Õhtul ma õnneks väga ei süvene rekkalaeva seltsiellu, ent tundub, et oleks pidanud. Istudes praegu, järgmisel südapäeval, baari-restoranitekil ja vaadates siin toimuvat, tundub, et endiselt toimub siin vähemalt kolme rekkamehe viiekümnes juubel, kui mitte pulm. Nii palju kännis, räuskavaid ja ringi kakerdavaid keskealisi rämedaid isaseid elukaid pole ma vist kunagi ühes ruumis näinud. Et anda aimu toimuvast, siis üks just kukkus neist näoli keset lauda, mille peale ettekandja emalikult noomides lauda koristama tõttab, ning teine magab juba pikemat aega seina ääres põrandal okse sees. Mismoodi need inimesed järgmine varahommik rooli lähevad, mina ei tea.
Randumine Lübeckis läheb suht valutult, kui mitte arvestada poolmagamata ööd silmini juua täis ja haisvast Läti parmust meeter kõrgemal. Annan rõõmsalt gaasi Saksa kuulsate kiirteede auks. Hämmastav, et on võimalik sõita 600 kilti, ilma et kordagi kuskil tekiks ohtlikku olukorda. Kõik on viisakad, liiklus sujuv, puhas nauding. Ühtäkki on aga tee ääres silt „Now entering Netherlands”. Siit algab minu uus elu.
Umbes 100 kilti on veel sõita, kui juhtub midagi väga ehmatavat. Ühel hetkel ei saa ma enam aru, mis minuga toimub. Silme ees hakkab kõik pöörlema nagu kaleidoskoopi vaadates, otse ette ei näe, külgedele samuti mitte, vaid mingid hägused piirjooned ja palju värvilisi täpikesi. Kuidagi suudan niipalju pilti kokku panna, et tõmban tee äärde, väga halb on olla. Viskan selili sinnasamasse maha, kisun riideid seljast, joon vett. Midagi ei näe. Mõtlen õdusega, et vist sain insuldi äkki. Pikutan pool tundi, silmad kinni, mugin šokolaadi ja kaanin vett, et paremaks läheks. Ilmselt palavusest, pluss info üleküllus. Aju ei ole saanud kuue tunni jooksul kordagi puhata, tsikli seljas on töödeldava info hulk kordades suurem kui autos, loen hiljem netist. Protsessor kuumenes üle, ütleme nii. Õnneks poole tunniga on kõik korras. Kohale jõudnuna vajun hotelli, suutmata isegi valvelauaplika flirdile „möh“ vastata.
Järgmine päev suundun entusiastlikult endale kodu otsima. Kuna kooli vastav instants unustas saata info ühikate kohta ja kontaktid korteri leidmiseks, siis tuleb seda nüüd endal teha. Ning see on raju ajukepp. Selleks, et endale rentida elamist Hollandis, peab sul olema esiteks ette näidata palgatõend kolm korda suurema palgaga kui kuuüür. Seejärel pead sa registreerima ennast kliendiks üürifirma juures, 40 €. Kui leitakse sobiv korter, siis loomulikult kasseeritakse vahendustasu üürisumma ulatuses, deposiit samas summas ja esimese kuu üür. Ning naljaviluks ka rendilepingu sõlmimise tasu, 160 €. Lisaks vahendustasule. Naljaka nimega Tilburgi linnakeses, kus minu kool asub, on kõige odavam saadaolev tuba – ühise peldiku ja dušiga, suuruses kümme ruutmeetrit – 280 € koos maksudega. Esimene tühi 33-ruutmeetrine korterikene omaette peldiku ja dušiga maksab 600 €. Korruta see kolmega + 160 + 40 = 2000 €, selleks et sisse kolida. Korterid on kõik tühjad, mööbliga ei rendi keegi.
Oleks ma optimist, siis praegu on koht rõõmustada, et Amsterdami ülikooli sisse ei saanud. Seal nimelt algavad 10–5ruudused toakesed umbes 1000 € kuus ja kõik muu on samuti kallim. Õnneks olen ma veendunud pessimist. Eriti inimestega seoses. Elu on näidanud et 90 % inimesi on rumalad, kurjad, kadedad ja ebameeldivad. By default. Ja nii tuleb ka neisse vastava reservatsiooniga suhtuda. Sest iga kord, kui mõni neist teistsuguseks osutub, on sul võimalik meeldivalt üllatuda. Selliselt suhtudes juhtub meeldivaid üllatusi üsna tihti, mis on elus hädavajalik positiivne impulss. Samas, õnnetud optimistid, enamjaolt naissoost, kes sinisilmselt arvavad, et kõik inimesed on by default head, toredad, abivalmis ja targad, peavad hommikust õhtuni pidevalt pettumustega tegelema ja oma maailma nii-öelda negatiivsemaks korrigeerima. Öelge nüüd, kumb siis positiivsem maailmavaade on päeva lõpuks?
Tundub, et tuleb elamine leida kaugemal ja sõita iga päev edasi-tagasi. Bensiin on aga kallis – 1,6 € liiter. Lisaks on Hollandis selline tore seadus, et kui kõvema kihutamise või suurema rikkumisega vahele jääd, siis konfiskeeritakse sõiduk. Loen ajalehest, kuidas üks 20-aastane noormees isa Bugatti Veyroniga 50 km/h üle normi sõites politseile pihku jäi. Auto konfiskeeriti. Hoobilt 1,8 miljonit eurot pikki pükse. Päris kallis lõbu sellist poega pidada…
Uurin ka ühikate kohta. Pole just parim variant. Oled random ahviga kahekesi toas, kaaslane valitakse sulle arvutisüsteemi järgi, nii et võid saada vabalt ka mõne esimese aasta BA tiineka, kellel hoopis teine suhtumine, aega laialt käes ja pidev pidu. Niimoodi magistrit ei tee. Nelja toa peale on üks pesemine ning WC. Plekib 450 €. See on odavaim variant ühikatest. Paar ühikakohta on ka veel saadaval, mingi Hiina krõlliga samas toas ja pesemine kaheteistkümne teise krõlliga koos nagu lastekodus. Thanks but no thanks. On ka üksikuid privaatseid tube, ent seal on järjekord kolm aastat ja hind 900 €. Tundub, et ainuke variant närvide ja maksa säilimiseks on siiski elada väljaspool Tilburgi ja üksinda.
Pangaarve avamine võtab aega kolm nädalat, telefonilepingu sõlmimine ja interneti ühendamine tehakse alles peale arve avamist ning võtab nädalaid. Nii et eestlased, tõstke klaas meie e-riigi terviseks ja nautige. Ma seni siin jooksen paberitega kontoreid mööda ringi ja komposteerin ajusid. Salut!
Kuna netti pole, kuna pangaarvet pole, kuna selle avamine võtab aega, siis olen nagu kahe käpaga koer: lohistada end suudan, aga joosta ei saa. Seega lohisen iga päev netti toredasse coffeeshop’i, nimega „High Times“. Coffeeshop’ides on tasuta net ja kohtab naljakaid inimesi. Praegu istuvad siin peamiselt vanainimesed, isegi üks kena pere on siin koos oma pojaga tossutamas. Kõik on rõõmsad, sõbralikud ja naeravad nii, et maja väriseb. Meeldiv atmosfäär. Alkoholi muuseas tossupoodides seadusega ei müüda ja noori ka eriti ei paista. Loodan, et ma sellegipoolest seda kommet siin ära ei õpi.
Mõned kasutud faktid:
* Üliõpilaspiletil on Hollandis suur jõud – paljud asjad on poole hinnaga või üldse tasuta. Muuseumid ja näitused näiteks.
* Hollandis on kõige rohkem muuseume riigi pindala kohta, ca 1200.
* Vihm ja päike on pidevalt vaheldumisi ehk nagu kohalikud ütlevad, et alati tuleb kaasa võtta mitut sorti riideid, päeva jooksul võib olla suviselt kuum, paduvihm ja siis äkki jube külm.
* Holland on maailma kuueteistkümnes majandus, maailma teine (!) põllumajandussaaduste eksportija USA järel, ilmselt lilled tekitavad selle mahu.
* Riik on pindalalt väiksem kui Eesti, siin elab 16 miljonit elanikku, neil on sama palju jalgrattaid ning poole vähem autosid.
* Liiklus on siin naljakas. Jalakäijad on madalaim eluvorm; nagu Aasias. Sebrad kui sellised tihti puuduvad, üle tee ei lasta. Ise vaatad, kuidas saad. Hierarhia on liikluses: 1. jalgrattad, 2. mopeedid, 3. autod, 4. jalakäijatest kehvikud. Jalakäijat vaadatakse kaastundliku pilguga, nagu oleks tal ratas varastatud.
* Hollandi keeles on mitmeid sõnu sama kirjapildi ja tähendusega nagu meil: piraat, kaart, banaan. Aga on ka üsna kummalisi: kino on bioscoop.
Esimene koolipäev. Lendan hommikul kohale, et oma registreering lõpule viia ja paberimajandusega tegeleda. Kool on võimas: laiutab tervel linnaosal, igal teaduskonnal suur viiekorruseline