On nagu pole. Alan Adojaan

oleks mu hipotalamuse all live’is mängimas. Võimas. Ilmselt maksan ma selle eest lõivu kõrvakuulmise valuutas, aga pofik. See elamus on seda väärt.

      Akna taga on lummav roosa taevas. Tõusud ja loojangud on siin maagilised ning päike hoopis teise nurga all ja teist värvi. Küll õige pisut, päeval seda ei märka, aga õhtutel ja varahommikutel küll, vahel on nii kaunis, et peab roolis olles sundima end teed vaatama. Üldse on see omal moel väga ilus maa. Rong heljub uduvines karjamaade vahel, hobused vaatavad vaheldumisi lehmadega raugel ilmel mulle vastu ning eelpoolmainitud hausimuss pöörab oma keelt mu kõrvas, kui koputatakse õlale. Minu ees seisab vähemalt kaks meetrit pikk kõrend: 60-aastane konduktorihärra, seljas hall vorm, mis meenutab veidi SS-i mundrit, ja peas ehe tordikarbikujuline väikese nokaga vanakooli konduktorimüts. Ulatan pileti. Küsib soodust tõendavat dokumenti. Ulatan uhkelt oma tuliuue üliõpilaspileti, kus peal on kõigi aegade koledaim foto minust. Ei, ei, see ei kehti, teatab kuivetu kraana. Etendan sulaselget mõistmatust, ehmatust ja manan ette lamba näo. Ei aita. Selgub, et soodustuseks on siinmaal olemas eraldi 50 € sooduskaart ning alles selle omamisel hakkab mu liivapruun üliõpilaspilet oma rolli mängima. Selgitan, et sõidan esimest korda elus Hollandi rongiga ja olen üldse suht rumal välismaaa tudeng. Variandid, mida pakutakse: jänes lahkub rongist järgmises peatuses või jänes ostab uue täispileti. Maharonimine tähendab seminari hilinemist pool tundi.

      Luban kaduda kuis tuul. Konduktori kõhetu kuju kõigub vahekäiku mööda edasi. Arvutan peas kahjusid kokku rahateljel… ning siis hindan ajateljel, et konduktoril läks ühe vaguni kontrollimiseks julgelt 7–8 minutit. Vaguneid on umbes kümme. Isegi kui teiselt poolt tuleb samuti teine kuri vanamees, siis vähemalt 30 mintsa läheb tal ikka, et siiani jõuda. Vaatan kella. Tilburg 20 minuti pärast. Suva. Kui tuleb tagasi, siis teatan rõõmsalt, et ostan selle täispileti. Ja kui ei tule, siis olen idaeurooplase austava nimetuse välja teeninud.

      Tilburg. Seisan võidukalt perroonil ja üritan silmadega WC-d leida, kui näen toda seeniorite liiga korvpallurkonduktorit rongist maha astumas. Teen järsu haagi vasakule nagu hirv autotuledes ja olen sekundiga jaamahoones, seejärel tunnelis, seejärel tänaval. Idaeurooplane on uhke olla.

      Esimeses loengus on tunne, et olen vist arstiks sattunud õppima. Kaks tundi antakse meile detailset ülevaadet silma ehitusest, nägemise mehhanismidest ajus, närvidest, mis kogu seda süsteemi juhivad, ning kogu nägemistaju toimimisest. Muidugi väga põnev tegelikult.

      Seejärel on statistikaloenguni paus, mida sisustan metafooride kodutöödega. Teadusartiklid on sellised, et kui loed kolm korda läbi, siis hakkad õrnalt aimama, millest jutt on. Mingid kuradi kontseptuaalsed metafoorid, metonüümid – kogu tekst eeldab ka psühholingvistilisi eelteadmisi. Mitte midagi aru ei saa. Kogu teksti hoolikas tõlkimine samuti ei helista kellukest. No ei saa aru, millest jutt on. Kaugel sellest, ei saa ka aru, kuidas see kõik puutub businesscommunicaton’isse, mida õpin. Esimese töö puhul leian õnneks ühe teadusartikli, kus on uuritud kontseptuaalseid metafoore ja seda, et kas need on liigitatavad baasmetonüümide järgi või ei. Kasutan artiklis küsitud uurimisküsimust, pakun välja omast arust relevantse meetodi, loen viis issameiet ning saadan kodutöö ära. Oletan, et see ei kõlba kuhugi. Seitse tundi kõva ajudeväänamist ja tulemus 1,5 lehekülge teksti. Verdomme mijn God.

LÕBUSTUSPARK

      Laupäev on mõnna päev. Käin jooksmas, väljas lõõmab 29 kraadi. On septembri lõpp. Suvi-suvi. Õhtul laekub külla Jana, kes hämmastavate kosmiliste kokkulangevuste tahtel sattus samuti sel aastal Hollandisse oma klaverimagistrit tegema. Oli samuti saatnud erinevatesse Euroopa riikidesse pabereid ning vastu võeti Utrechti. Utrecht asub minust 85 kilomeetrit eemal, nii et alla tunni rongisõitu. Valmistan meile seenewoki ning naabrite meelehärmiks ka söegarneeringuga kõrbekana. Limpsame veini ja viime end üksteise eluga kurssi. Järgmine päev on plaanis lõbustuspark. Ja mitte mingi närune Poola prügimäelt pätsatud surmativoli, vaid ametlikult Euroopas sel aastal paremuselt teiseks hääletatud park. Esimene on Kopenhaageni ajalooline imedemaa, mida külastasin Taanis elades, kolmas Hispaanias, kus käisin peale avamist. Kui Hispaania vabrikulaadne PortAventura oli lihtsalt hunnik atraktsioone ja asus lagedas kohas, siis Efteling see-eest osutub tõeliseks maastikuarhitektuuriliseks meistriteoseks, üles ehitatud kui kaunis looduspark, kuhu sisse pistetud atraktsioonid ja ehitised on maskeeritud mõnusaks muinasjutumaaks või vanaaegseteks hooneteks. Vihma küll tibutab kogu meie lõbutsemise aja, aga väike vein korrigeerib tuju ning järjekorrad pole ka suured, nii et kappame tubli viis tundi ringi ja võtame kõige äkilisematest atraktsioonidest viimast.

      Kui enamus käidud, jääb meile ette vana mittelemmik. Nimelt lapsena käisin emme-issiga Skansenis Stockholmis ning seal oli esmapilgul tore atraktsioon: tohutusuur viikingilaevakujuline kiik. Mäletan selgelt, kuidas istusin seal päris ninas, see küttis käginal umbes poole diameetri ulatuses edasi-tagasi ning ninas istujad said ikka kõige kõrgema lennu. Istusin, hoidsin kinni, nutt ja okse kurgus, sõrmenukid ning nägu valged, ning korrutasin mantrat „palun, nüüd aitab, palun, lõpe ära juba.“ Viikingilaev jääb ette Janale. Üritan teda veenda, et tegemist pole just väga meeldiva viisiga meie kaunis päev lõpetada. Tivolis käik olgu pigem meelelahutus, mitte enda seedetrakti taluvuse testimine. Jana aga igal juhul tahab minna ja mis mul ka muud üle jääb.