olen mina ja mu perekond haiget saanud,“ põhjendab ta, miks ta ei soovi koos Kilgiga isegi samas raamatus olla. Tulles vastu Olga soovile, jätame talle õiguse vaikida ning jätame temaga tehtud intervjuu helisalvestise arhiivi. Ehk soovib Kilk kunagi kuulata, mis tunne on olla esmalt kiidetud lepingupartner, hiljem aga väära süüdistuse ohver? Avaldame lisaks eelpool tsiteeritud põhjendusele veel vaid ühe Olga kommentaari: „Tegelikult on Kilk fenomenaalne kuju!“
Mida Olga silmas peab? Seda, kuidas on üks mees suutnud lollitada peaaegu tervet Eesti ärieliiti, ajakirjandust, poliitikuid ning koguni vabariigi presidente. Neid, kes Kilki tänaval tervitada ei taha, on palju. Vaikida ei saa aga inimesed, kes on olnud Olga Aasaviga seotud Kilgi ettevõtete kaudu.
Mõned ärinaisele lähedal seisvad inimesed kinnitavad, et kuigi Kilk andis täiesti põhjendamatult Aasavi vastu sisse kriminaalasja, süüdistab naine täna eelkõige ennast, et ei näinud Kilki läbi. Tegi ju Aasav (nagu kümned, kui mitte sajad, kes on Kilgiga kokku puutunud) äritehingud tema firmadega vabatahtlikult, nägemata dokumentide kavalaid pügalaid ja usaldades eelkõige Kilgi nime ja juttu. „On ju raske uskuda, et mees, kes kannab Valgetähe ordenit ning annab vabariigi aastapäeval presidendile kätt, on tegelikult petis,“ märgib üks Tartu kodanik, kes töötas Kilgi ja Aasavi koostöö ajal Kilgi firmas.
Kuidas sai Aasavi usaldus Kilgi vastu alguse?
Aasavi ja Kilgi ühine äritegevus sai alguse buumi ajal. Olga firma hallatav Tartu Atlantis töötas hästi ja teenis naisele igal aastal korraliku kasumi. Ühel hetkel tegi Atlantise klubi vedanud noorte tegevjuhtide tiim Aasavile kui omanikule ettepaneku äri laiendada. Mingil viisil Kilgi poolt hoonestusõigusega omandatud Pärnu ranna ööklubi Sunset tundus noortele huvitava väljakutsena. Kui Tartus aeti juba edukat ööklubiäri, siis miks mitte ka suvepealinnas? Aasavi tiimil oli plaan Sunset nii käima tõmmata, et Pärnust saaks taas peopealinn ka talvel. Eriti, kuna Pärnu rannabaar oli vähemalt sama pika ajaloo ning kurikuulsate traditsioonidega peopaik nagu Emajõe-äärne restoran Kaunas Tartus. Küllap olid kunagi metalliäri tippaegadel peatunud nahktagides ärikate tumedate klaasidega mersud ka Pärnu rannakõrtsi parklas.
„Noortel oli tohutu usk ja sellepärast investeeris Olga sinna üle viie miljoni krooni,“ avab tuttav tausta, „ta tegi sinna restorani ja kaptenisaali. Uputas klubisse tohutu raha. Lisaks maksis Kilgile üüratut renti, üle kahe miljoni krooni aastas, mis oli kindlasti üle turuhinna ning rohkem, kui Sunset kasumit suutis teha. Kuna Olgal läks Atlantises hästi, siis kraapis ta rendiraha sealt kokku ja ei kaevelnud.“ Olga vedas ööklubiäri Pärnu Sunsetis seitse aastat.
Aasavi äri klubis algas Pärnu suure üleujutusega jaanuaritormis aastal 2005. Aasavi tuttav meenutab, kuidas omaniku poeg kühveldas tormidele ja tuultele avatud rannaribal asuva Sunseti terrassilt kühvliga merre tagasi liiva, mille torm sinna oli toonud. Pärnu Postimehe fotograaf sattus sündmuskohale ja jäädvustas ta pildile. Hiljem kui Kilk seda fotot lehes nägi, tegi ta Aasavile peapesu, justkui oleks ta poeg varastanud liiva. „See oli absurd ja tegi Olgale haiget,“ ütleb tuttav. Kuigi Sunset ei ole enam Aasavi kätes, tegutseb see töötava ettevõttena tänaseni ja Kilgil pole olnud tarvis pärast nii suuri investeeringuid majas uusi remonte teha.
Kuna Aasavi ettevõte oli hea rentnik, tegid Kilgi „poisid“ nüüd Aasavile uue ahvatleva ettepaneku. „Restoran Volga oli Tartus küll renoveeritud, aga keegi ei suutnud seda käima tõmmata. Nüüd pakutigi seda Olgale, kes Pärnus hiiglaslikku renti maksis ja tohutuid remonte ette võttis…“
Tuttava sõnul rääkis Kilgi toonane parem käsi Karl Liivapuu temaga nii mesimagusalt, et naine lõigi Kilgiga käed ja asus Eestis majanduslikult kõige raskemal ajal, 2009. aastal, tegutsema ka Volgas. Sellega käis kaasas Ateena maja haldamine, kuhu Piletilevi tahtis kino ehitada. Ateena maja osas oli üks Kilgi esindajaist, Peeter Kukk, Olgale oma allkirjaga kinnitanud, et kui äri kehvasti läheb, võib maksta pool algsest rendisummast. Kuidas läksid lahku Piletilevi omaniku Rain Lõhmuse ning Rein Kilgi ärilised teed, on omaette jutt ning kas ja kui palju Rein Rainile võlgu jäi ja miks Kilk LHV pangast laenu ei saanud, võiks jääda järgmise raamatu teemaks.
Kuid Volga ja Ateena maja tõmbasid Olga Aasavi äril hinge kinni, kuuldavasti pidi ta renti maksma 120 000 eurot aastas ning lisaks ostma ise välja ka vajalikud väikevahendid, mööbli, tehnika ja muu säärase. „Nad olid kavalad ja tegid Olgaga sellise lepingu, mida ta ei suutnud täita. Kui Olga ütles Karlile, et ta ei suuda enam ja soovis lahkuda, andis Karl talle täpselt nii palju järele, kui neil endal oli vaja, et asi edasi tiksuks,“ kirjeldab Olga tuttav.
Hoolimata majanduslikust depressioonist suutis Aasav vedada Tartu restorani kolm ja pool aastat. Ometi mõjus see talle hävitavalt ja mingil hetkel sai ta aru, et peab sellest ärist lahkuma. Et karmid lepingud olid alla kirjutatud, pingutas ta mõnda aega siiski veel edasi. Kuna rendivõlad Volgas tõusid iga kuuga, tegi Aasav Liivapuule pakkumise: ta annab renoveeritud Sunseti töötava ettevõttena