IV peatükk
Tee kultuuri uuestisünnile
Kultuuri eetiline mõiste on niisiis ainsana õigustatud.
Kust aga läheb tee, mis viib ebakultuurist tagasi kultuuri juurde?
Kas üldse on sellist teed?
Mitte-eetiline kultuurikäsitus eitab seda. Tema silmis on kõik kultuuri allakäigunähtused vanadusilmingud. Nagu mis tahes muu loomulik kasvuprotsess, nii leidvat kultuurgi teatava aja möödudes paratamatult oma lõpu. Me ei saavat seega teha midagi muud kui võtta selle hääbumise põhjusi loomulikena … ja niikaugele jõuda, et neist ebameeldivaist hilisnähtustest, milles kultuur ebaeetiliseks muutub, vähemalt huvitavustki leida.
Tegelikkusemeelele alistunud mõtlemises segunevad niisiis optimism ja pessimism. Kui tegelikkuseoptimism, mis arvab, et faktides kui sellistes saab teoks pidev kultuuriprogress, ei pea enam paika, niis tõmbub iseseisvalt analüüsiv vaim ilma sügavama meeleliigutuseta tagasi leebelt pessimistlikule oletusele, et kätte on jõudnud kultuuri vananaistesuvi.
Eetililine vaim ei või seda optimismi ja pessimismi vahelist mängu kaasa teha. Tema näeb allakäigunähtusi sellena, mis nad on – millegi hirmuäratavana. Õudusvärinal küsib ta endalt, mis peab küll maailmast saama, kui see hääbumine tõesti peatumatult jätkub. Ta kannatab kultuuri pärast. See pole talle mitte huvitavate analüüside objekt, vaid lootus, millega ta mõtleb ette inimkonna eksistentsile. Usk kultuuriuuendamise võimalusse on üks osa tema elust. Seepärast ei saa ta selle juures, millega optimistlik-pessimistlik tegelikkusemeel aega viidab, kunagi rahulikuks jääda.
Need, kes võtavad kultuuri allakäiku millegi loomupärasena, lohutavad ennast mõttega, et laguneb ainult üks kultuur, mitte aga kultuur üldse. Uuel ajal ja uue rassi juures puhkevat õitsele uus kultuur. See on eksitus. Maakeral pole enam nagu varem tagavaraks ärakasutamata ja andekaid rahvaid, kes võiksid meid mingis tulevikus vaimse elu juhtidena välja vahetada. Me tunneme kõiki tema käsutuses olevaid rahvaid. Nende hulgas pole kedagi, kes juba meie kultuurist sedavõrd osa ei saaks, et tema vaimne saatus poleks ära määratud ühes meie vaimse saatusega ja selle sees. Kõik nad, andekad ja andetud, kauged ja lähedased, saavad tunda meie kultuuris toimivaid ebakultuuri jõude. Kõik nad on haiged koos meiega ja ainult koos meiega võivad nad terveks saada.
Mitte ühe rassi, vaid kogu inimkonna, praeguse ja tulevase inimkonna kultuuri tuleb kadunuks pidada, kui usk meie jõudude uuendamisse on tühi.
Seda usku ei pruugi aga kadunuks tunnistada. Kui kultuuri konstitueerivaks elemendiks on eetiline faktor, siis muutub allakäik ülesminekuks, niipea kui eetilised energiad meie mõttelaadis ja ideedes, millega me üritame tegelikkust kujundada, jälle mõjusaks saavad. See maailmaeksperiment tuleb ette võtta.
Raskused, millega selle ettevõtmise juures peab arvestama, on küll nii suured, et selle julgemiseks on vaja vägevat usku eetilise vaimu jõusse.
Esimese raskusena kerkib meie ette meie sugupõlve mõistmatus selle suhtes, mis on ja mis peab olema. Renessansi ja valgustusaja inimeste julgus tahta maailma ideede läbi uuendada tuli veendumusest, et välised ja vaimsed olud, milles nad elasid, on absoluutselt pidetud. Kui paljud meist midagi sellelaadset läbi ei tee, jääme võimetuks alustama tööd, milles me peame neile järgnema. Inimesed aga tõrguvad nägemast asju sellistena, nagu nad on, ning püsivad kõigest jõust selle juures, et mõista asju võimalikult optimistlikult. Kuid võimes tegelikkust aina ebarahuldavamalt aina madalamate ideaalide järgi idealiseerida mängib ühtlasi kaasa pessimism. Meie sugupõlv, nii uhke oma paljudele saavutustele, ei usu enam ühte, millest oleneb kõik: inimkonna vaimsesse progressi. Loobununa sellest ülimast ootusest võime oma aega taluda, kannatamata tema all nõnda, et valu paneks meid igatsema uue aja järele. Mis vaeva küll maksab lõhkuda meid vangitsevat mõttelageda optimismi ja mõttelageda pessimismi liitu ja teha niimoodi eeltööd kultuuri uuendamiseks!
Meie ees seisval tööl on veel see raskus, et ta on taastamine. Kultuuriideaalid, mida meie aeg vajab, ei ole talle uued. Nad olid juba varem inimkonna valduses ja on olemas nii- ja niipaljudes eelnenud formuleeringuis. Põhiliselt pole meil muud teha kui neile nende väärikus tagasi anda ja neid jälle tõsiselt võtta, pannes nad väitlema olemasoleva tegelikkusega.
Pruugitu värskeks teha… Kas on raskemat ülesannet! „See on võimatu,” ütleb ajalugu. „Seni pole pruugitud ideed rahvaste seas, kus nad ära pruugiti, iialgi uuele jõule puhkenud. Allakäik oli alati lõplik.”
Kindlasti. Selle kohta, mida meil tuleb üritada, leidub kultuuriajaloos ainult julgustvõtvaid näiteid. Kes laseb tal optimistlikult kõnelda, annab talle teise keele, mis pole talle omane.
Kuid mineviku ajaloost saab järeldada ainult seda, mis oli, mitte seda, mis tuleb. Kui ta tõendab, et iialgi pole ühed ja samad rahvad kogenud kultuuri allakäiku ja taas kultuuri uuenemist, siis teame ühtlasi, et see, mida veel iialgi pole olnud, peab toimuma meie juures. Seepärast ei või me piirduda nendinguga, et eetilised mõistuseideaalid, millel kultuur põhineb, ajaloo jooksul ära kuluvad, ega rahustada ennast ka sellega, et seda tuleb seletada analoogiatega looduse elust. Me peame teadma, mispärast neil siiamaani nõnda läks. Me nõuame selle mõistmist, lähtudes vaimse elu seadustest, mitte analoogiatest. Me tahame kätte saada saladuse võtit, et avada sellega uut aega, aega, kus pruugitu saab jälle värskeks ja vaimne-eetiline faktor ei või enam ära kuluda. Meil tuleb tegelda kultuuriajalooga teisiti kui neil, kes olid enne meid, sest muidu oleme kadunud.
Miks ei säilita kultuurimõte seda veenmisjõudu, mis ta on endale loonud ja mis vastab tema tõesisaldusele, vaid minetab oma kõlbelise ja mõistusliku evidentsuse? Miks lakkavad edasiantud tõed olemast tõelised ja käibivad meie seas sõnakõlksudena?
Kas on see vältimatu saatus või jäi kaev sellepärast kuivaks, et meie mõtlemine ei küündinud püsiva põhjaveeni?
Ja isegi see pole õige, et möödunu elab meie seas edasi ainult millegi väärtusetuna. Ta võib saada tapvaks varjuks. On mõtteid, mida me pole kunagi päris vahetult mõtelnud, sest leidsime nad valmisformuleerituna ajaloost eest. Päritud ideed ei lase neis sisalduval tõel taas esile tulla, vaid esindavad seda surnud kujul. Pruugitud saavutused, mis dekadentsest kultuurist lähevad uue aja ringlusse, on nagu ainevahetuse jääkkehad, mis mõjuvad mürgina.
Kui peab paika, et renessansiajal said germaani rahvad otsustavaid kultuuriimpulsse, pöördudes kreeka-rooma mõtlejate ideede poole, siis ei ole sugugi vähem tõsi, et selle ajani oli kreeka-rooma kultuur hoidnud neid aastasadu säärases vaimses iseseisvusetuses, mis oli vastuolus kogu nende loomusega. Mida nad olid tema dekadentsiideedest üle võtnud, see pärssis kaua nende normaalset vaimuelu. Sellele taandub tugevuse ja haigluse kummaline segu, mis moodustab keskaja olemuse. Kunagise kreeka-rooma kultuuri ohtlik element püsib meie vaimuelus tänase päevani. Kuna meil on säilinud iganenud, orientaalse ja kreeka päritoluga ettekujutused, siis jookseme verest tühjaks probleemide kallal, mida muidu meie jaoks ei eksisteeriks. Mida tähendab ainuüksi see, et juba aastasadu ja veel praegugi on meie religioossed mõtted juudi transtsendentsuselt ja kreeka metafüüsikalt päritud võõrvõimu all! Selle asemel, et väljenduda nii, nagu nad on, kannatavad nad piinu ja moonutusi.
Kuna ideed muutuvad pruugituks ja selles seisundis pidurdavad uute põlvkondade mõtlemist, siis ei ole inimkonna vaimses progressis järjepidevust, vaid üksnes segane tõus ja langus. Lõimed katkevad, ripnevad, lähevad kaotsi või sõlmitakse taas hooletult kokku. Seniajani arvati suutvat seda tõusu ja langust tõlgendada optimistlikult, kuna ikka peeti kinni sellest, et kreeka-rooma kultuuri on välja vahetanud renessanss ja valgustusajastu ning seepeale oletati laustulemusena uuenenud kultuuride teket vananenute asemele ning selles teostuvat progressi. Sellest tähelepanekust, tulenev üldistav järeldus ei pea paika. Ainult seetõttu, et antud juhul tulevad kõne alla uued rahvad, keda dekadentlik kultuur oli üksnes pinnapealselt puudutanud ja kes seejärel olid loonud midagi algupärast,