Pimendan ruloodega aknad, muutes korteri koopasarnaselt hämaraks, keeran kütte põhja, veedan tunde vannis lugedes või klapid peas voodis transis, tihti ei tule päevi teki alt välja. Seejärel keskendun raevukale börsi monitoorimisele, peamisteks kaaslasteks Chenin Blanc, Riesling ja Pinot Gris. Võtan sõpradelt paarisajakilose laenu ja üritan kaotatut tagasi teha. Tõeliselt hullumeelne avantürism. Turg on katki ja minu peas midagi samuti. Paari kuuga olen kaotanud ka laenatud raha. Maksan viimasest cash’ist arveid ette, ostan koju kümme kasti veini ning valmistun halvimaks. Seejärel tabab mind totaalne must masendus. Muutun veelgi kurjemaks ja kibedamaks, sulgun koju ja väljun vaid poodi ja prügi viima. Magamistuppa olen vedanud suured kõlarid, arvuti ja muu eluks vajaliku. See on mu masenduspäevade kontor, pesa ja pelgupaik. Ma ei korista korterit vähemalt kolm kuud. See lihtsalt ei tule pähe. Pähe tuleb aga kõikvõimalik negatiivne pask. Elan enda hävingut läbi, mõtlen detailides üle, mida valesti tegin, ja laman tihti tundide kaupa, kerides läbi erinevaid situatsioone. Olles mõistmatuses, miks mu üks või teine suhe on ebaõnnestunud, miks küll ma ei järgi elementaarseid aktsiakauplemise reegleid ning miks on kõik sõbrad kadunud, kui tajutakse, et sul pole parimad ajad. Okei, tegelikult pole lähimad sõbrad kuskile kadunud, ent ma ise väldin inimesi. Neile, kes huvi tunnevad, teen head nägu. Fassaadi hoidmisega on tõsiseid probleeme. Niimoodi möödub kevad ja pool suve, kuni juuli lõpus saabub päev, mis muudab kõik.
Eelnevat lõiku kirjutades ei suutnud ma peaaegu mingeid detaile meelde tuletada tollest perioodist, kõik oli vaid hall läbitungimatu udu. Mul ei ole meeles, kas ma käisin kellegi sünnipäeval või kas ma üldse trenniski näiteks käisin.
Seda kolmapäeva aga mäletan täiesti selgelt alates hetkest, kui kaks prügikotti näpu otsa võtan, välja eredasse hommikupäikesesse astun ja maja taha tatsan, et prügikast lukust lahti keerata ja prügikotid konteinerisse virutada. „Milline faking kaunis päev, ah?“ mõtlen kibedalt ja luukan tagasi trepikasse. Ohates avan postkasti, kuna meenub, et pole sinna juba kuu aega vaadanud. Postkast on ääreni täis Savisaare larhviga ajalehti, plastmassist saasta parseldavaid katalooge ja nõmeda kujundusega reklaamlehekesi. Olen juba kogu patakat postkastide peale hunnikusse lajatamas, kui märkan paki vahelt piiluvat üüriarvet ning valge ümbriku servakest. „Kuradi arved,“ sisisen. Nopin spämmilasust need kaks välja ja ronin trepist üles vähihaige entusiasmiga. Arve ja ümbrik lendavad peeglilauakese peale ning ise vajun vanni, kaaslaseks Timewriteri albumitäis sügavat biiti. Tund hiljem on vesi läinud liiga külmaks, et seal edasi saaks lahustuda, seega olen sunnitud välja ronima.
Panen teekannu hakkama ning uurin ümbrikku. Mu nimi ja aadress esiküljel ei tekita erilist emotsiooni, ent ümbriku paksus omab juba tähendust. Arveid ja kurje kurju ei saadeta paksu pakina. Paksu pakina tulevad alati tähtsad kirjad, head uudised, oluline info, liikmekaardid, kutsed peentele üritustele ja armastuskirjad. Pööran ümbrikku ja loen „Universiteit van Tilburg“. Süda jätab löögi vahele, olen täiesti unustanud, et enne Brasiiliasse minekut olin ju nädalaid jamanud ülikoolide avaldustega. (Olin käinud Tartus ja võtnud oma teaduskonna dekaanilt ja professoritelt soovituskirjad, diplomi ja hinneteregistri ingliskeelsed ärakirjad, olin palunud soovituskirja ühelt sõbralt, Peastaabi kõrgelt ohvitserilt, teinud uuesti TOEFLi ning kirjutanud avaldused ja seejärel kogu dokumendipaki teele pannud viite ülikooli Euroopa erinevates linnades. Kuna seni polnud kippu ega kõppu kuulnud, siis olin hiljutistes isiklikes pisikatastroofides kogu selle ambitsiooni täiesti ära unustanud.) Nüüd on laekunud esimene vastus.
Mul läheb seest külmaks. See ei pruugi olla ju positiivne vastus. Ent samas, miks siin nii palju pabereid sees on? Äraütlev vastus mahuks ju ühele lehele? Rebin ümbriku ühe ropsuga katki.
„Dear Mr. Adojaan,
With great pleasure I inform you, that the Board of Admissions has decided to admit you to this Master’s track for academic year 2011-2012. We have enclosed the letter of admission…“
„Oot-oot, mis, ADMIT? LETTER OF ADMISSION!? See tähendab, et ma olen sees! Sees! SEEES!“
Hüppan mööda tuba nagu laksu all hüpikhiir ja valin ema numbrit, suure erutusega klikin mitu korda valesti, karjun torusse, ta on rõõmsamgi veel kui mina. Lõpetan kõne ja teen tundmatu suguharu võidutantsu diivanil, nii et tolmupilved ähvardavad matta hingamise.
See päev muudab kõike. Ma ei suuda enam kodus mossitada, mu senised tragöödiad on äkki kahanenud enesehaletseja pseudoprobleemideks. Uus siht ja uus elu on silme ees, ma juba näen end Hollandis elamas, jalgrattaga mööda Amsterdami kitsukesi tänavaid sõitmas, blondide puukottades tüdrukutega paljalt tulbiaasadel jooksmas ning tähtsa teadlasenäoga ettekannet pidamas. Ülekeev rõõm valdab mind terveks nädalaks, siis tulevad argisemad teemad sisse. Mul on kuu, et kõik ette valmistada, rahaasju ajada ning elu ümber korraldada. See kuu möödub kui magus unenägu, mänglevalt tegutsedes ja ellu ärgates. Ja siis ongi käes augusti lõpp ning tuleb asuda teele.
2. OSA
HOLLAND
Hoiatus! Hollandi osa on selle raamatu kõige „igavam”. Kui sind huvitab seks, vägivald ja droogid, siis keri kohe edasi järgmise osani. Oled aga huvitatud kasina mungaelu olustikukirjeldustest, igavatest heietustest hariduse ja trenni teemal, sind erutavad rongikaardid ning paeluvad tuvid, siis see osa raamatust on mõeldud just sulle, va kuivik!
Nonii. Seiklus on alanud. Seiklus uue elu, kõrgema hariduse ning põnevate järgmiste töökohtade otsinguil. Ning muidugi endiselt käivad tõelise armastuse otsingud, kuna senised on osutunud januse mõnitamiseks kõrbes, miraažideks…
Algatuseks löön kaks äädikakärbest ühe hoobiga ja teen paar pisikest isiklikku rekordit. Esiteks pole enne sõitnud tsikliga järjest kunagi üle 300 kildi ja teiseks Eestist välja. Teen seda trassil Tallinn-Ventspils 500 kilomeetrit. Ventspils pole just teab mis maaliline turismidestinatsioon, ent sellel üpris koledal tööstus- ja sadamalinnakesel on oma pluss. Siit väljub odavaim laev Saksamaale. See pole küll inimeste transpordiks mõeldud, ent kui sul pole raha, siis ei maksa end ka inimeseks hakata kujutama.
Otse loomulikult jätan ma kõik asjad viimasele minutile. Olen korduvalt juurelnud, miks ma küll nii teen, ja mõistnud, et minu jaoks on see sport. Mäng ajaga ja enda suutlikkusega. Laekusin FLOW festivalilt ilma ühegi jõuraasuta pühapäeva õhtul kell 19, magasin järgmise hommiku üheksani ja kuna olin endale lubanud, et õhtul 18 on start, siis jäi kõige sättimiseks napilt päevakene.
Selle ajaga pakin tsikli peale asjad, ostan Cool D käest GPSi ja Heiti ühendab selle tsikliga, teen tsiklile ülevaatuse, käin pangas, Elisas, koristan natuke, käin vannis, kohtun paari olulise inimesega, maksan arved ette ära ja ainuke asi, mis jääb tegemata – green card’i võtmine kindlustusest. Stardin kell 18:06. Pärnu tee peal oleks juba laksu pannud: mingi Läti lammas hindab oma võimeid üle ja hakkab keset möödasõitu pirukakäruga tagurpidi tagasi tulema. Pressin rekka ja piruka vahelt läbi ja jõuan väga napilt mööda. Kuradi lätlased.
Mind hoiatati rekkalaeva eest, et ei ela seda rõvedust üle. Võtan kohe igaks juhuks kajutisse koha, et mitte avalike toolide peal kügeleda, ja teen õigesti. Olen kajutis esimene ning hüppan kohe duši alla. Mulistan ja puristan mõnuga, kui kuulen, et keegi midagi jaurab vist toas. Kuivatan ära ja astun pesukapist välja – vastu vaatab kõhetu vuntsidega Läti parm. „Joptvjajumaaat!“ hüüab parm, „ja že sprasiila KTO V DUŠE BLJÄD? Potšemu ne otvetšal