Rein on ennast edevusest kuulsaks teinud. Eesti elu on tänu temale värvikam. Ent seda suurema paugu on tema tegevuse tõttu saanud Eesti inimeste omavaheline usaldus. Võib-olla on kelmitegemine samuti inimlik iseloomujoon, nagu näiteks väärikus. Kuid need omadused ei käi koos, olgem nõus. Kaval-Antsudel ning Rummu Jüridel on rahvapärimuses oma koht. Vahvad, säravad sellid. Eriti nooruses, oma „ürituste“ alguses. Aga kui palju Robin Hoodist või Ostap Benderist tegelikult rahva hulgas lugu peeti? Kas neil leidus ustavaid sõpru peale otseste sugulaste ja kas nad oma viimasel tunnil elule tagasi vaadates olid õnnelikud? Sellest ajalugu vaikib.
Oleme siis õpihimulised nagu Rein Kilk, kes oma väite kohaselt õpib Tartu Ülikoolis õpetajaametit. Meil ei õnnestunud tema õpingute kohta küll värskeid jälgi leida, ent küllap Kilk ükskord diplomi saab.1 Ta ju lubas.
Kirjeldame Kilgi ärinipid siinkohal ära, et tuleks esile moodsa aja hobusevarguse anatoomia. Siis tekib inimestele vähemalt takkajärgi tarkus, kuidas pankrotijumala hingust ära tunda. Ent kuidas töö, raha või koguni elutöö kaotanud pettunud inimesed saaksid üle oma hinges kriipivast tusatundest? Enda üle naerdes. Eesti linnapead on rumalad, riigi raha jaotajad lihtsameelsed. Erinevad maakohtud ei saa aru, et põrnitsevad ühe ja sama skeemi eri juppe. Maksuamet kurnab kohvikupidajat, ent teeb kingitusi suurärimehele. Palgatud juhatajad täidavad suulisi korraldusi… Sest enamus eestlasi ju pole kreeklased.
Nähkem asju positiivselt: kuidas saakski metalliäris pisut raha teeninud lihtne sportlik Tartu mees rikkaks ning kuulsaks, kui mitte lollide arvelt? Rein Kilgi eluteele on sattunud väga prominentseid lolle: Unicrediti ja DNB pangad, Saksa ekspordiagentuur Euler Hermes Kreditversicherung, Eesti Energia (kellele Rein nõukogu liikmena miini bilanssi pani). Võib-olla isegi elukaaslase isa ehk äi Neeme, kellel oli ju kaks korralikku leivatehast. Kätte on jäänud ainult kutsed uurija juurde.
Käesolev raamat on lollide tervitus targale ja andekale Rein Kilgile, Suurele Suuärimehele. Just raamatu ilmumise ajal pidanuks vaimukas Rein esitama Äripäeva lugejatele kõne konverentsil Äriplaan 2016. Mingil hetkel aga kadus Kilgi nimi välja reklaamitud esinejate hulgast ning jäi ainult osavõtjate nimekirja. Ega Äripäeva konverentsi korraldajad Kilgi õpetlikust ettekandest ometi konverentsil osalejate pahameele tõttu loobunud?
Raamat pakub mitmeid juhiseid, kuidas vett sogastada, samu seadmeid ja firmasid mitu korda müüa, maid ja maju kokku ajada. Leidub ka kirjeldusi, mismoodi mõistusevastaste nõuetega mitterahalisi sissemakseid teha. Näiteks paigutada „investeeringuna“ tööstusettevõttesse ainult paberi peal eksisteeriva ettevõtte Biodiesel 140 miljoni kroonine leppetrahvinõue riigiettevõtte Werol vastu. Elutähtis on kõige selle juures kohtukulli küüsist terve nahaga pääseda. Küll aga ei maksa siit raamatust otsida juhtnööre, kuidas võita sõpru, ehitada üles pikaajalisi inimsuhteid või saada ühiskonnas lugupeetud kodanikuks.
Raamatut loevad kindlasti huviga meie kangelase advokaadid, keda siinkohal tervitame. Ja ka hoiatame. Nimelt ei asu keegi neist reetmiste ahela lõpus. Nagu pandi Kilgi uued advokaadid Kilgi varasemaid advokaate süüdistama, võib juhtuda ka järgmistega. Eero Mikenbergi intervjuust loete, kuidas ta Kilgile truult euroraha välja ajas. Seejärel ajas järgmine mänedžer Eero enda majast välja. Järgmine mänedžer nimega Meelis Virro viis Eero Mikenbergi vastu Kilgi soovil loomulikult ka politseisse avalduse. Kuni ühel päeval sai Virro ise endale uurimise kaela…
Kilgi pikaajaline ustav ärijuht ja finantspealik Karl Liivapuu angažeeriti juhtima eelmiste pealike Tarmo Teevälja ja Erliko Parisalu vastaseid kohtuasju. Täna peab hoopis Karl ise kohtus tõendama, et tema allkiri mingil turvafirma Pristise kottitõmbamise dokumendil on tegelikult antud Kilgi näpunäidete järgi ning Kilgi otsuse alusel. Selliseid süüdistajast süüdistatavaks muutumise juhtumeid on veel ja veel.
Küsige ükskõik kellelt pikas kohtualuste nimekirjas, kas Rein Kilgi suuline lubadus maksab. Teile vastatakse ühest suust: „Reinu lubadus on lõks. Olime lollid, et teda uskusime.“
Fotograafid ja nimbus – üks suu, kaks telefoni.
Niisiis: kõikidel Reinu teenistuses olevatel inimestel on oht sattuda lollide ja pahatahtlike inimeste hulka, kus neid juba ees ootavad paljud Reinu äripartnerid, kaasaktsionärid, firmade direktorid ja juhatuste liikmed. Koguni audiitorid ning muud nõuandjad, nagu ka sõbrad, klubikaaslased ja naised. Lollid, nagu selgub, on ka riigiametnikud, linnapead, politseinikud, kohtunikud, euroametnikud ning töötajad. Näiteks kümned Tartu lihtsameelsed pagarid, kelle palk leivatehases lihtsalt ära kanditi. Rääkimata siis suuärimehe firmade klientidest, konkurentidest ja heausklikest lihtinimestest, need on lausa kirjeldamatult lollid. Suuärimehe seisukohalt vaadates tuleks sellised lollid lausa ära keelata, millega Kilgi viimased, seni veel mitte lolliks osutunud advokaadid hetkel ilmselt ka tegelevad.
Järgnev jutustus toetub kohtutoimikutele, ajakirjanduses antud intervjuudele, firmade kirjavahetusele ja inimeste meenutustele. Meenutused on salvestatud. Psüühiliselt kurnatud juhatajad, kaitstes end kohtus kunagise sõbraliku tööandja vastu, on välja otsinud koormate viisi asitõendeid. Selle poolest on ustavate mänedžeride ülelaskmine riskantne tegevus. Raamatu koostajad ei saa kellelegi soovitada Eestis sellist äripraktikat ega käitumisjoont.
Käesoleva kogumiku koostamine on ajendatud 2005. aastal Äripäeva raamatute sarjas ilmunud teosest „Miljonisadu saksofonihelide saatel“. Tarmo Teeväli, üks Kilgi pikaajalisematest ärijuhatajatest, märkas juba „Miljonisaju“ ilmumise ajal, et 1995. aastal Äripäevalt aasta ärimehe tiitli pälvinud Rein Kilke oleks nagu kaks. Särava pintsakuga mehe selja taga on õnnetu käega nipitaja, kelle auahnus sunnib teda kokku kahmama ettevõtteid, mida ta ei suuda juhtida, sest mängib samal ajal arvamusliidrit ja poliitikut. Mis on kümme aastat pärast „Miljonisadu“ saanud neist miljonitest? Avalikest registritest nähtavast osast on alles vaid pool Pärnu Sadamat ja keerulisel viisil tegevuse lõpetanud ettevõtete miljonivõlad maksuametile. Siiski leiduvad ka mõned kinnistud ning naiste-laste-sõprade nimele peidetud maad ja majad.
Muster on korduv nagu hittlaulu refrään: Rein Kilgi algatatud fantastiline äriidee satub üsna kohe pärast selle käivitamist rahalistesse raskustesse, seejärel kaovad ettevõttest ka varad ning Kilgi äripartnerid ja tegevjuhid satuvad mitmesuguste süüdistustega kohtu ette. Inim- ja ärisuhted, mida lihtsameelne eestlane peab pikaajaliseks, on Eestimaa kreeklase poolt õige varsti mitmekordselt kanditud, varad ja kohustused lahutatud-panditud ning asjad väga segaseks aetud.
Täpsustamaks ning ennetamaks vaidlusi võimalike tähenärimiste puhul, märgime, et lausetega nagu „Kilk jättis maksmata“, „Kilk võlgnes maksuametile“, „Kilk ehitas maitsekalt ja ajalootruult“ ning teiste sarnaste keelenditega mõtleme tegelikult vastavalt: „Kilgi mõju all tegutsevad äriühingud võlgnesid isikutele ja maksuametile“ või „Kilgi kontrollitav äriühing organiseeris restaureerimise peatöövõttu ja projektijuhtimist“.
Milline on siis Kilgi Plaan – sammud, mis viivad geniaalsest ideest anarhia, makseraskuste, likvideerimiste ja pankrottideni?
1. Kilk hakkab uue hea ideega maailma (Baltikumi, Eestit, Jõgevat, Tartut, Pärnut jne) vallutama. Ilmuvad intervjuud ja artiklid, milles kirjeldatakse uudset projekti ning lubatakse, kuidas kohe hakkavad investeeringud voolama, inimesed saavad tööd ja riik maksutulu. Deviisiks on: „Teeme ja oleme!“
2. Toimuvad tehingud, millega omandatakse maid, ettevõtteid, hooneid, seadmeid ja teisi tootmisvahendeid. Sageli on tehingud väga keerulised, mitmeastmelised, sisaldades palju eritingimusi ja arusaamatuid klausleid. Investeeringute tegemine toimub mitte raha sisse maksmise teel, vaid